ESIMENE KINOSKÄIK

Esimene kinoskäik oli kuulmiste järgi möödunud ladusalt. Mina siiski nendega koos kinno ei läinud kuna eelmisel õhtul oli mul 38 palavik ja hommikuks veel natuke iiveldust järgi nii et arvasin et on parem kui püsin kodus.

Saatsin kinolised teele natuke liiga vara ja seega olid nad 'sunnitud' osa ajast mänguasjade poes veetma.

Pete helistas mulle kinost ja ütles et nad on ilusti kohale jõudnud, istuvad saalis ja kohe hakkavad multikaid vaatama. Kui ma küsisin et mida Greta teeb siis Pete vastas et ta istub omal pingil ja kallistab Peppat!! Mina selle peale et MIS Peppat? Teadsin kindlalt et ma ei pannud Gretale mingit mänguasja kaasa kuna kui neid kahte omapead välja lasta siis võib kindel olla et midagi kaob või unustatakse kuskile. Ütlesin et kust Greta selle Peppa sai, et kas kinost anti või? Pete siis selle peale et kui mina seda talle kaasa ei pannud siis on vist Greta selle kuskilt näpanud. MIDA!!! Ma hakkasin juba vaikselt kahetseam et nendega kaasa ei läinud, mine tea millega veel hakkama saavad. Küsisin siis Pete käest et kas see on siis selline väikene Peppa mida ta ei pannud tähele et Greta kuskilt kaasa haaras mille peale Pete ütles et EI, et see on peaaegu sama suur kui Greta.....

Loomulikult oli Pete selle Gretale mänguasjade poest enne kinno minekut kaasa ostnud. Eelmine kord kui mina Gretale väikese Peppa ostsin naeris Pete mu üle ja noomis et me ei tohiks Gretale kogu aeg midagi osta kui väljas käime (mitte et me seda just iga kord teeksime aga siiski tihti) ja nüüd siis ostab tema sellise suure asja ise.

Kui nad koju tulid siis ma küsisin et kas ta märkas kas teistel lastel ka oli Peppa vidinat kinos kaasas mille peale Pete ütles et jah kahel oli veel AGA Greta oma oli kõige suurem...ise selle yle uhke olles!

Ja arvake nüüd milline elu mul siin kodus on ühe lapse, ühe biibi ja ühe massiivse Peppaga....

SPAGETTI RALLY

Juba on küsitud et kuhu on sissekanded kadunud? Ma jälle tahaks teada kuhu aeg on kadunud?
Mul oli igasuguseid plaane tänaseks päevaks ja õhtuks aga veetsin kogu päeva ainult suure südamepahasuse, külmavärinate ja kondivalu all. Ma ei tea mis toimub?
Eile öösel ärkasin kell 3 selle peale et Greta oksendas. Ta meil ei ole üldse selline oksendaja aga seekord oli ta kohe korralikult spagettidega kaetud kui ma teda päästma läksin. Ma ei tea kuidas see oli õnnestunud aga osa spagette olid ta juustesse nii kinni jäänud et ma peaaegu juba mõtlesin need sealt kääridega välja lõigata. Õnneks siiski väike peapesu lahendas probleemi ja suurem osa ülejäänud purskest oli riietel...ja padjal, nagu hommikul välja tuli.

Siis kui ma teda seal küürisin hakkas mul endal vaikselt pilt eest ära minema. Pete loomulikult ei kuulnud midagi ka sellest hoolimatta et tuled igal pool põlema olid pandud. Mul läks süda nii pahaks et ma ei teadnud mida peale hakata. Nurofeniga seda ju ära võtta ei saa. Oksendama ei ajanud ja kõhus valu ka ei olnud ja kõhtlahti ka ei olnud. Ma olen vist 2 korda elus ainult oksendanud nii et ei olnud ime ka. Greta tuhendas ennast veel natuke mingi 30 min pärast ja siis jäi minuga suurde voodisse norinal magama ise mmind pidevalt jalgadega pähe toksides.
Ning minul aina keeras sees ja kondid valutasid nii mis hirmus.

