BRIGHTON CALLING

Juba mõnda aega on meid Brighton 'kutsunud' ja nüüd kui ema siin oli otsustasime lõpuks seda kutset kuulda võtta.Vihma küll kallas kui oa varrest aga vahet palju ei olnud kuna seda vihma oli pea terve nädal taevast alla tulnud.
Õnneks tuli vihmal vahepeal paus sisse nii et natuke saime ikka ka ilma vihmavarjuta käia aga siiski ei õnnestunud meil seda ilusat linna korralikult nautida. Ilusa ilmaga oleks seal ka palju mida pildistada aga noh ega siis vihm mind pildistamast ei peata. Siit siis väike ülevaade.

(tegelikult on mul lausa häbi siia mõningaid pilte ülesse panna kuna ma ju nüüd fotograafi kursuse liige ja kriitika palju kõrgemal tasemel aga noh las need siis seekord siiski veel jäävad siia ilma Delete nuppu kasutades).
Silma jäi selline huvitav pood. Ei tea kas see mees kes poe akna ees seisab kui mannekeen ise ka selliste pükste omanik on?
Need kes inglise keelt ei omanda nendele teadmiseks et 'lick' tähendab inglise keeles lakkumist.

Brightoni külastamise eesmärgiks oli Brighton Royal Pavilion-i külastamine. Vaatamata sellele et ma olen siin maal juba nii pikalt elanud ja Brightonis mitmeid, mitmeid kordi käinud ei ole ma kordagi selle valge palee seinte vahele pääsenud. Piltidel tundub ehitis üsna kollakas aga suvel ereda päiksega on teine üsna valge.


Alguse sai paviljon 1787-ndal aastal lihtsa talumajana mis siis 35 aastaga ühkeks paleeks ehitati. Juurdeehitisi ja muudatusi on lisatud loomulikult aastate möödudes ja sama käib ka restaureerimise ja korrastamise kohta. Ajalugu ei hakka siin pikemalt ümberkirjutama kuna vaevalt teist paljud teavad kes olid Kuningas Georg IV või William IV. Kui kellegil on eraldi huvi siis antke teada.
Paviljonis sees ei tohtinud pildistada ja üldse pidi ehitises vaikselt ringi käima kuna osades ruumides oli parasjagu pulmad käimas. Lahkudes nägime noorpaari ukse ees pilte tegemas. Kuna vihma sadas kõvasti siis ei saanud ma paljusid pilte majast väljaspoolt teha küll aga jäi ilusti mu kaamera ette noorpaari auto.

Edasi liikusime Brighton Pier-i poole et ka merevesi oma silmaga ära näha.

Vesi oli sel päeval eriliselt huvitavat rohekat värvi. Vahepeal oli mul tunne nagu oleks tegu mingi Vaikse Ookeani paradiisi saarega kuna vesi oli nii troopilise vee värvi. Lausa kutsus ujuma...ujuma siiski ei läinud, küll aga proovisime oma kingad märjaks saada (või siis õigemini Greta ja Pete proovisid seda)










See oli ka ainus hetk kui me seal nn muuli peal ringi kõndisime kui ei sadanud. Kui kell oli juba neli ja järjekordne tihe kuid peenike vihm hakkas taevast alla tilkuma siis seadsime sammud kohviku poole kus enne koju sõitu veel tass mokkat sisse kallasime.

Möödaminnes haarasime õhtuks söögipoolist kohalikust toidupoest kus meid meie üllatuseks üks eestlane jälitas. Tuli välja et naine oli oma tütrele, kes just teise lapse sünnitas, kaheks nädalaks appi tulnud ja kui kuulis mind emaga poes eesti keelt rääkimas siis tuli tere ütlema. Noh väga tore temast. Huvitav et tegelikult on eestlased sellised tagasihoidlikud ja endasse tõmbuvad inimesed aga näiteks välismaal julgevad täiesti võõral inimesel sabast kinni võtta.

Mina näiteks ise seda vist ei teeks. Mitte et ma tagasihoidlik oleks aga mul on tunne et ma tunneks rohkem äratundmis rõõmu inglasest Eestis kui eestlasest Inglismaal.