PIKK NÄDALALÕPP

Munadepühade ajal oli meil 4 vaba päeva. NAGU ALATI siin Inglismaal on see peaaegu et reegel et kohe kui Bank Holidays on läheb ilm sajuseks. Nii oli ka sel korral. Enne pühasid olid ilmad väga ilusad ja soojad, tuli reede ja vihma ladistas. Õnnesks siis vähemalt esmaspäeval, viimasel puhkuse päeval, tuli ka päike välja ja nüüd täna, teisipäeval on ilm jälle väga ilus.

Anyway, vaatamata vihmale oli meil ilusad pühad. Mul oli hea meel et Pete sai pikalt kodus olla ja me lapsehoidja olla ja Petel ka hea meel et sai Gretaga pikalt koos aega veeta.
Üle pika aja (peale talve) käisime ka ühte National Trusti mõisat jälle külastamas. Kuna oleme liikmed siis meile on iga külastus tasuta ja seega ei võta see meilt rohkem jõudu kui autosesse hüpata ja mootor käima panna. Meie olime seal mõisas ka enne käinud kuid Gretale oli see esimene kord. Ega meil seal midagi erilist vaadata ei olnudgi kuna kõik juba enne nähtud ja lõpuks tuligi rohkem nii välja et käisime seal hoopis Gretat näitamas. Pete on meil see uhke isa kes Gretaga iga nurga peal uhkustab. Sellisestes mõisates on nagu igas muuseumis ikka igas ruumis üks valvuri tädi või onu, enamuselt vanemas eas inimesed, ja neid ruume on seal vähemalt 10. Võite siis arvata neid vanamutikesi kes kõik tahtsid Gretaga tutvust teha. Kui siis mõni neist ei öelnud midagi oli Pete peaaegu et solvunud ja üks kord isegi kõndis sinna tuppa uuesti sisse et tädikese käest reaksiooni saada...Oh seda Pete küll. Paaril korral pidin ta lausa edasi tirima kui ta oli jälle valmis kellegagi juttu alustama.
Enamik inimesi on alati mures et kas Greta ikka hingata saab kui ta Pete süles kõhukotis on. Mõnikord tundub meile ka et ta vist hingab kõrvadega kuna nina ja suu on nii Pete keha vastas et tundub lausa võimatu et õhk nende kaudu talle sisse pääseb.
Mõisa lähedal oli selline ilus nartsissi põld. Seda nähes oli mul selline tunne et kohe, kohe jooksevad teletubbies mäest alla.


Pühade ajal käisime meie headel tuttavatel korraks külas kuna nad ei olnud Gretat veel oma silmaga näinud. Neil on suur maja koos basseiniga nii et ootame pikkisilmi aega kui Greta natuke vanem on et siis teda sinna suveti ujuma viia. Nad elavad meist vaid 10 min kaugusel nii et saame seda siis üsna tihti teha. Tavaliselt lähevad nad suveks ka veel kuskile puhkama nii et võib isegi juhutda et bassein täielikult meie kasutusse saab mõneks ajaks. Vanasti kui ma veel vaba ja vallaline olin veetsin seal tihti aega. Kahjuks jäi seekord pildi peale vaid Pennie.
Laupäeval aga käisid meil külas meie naabrid. See on lausa uskumatu et me oleme siin majas juba 3 aastat elanud aga naabrid ei ole ikka veel meie juures külas käinud. Meie oleme nende juures koera paar korda pissitamas aga kyll käinud.
Alati on midagi ette tulnud või lihtsalt ei ole olnud aega või tahtmist neid enda juurde kutsuda ja kogu suhtlemine on jäänud kas üle aia või üle ukseläve. Vahest oleme tahtlikult tagasihoidlikud olnud kuna me ei ole tahtnud et naabrilapsed siis koguaeg üle aia meiega rääkima hakkavad ja ukse taga käivad ning meie privaatsust niiviisi rikuvad aga nüüd kui meil endal ka laps on on seda piiri raskem pidada. Ärge valesti aru saage, meil ei ole laste vastu midagi ja naabri lapsed on ka igati toredad tüdrukud aga kogemused näitavad et kui korra näpu annad siis võtavad kogu käe.

Tunnike nendega möödus lõbusalt ja Greta sai tüdrukutega kohe sõbraks. Kui nad teda süles hoidsid siis ei teinud ta piuksugi, korra isegi naeratas. Sellist asja ei juhtu tihti et ta võõraste süles kaua rahulik püsiks.

Paar tundi peale seda kui nad meil külas käisid oligi juba uksekell ja tüdrukud uuesti ukse taga – nad tahtsid meile oma sõbrannat tutvustada ja et me nende palli tagasi nende aeda viskaksime.... no comments!

Esmaspäeval käis meil külas Pete vanem õde koos oma suure perega (4 tütart ja vanemal tütrel oli ka uus boyfriend kaasas). Ma kohe hirmuga ootasin nende tulekut kuna ma teadsin et tüdrukud tahavad kõik Gretat kindlasti sülle võtta ja mängida jne ja ma juba haudusin plaane kuidas Gretat sellest kõigest päästa. Isegi Pete isa hoiatas mind telefonis et kas ma tean mis mind ja Gretat ees ootas ja ütles et tunneb mulle kaasa.

Õnneks aga läks kõik üllatavalt rahulikult. Greta jäi Pete õe sülle magama peale väikest nuttu ja pääses seega massilisest solgutamisest. Üks tüdrukutest, Abigail, on aga vaata et proffesionaalne lapsehoidja. Kogu suguvõsa teab seda juba et kui kuskil on beebi siis on Abigail see kelle süles beebi peamise aja õnnelikult veedab. Nii oli lugu ka Gretaga ja kui aus olla siis ei olnud mul selle vastu midagi kuna usaldan ja tean et Abigail on väga hoolitsev noor neiu.

Pühad lõpetasime Kingstonis poodides kolades. Käisime otsimas mulle spetsiaalset rinnaga toitmise pluusi et saaksin rahus rahvamassis Gretat toita. Ime kombel leidsingi 2 pluusi aga kui aus olla siis valik oli nigel. Enamus on nii suure lõikega kuigi suuruse järgi on tegu S–iga ja näevad välja kuidagi vanamutilikud ja koledat värvi.

Nüüd aga ei jää muud üle kui järgmiseid Mai pühasi ootama jääda ja loota et need saavad olema päiksepaistelised.