Kahtlustasin toidumürgitust. Käisime eile õhtul väljas söömas ja ehk oli siis toidul midagi viga. Teist pidi jälle kõik me kolm sõime erinevat toitu nii et ma ei tea kas see oleks võimalik.
Samas jälle võis Greta ka oksendada kuna ma hakkasin talle andma soya piima (See juba omaette teema) ja kuigi ta alguses kahel korral jõi seda lausa hea meelega siis näiteks täna õhtul ajas juba väike lonks teda öökima....ning mis minul siis viga oleks kui temal on tegemist piimaga?

Ma nii loodan et homseks on see kõik vaid paha unenägu. Ma ei ole juba pikka aega ennast nii halvasti tundnud. tavaliselt kui olen haige siis on ikka tegemist põsekoopa põletikuga mida ma ka pole tegelikult põdenud hullul moel peale seda kui lõpetasin piimatooted.

Homme on ju Peppa Pig kino päev. Tundub et kõige suuremal Peppa fännil (loe minul) jääb sinna minematta :(

BOOK START

Ma tihti kiidan Petele kuidas Eestis on ikka huvitavaid lasteringe ja tegevusi ja väikestele lastele mõeldud üritusi ja etendusi jne. Ühtepidi on see ju tõsi aga teistpidi eks neid üritusi ja tegevusi leidub üksjagu ka Inglismaal. Ma arvan et kõige suurem erinevus on siiski just vaid selles et üks maa on selline väike ja kodune ja teine maa on hiiglaslik kus hästi palju erineva kultuuriga inimesi.

Et siis mitte vaid Eestit kogu aeg imetleda ja kiita otsustasin et annan mõned plus punktid ka Inglismaale.

Näiteks on siin maal selline tore klubi nagu 'BOOKSTART' . Tegu siis raamatuklubiga mis asustati 1992 aastal eesmärgiga innustada vanemaid ja hoidjaid lugema nende lastele. Põhimõtteliselt on iga sündinud laps selle klubi liige. Vaja vaid minna kas kohalikku raamatukokku või tervisekeskusesse ja ette näidata lapse terviseraamat ning siis kingitaksegi sulle selline tore kott koos raamatute ja raamatutega seotud reklaamilehtedega. Meie saime oma koti kätte ilma midagi näitamatta, arvatavsti ka sellepärast et me nagu nii raamatukogu tihedad külastaja. Neid selliseid kingikotikesi on kokku 3 olenevalt lapse vanusest. Esimene raamatukott on mõeldud lastele vanuses 0–12 kuud, järgmine 18–30 kuud ja viimane 36–48 kuud (seega 3–4 aastastele). Sellele lisaks on eraldi raamatukotid nii kurtidele kui ka kuulmishäiretega lastele.

Kuna ma ei olnud otseselt teadlik sellest klubist enne siis sattusin täiesti juhuslikult nägema raamatukogus sellist sildikest mis teatas et saate oma koti kätte siit. Kuigi vanusepoolest oleks Greta juba teise koti omanikuks pidanud saama siis raamatukogu tädi ütles meile et võtku me ikka need esimesed raamatud ka. Noh nii me siis ka tegime ja eks siis mõni teine päev läheme järgi teisele portsule.

Greta esimeses raamatukotis olid järgnevad asjad:

Taaskasutatav kandekott (mida me juba kasutame ka)

2 raamatut

1 kahepoolne lamineeritud luuletuste leht mida võib hästi kasutada ka söögi ajal taldriku alusena.

Väike ilusate piltidega ja humoorikas leheke mis seletab miks lugemine on väikestele beebidele kasulik jne

Uusi ja huvitavaid raamatuid tutvustav brosüür.

Tegelikult ei midagi nii erilist aga kuna meile raamatud väga meeldivad siis igati teretulnud kingitus.

