SÜNNITAMINE 21 SAJANDIL

Meie sõprusringkonnas on praegu suur beebibuum. Ma ei tea kas midagi on vette lisatud või lendab õhus mingi beebipisik ringi, aga beebisid on igal juhul igal pool. Paar kuud tagasi sündis kaks Daisyt, paar päeva tagasi tuttavatel väike tüdruk ja Pete kolleegil eile poiss. Õige pea on veel ühte tüdrukut oodata. Jaanuaris tulekul 3 beebit ja Aprillis veel üks. Samal ajal on veel 2 inimest teatnud et on beebiootel.

Pete endine kolleeg kirjutas oma tunnetest ja üleelamistes samaaegselt blogis, kui ta 50 tundi magamata haiglas veetis. Oli üsna huvitav lugeda kogu toimunut kõrvalolija pilgu läbi ja seda eriti veel läbi mehe silmade. Lühidalt kokkuvõttes oli nende sünnilugu üsna pikk (50 tundi siis). Nad ilmtingimata tahtsid loomulikku sünnitust. Seda nad ka õnneks said, aga kui loomulik see oli jääb küsimuseks. Kõigepealt pidi arstid sünnituse käima lükkama, kuna beebi oli juba üle aja. Kui esimesest katsest ei aidanud pidid nad looteveed avama mis samuti tulemusteta jäi. Siis pandi tilgutite alla, mis küll mingil määral beebi teele lükkas, aga seda siis vist valet pidi. Kui laps lõpuks sündinud oli, siis kirjeldas isa seda rohkem kui suurt veretööd, kui imelist hetke vastsündinu teretamiseks. Peale nii pikka ootamist ja läbi valude ning väsimuse võitlemist suundus mees vannituppa, et endale külma vett näole pritsida. Suure pinge languse ja teadmisega, et kõik on OK kaasnesid ka pisarad, kuna kuigi tema ei olnud see kes oma kehaga seda valu läbi elas, oli see siiski väga, väga valulik kogemus talle. Sellega ei olnud veel lõpp, kuna ema pidi kohe peale sünnitust operatsioonilauale minema (nii et lõpuks nad ikkagi ei pääsenud operatsioonist, kuigi väga proovisid vältida) kuna plasenta ei siirdunud vabatahlikult ja see tuli ema elu päästmiseks kirurgiliselt eemaldada.

Lõpp hea, kõik hea.

Me elasime kogu sündmusele, tänu regulaarsete facebook sissekannetele, hingega kaasa ja kui peale mõningast vaikust teatati, et laps on sündinud ja kõik on nii ema kui beebiga korras, siis oli ka meil väikene pingelangus.

Mis mind aga natuke häiris oli see, et isa mainis, et tema naine on nüüd kangelane, kuna sünnitas lapse loomuliku teed pidi (ja seda peale eelnevat geisrilõiget) vaid gaasi ja õhuga.

Ma ei tea kust tuleb inimestel see kangelaseks olemise tahtmine. Kas tõesti tasub see ära, et nii palju kannatust, hirmu ja õudust (vähemalt sellele isale) vaja läbi elada, et kangelaseks saada. Pärast aga on mõlemad vanemad traumatiseeritud vaat et elu lõpuni kogu sündmusest.

Mina ise ei ole ei poolt ega vastu nii geisrilõikele, kui normaalsele sünnitusele. Iga inimene on eriline ja igal inimesel on omad hirmud ja kogemused millele vastavalt nad reageerivad ja millele vastavalt nad oma otsused langetavad...ning loomulikult on kõige tähtsam ikka nii beebi, kui ka ema elu.

Ma ei kritiseeri ei seda naist, kes vabatahtlikult geisrilõike valib, kui ka mitte seda naist, kes sellest veresaunast elusana välja tuli vaid gaasi ja õhuga, kuid minu arust on vale ühte teisest rohkem kangelaseks nimetada sellepärast et nad valuvaigisteid ei kasuta.

Peale seda imestab isa oma viimases sissekandes, et kuidas on võimalik et 21sajandil peavad naised veel sellist valu ja vaeva sünnitades läbi elama. Aga tegelikult ju ei pea. Valik ilma valuta sünnituseks on ju täitsa olemas.  Loomulikult on sellele vaatamata ikkagi inimestel jubedaid kogemusi kuidas üks või teine asi ei õnnestunud ühel või teisel põhjusel ja seega pärast psühholoogilised armid pikaks ajaks, kui mitteisegi elu lõpuni...
AGA mina ei läinud sünnitusmajja kangelaseks saama. Mina läksin sünnitama et emaks saada, seda siis kas valuga või valuta!!