Saades selle paki hakkasin ma mõtlema kui kerge on tegelikult siin maal raamatuid lugeda või neid endale koju koguda.

Poodidest on võimalik osta raamatuid igasuguse hinnaga. Loomulikult on paljud siiski kallid (sellist asja nagu vanasti 20 kopika eest poest iga päev raamatu ostmist ei ole võimalik) aga on ka odavamaid. Keskmiselt on beebide-väikelaste raamatute hinnaks kas 3.99, 4.99 või 5.99. Üle selle on juba kallimad.

Suuremates toidupoodides on tavaliselt raamatud palju odavamad kui raamatupoodides aga eks seal ole valik ka väiksem.

Kui on tahmine mingit kindlat raamatut osta siis saab seda kohe kindlasti odavamalt internetist (Amazon.co.uk) või kui sulle sobib ka kasutatul kujul siis ebayst.

Kõige odavamalt saab aga lasteraamatuid heategevuspoodidest ja carboot sale-st. Sealt on täiesti võimalik osta 20 penni eest ilusaid raamatuid. Päris paljud lasteraamatud oleme just heategevus poodidest ostnud ja enamus neist on kas tuli uued või siis vähemalt näevad tuliuued välja.

Loomulikult on võimalik raamatuid laenutada raamatukogudest, kus on väga hea valik, mine vaid ja laenuta, ning kui sa need õigeks ajaks tagasi tood siis ei maksa see sulle pennigi.

Nii et kui keegi lapsele lugeda tahab siis on see võimalus täitsa olemas ilma et peaks palju raha välja maksma....AGA mind pani just mõtlema see et kui palju on siiski kindlasti neid vanemaid kes oma lastele ei loe ega muretse raamatuid ning kes raamatukogusse oma jalga ei tõsta. Nende laste puhul ei aita ka see tasuta kingitud raamatukotike. Selles eas ei oska ju laps ise neid raamatuid vaadata või lugeda ja kui ema ikka ise sellele raamatukotile järgi ei lähe siis ei jõua need raamatud ka kuidagi lapseni.

Lootust ehk on et võib olla kui need raamatutest kaugeks jäänud lapsed suuremaks kasvavad ehk siis õnnestub neil see raamatupisik ehk koolist või kuskilt mujalt kinni saada ja sel juhul juba ise kasvõi kooli raamatukokku minna kust endale lugemist hankida.

Kahjuks aga olen ka kindel et just need lapsed on need kellel saab olema raskusi lugema õppimisega (kuna neile ei ole kunagi keegi beebist peale raamatuid ettelugenud) ja seega vaevalt et nad raamatutest mõnu tunneksid.

Nii et meile kui lugejatele tore kingitus. Nendele kes raamatutest huvitatud ei ole vahet ei ole. Aga ehk on loota et need vanemad kes enne lugemise suhtes ükskõiksed olid on tänu sellele klubile ja nende propageerimis tööle oma lastele rohkem lugema hakanud.

TERE HOMMIKUST KÕIGILE LUGEJATELE

Sõbranna saatis mulle sellise emaili. Ma naersin pisarateni samas proovides seda (tulutult) Petega jagada.
Teil keelelist barjääri ei saa olema nii et HEAD NAERMIST!



Tarbijakaitse kogutud sildid jms on pärit Eestimaa poodidest

Kreekäpali tort (kreeka pähkli),

Pähklikoore jäätis kondiitritoode "Napoleoni kääbu" > parandus "Napoleoni käbu". Peaks olema "Napoleoni kübar" (Keskturg)

Seefiir Kapuutsinom (capuccinomaitsega sefiir)

Laima hõbedase ümbrisega assortiikarp "LAIMA HäBE

Mood ja kondoom (Moet & Chandon)

Piibulehe lõhnaga rulldeodorant

ACE Genital (kaubaks oli Ace Delicate)

Elustav sampoon

Tussikeel "Palmolive"

Koomavastane sampoon

Kiimavastane sampoon



Importnaistenahast käekindad

Meestemasinal kootud kampsun

Kehakaal (Mustamäe Prismas müügil)

Keraamiline kohikann,

Allhinnatud naiste dressid

Brelok jaanes (see oli jänesekujuline karvane võtmehoidja)


Kakakoivad,

Suitsu sea kotid

Jämesool (müüdi soola)

(kalaletis)

Kuumsuitsu loheribi

Kuivatatud särk

Värske lesk

Tuleauk

Külmutatud kakaplgad



Seapraad Küpse tussukas (hiljem parandati "Seapraad KüpsetusSukas")

Hapuhoor

Neeru oad (kidney beans = aeduba)

Suitsupask (suitsutatud seapõsk)

Seapraad loomalihast

Neljaviljapuuder

Peedi-küüslaulu salat

Õuna-kabatski püree

Müügil õunad "Triibu" (tegelik sort oli Treboux)

Menüüs: oina munad - väga head, tervendavad naiste orgasmi (tegelikult oli mõeldud organismi)

Portsjonkaka (kassatsekil pärast 1 portsjonilise kakaopaki ostmist)

Ameerikast saabunud kiri aadressiga "Lääne-Nikumaa"

Keemilise puhastuse tšekk: "Jope, sinine, ka putsi ääres karv."

LITSID KOGU PERELE SAKSAMAALT (JALATSIpoe aknal)

Juuksevärvi õpetus: "Proovi värvi ühe ruutmeetrisel peapiirkonnal"

VAHEL LAPSEL VEAB

10.10.10

MEIE PERES JAHUGA EI MÄNGITA, PORIGA AGA KÜLL

SÜNNITAMINE 21 SAJANDIL

Meie sõprusringkonnas on praegu suur beebibuum. Ma ei tea kas midagi on vette lisatud või lendab õhus mingi beebipisik ringi, aga beebisid on igal juhul igal pool. Paar kuud tagasi sündis kaks Daisyt, paar päeva tagasi tuttavatel väike tüdruk ja Pete kolleegil eile poiss. Õige pea on veel ühte tüdrukut oodata. Jaanuaris tulekul 3 beebit ja Aprillis veel üks. Samal ajal on veel 2 inimest teatnud et on beebiootel.

Pete endine kolleeg kirjutas oma tunnetest ja üleelamistes samaaegselt blogis, kui ta 50 tundi magamata haiglas veetis. Oli üsna huvitav lugeda kogu toimunut kõrvalolija pilgu läbi ja seda eriti veel läbi mehe silmade. Lühidalt kokkuvõttes oli nende sünnilugu üsna pikk (50 tundi siis). Nad ilmtingimata tahtsid loomulikku sünnitust. Seda nad ka õnneks said, aga kui loomulik see oli jääb küsimuseks. Kõigepealt pidi arstid sünnituse käima lükkama, kuna beebi oli juba üle aja. Kui esimesest katsest ei aidanud pidid nad looteveed avama mis samuti tulemusteta jäi. Siis pandi tilgutite alla, mis küll mingil määral beebi teele lükkas, aga seda siis vist valet pidi. Kui laps lõpuks sündinud oli, siis kirjeldas isa seda rohkem kui suurt veretööd, kui imelist hetke vastsündinu teretamiseks. Peale nii pikka ootamist ja läbi valude ning väsimuse võitlemist suundus mees vannituppa, et endale külma vett näole pritsida. Suure pinge languse ja teadmisega, et kõik on OK kaasnesid ka pisarad, kuna kuigi tema ei olnud see kes oma kehaga seda valu läbi elas, oli see siiski väga, väga valulik kogemus talle. Sellega ei olnud veel lõpp, kuna ema pidi kohe peale sünnitust operatsioonilauale minema (nii et lõpuks nad ikkagi ei pääsenud operatsioonist, kuigi väga proovisid vältida) kuna plasenta ei siirdunud vabatahlikult ja see tuli ema elu päästmiseks kirurgiliselt eemaldada.

Lõpp hea, kõik hea.

Me elasime kogu sündmusele, tänu regulaarsete facebook sissekannetele, hingega kaasa ja kui peale mõningast vaikust teatati, et laps on sündinud ja kõik on nii ema kui beebiga korras, siis oli ka meil väikene pingelangus.

Mis mind aga natuke häiris oli see, et isa mainis, et tema naine on nüüd kangelane, kuna sünnitas lapse loomuliku teed pidi (ja seda peale eelnevat geisrilõiget) vaid gaasi ja õhuga.

Ma ei tea kust tuleb inimestel see kangelaseks olemise tahtmine. Kas tõesti tasub see ära, et nii palju kannatust, hirmu ja õudust (vähemalt sellele isale) vaja läbi elada, et kangelaseks saada. Pärast aga on mõlemad vanemad traumatiseeritud vaat et elu lõpuni kogu sündmusest.

Mina ise ei ole ei poolt ega vastu nii geisrilõikele, kui normaalsele sünnitusele. Iga inimene on eriline ja igal inimesel on omad hirmud ja kogemused millele vastavalt nad reageerivad ja millele vastavalt nad oma otsused langetavad...ning loomulikult on kõige tähtsam ikka nii beebi, kui ka ema elu.

Ma ei kritiseeri ei seda naist, kes vabatahtlikult geisrilõike valib, kui ka mitte seda naist, kes sellest veresaunast elusana välja tuli vaid gaasi ja õhuga, kuid minu arust on vale ühte teisest rohkem kangelaseks nimetada sellepärast et nad valuvaigisteid ei kasuta.

Peale seda imestab isa oma viimases sissekandes, et kuidas on võimalik et 21sajandil peavad naised veel sellist valu ja vaeva sünnitades läbi elama. Aga tegelikult ju ei pea. Valik ilma valuta sünnituseks on ju täitsa olemas.  Loomulikult on sellele vaatamata ikkagi inimestel jubedaid kogemusi kuidas üks või teine asi ei õnnestunud ühel või teisel põhjusel ja seega pärast psühholoogilised armid pikaks ajaks, kui mitteisegi elu lõpuni...
AGA mina ei läinud sünnitusmajja kangelaseks saama. Mina läksin sünnitama et emaks saada, seda siis kas valuga või valuta!!

TERE SÜGIS

Ma ei suuda enam. Ma olen nüüd peaaegu aasta täpselt samade riietega käinud. Ok, jalanõud on vahetunud ja väga kuumade ilmadega ka teksad aga pluuside osas on lood samad. Mul on endal kapp riideid täis aga millegi pärast panen ma selga ikka ja jälle need samad riided. Need on siis paar teksasid ja vahelduvalt 2 lühikeste varrukatega pluusi. Vahe vaid selles et kui õues natukene jahedam siis panen pluuside alla pikkade varrukatega valge pluusi aga need pealmised pluusid on ikka samad.
Ma olen proovinud ja isegi nii kaugele jõudnud et endale selga pannud midagi muud aga tundub et mu keha on kui raud ja pluusid magnetid kuna uksest välja minnes on mul ikka ja jälle samad riided seljas.
Ma ei jõua ära oodata külmemaid ilmasid et saaks siis vähemalt kas või vahelduseks kapsuneid kasutama hakata...kuigi jah karta on et kampsunitest saab välja valitud jälle vaid üks lemmik mida siis kuni järgmise suveni kandma jäätakse.
Samal ajal aga ei jää poodides käimata ja lisa varustust kogumatta ainult et kahjuks jäävad enamus asju ikka kas kappi või sahtlisse talve-suveunne magama.

Täna hommikul oli õues täitsa külm. Ärgates olin ärevil et lõpuks saan ehk kindad kätte panna. No jah, selleks ajaks kui me õue läksime oli juba +18 kraadi.
Tere sügis!

BRIGHTON CALLING

Juba mõnda aega on meid Brighton 'kutsunud' ja nüüd kui ema siin oli otsustasime lõpuks seda kutset kuulda võtta.Vihma küll kallas kui oa varrest aga vahet palju ei olnud kuna seda vihma oli pea terve nädal taevast alla tulnud.
Õnneks tuli vihmal vahepeal paus sisse nii et natuke saime ikka ka ilma vihmavarjuta käia aga siiski ei õnnestunud meil seda ilusat linna korralikult nautida. Ilusa ilmaga oleks seal ka palju mida pildistada aga noh ega siis vihm mind pildistamast ei peata. Siit siis väike ülevaade.

(tegelikult on mul lausa häbi siia mõningaid pilte ülesse panna kuna ma ju nüüd fotograafi kursuse liige ja kriitika palju kõrgemal tasemel aga noh las need siis seekord siiski veel jäävad siia ilma Delete nuppu kasutades).
Silma jäi selline huvitav pood. Ei tea kas see mees kes poe akna ees seisab kui mannekeen ise ka selliste pükste omanik on?
Need kes inglise keelt ei omanda nendele teadmiseks et 'lick' tähendab inglise keeles lakkumist.

Brightoni külastamise eesmärgiks oli Brighton Royal Pavilion-i külastamine. Vaatamata sellele et ma olen siin maal juba nii pikalt elanud ja Brightonis mitmeid, mitmeid kordi käinud ei ole ma kordagi selle valge palee seinte vahele pääsenud. Piltidel tundub ehitis üsna kollakas aga suvel ereda päiksega on teine üsna valge.


Alguse sai paviljon 1787-ndal aastal lihtsa talumajana mis siis 35 aastaga ühkeks paleeks ehitati. Juurdeehitisi ja muudatusi on lisatud loomulikult aastate möödudes ja sama käib ka restaureerimise ja korrastamise kohta. Ajalugu ei hakka siin pikemalt ümberkirjutama kuna vaevalt teist paljud teavad kes olid Kuningas Georg IV või William IV. Kui kellegil on eraldi huvi siis antke teada.
Paviljonis sees ei tohtinud pildistada ja üldse pidi ehitises vaikselt ringi käima kuna osades ruumides oli parasjagu pulmad käimas. Lahkudes nägime noorpaari ukse ees pilte tegemas. Kuna vihma sadas kõvasti siis ei saanud ma paljusid pilte majast väljaspoolt teha küll aga jäi ilusti mu kaamera ette noorpaari auto.

Edasi liikusime Brighton Pier-i poole et ka merevesi oma silmaga ära näha.

Vesi oli sel päeval eriliselt huvitavat rohekat värvi. Vahepeal oli mul tunne nagu oleks tegu mingi Vaikse Ookeani paradiisi saarega kuna vesi oli nii troopilise vee värvi. Lausa kutsus ujuma...ujuma siiski ei läinud, küll aga proovisime oma kingad märjaks saada (või siis õigemini Greta ja Pete proovisid seda)










See oli ka ainus hetk kui me seal nn muuli peal ringi kõndisime kui ei sadanud. Kui kell oli juba neli ja järjekordne tihe kuid peenike vihm hakkas taevast alla tilkuma siis seadsime sammud kohviku poole kus enne koju sõitu veel tass mokkat sisse kallasime.

Möödaminnes haarasime õhtuks söögipoolist kohalikust toidupoest kus meid meie üllatuseks üks eestlane jälitas. Tuli välja et naine oli oma tütrele, kes just teise lapse sünnitas, kaheks nädalaks appi tulnud ja kui kuulis mind emaga poes eesti keelt rääkimas siis tuli tere ütlema. Noh väga tore temast. Huvitav et tegelikult on eestlased sellised tagasihoidlikud ja endasse tõmbuvad inimesed aga näiteks välismaal julgevad täiesti võõral inimesel sabast kinni võtta.

Mina näiteks ise seda vist ei teeks. Mitte et ma tagasihoidlik oleks aga mul on tunne et ma tunneks rohkem äratundmis rõõmu inglasest Eestis kui eestlasest Inglismaal.