KRAHV FEDERICO LOSS

Jätkan Sitsiilia reisijutuga.

Järg jäi sinna, et me olime Palermos ja tahtsime külastada Krahv Federico lossi. 

Nagu ma viimases Sitsiilia postituses mainisin, siis tagasi lossi jõudsime me napilt enne järgmise tuuri algust. Meie suureks šokiks tuli välja, et kohapeal saab ainult sularahas maksta. Me ei taipanud ka enne küsida palju piletid üldse maksavad ja kuidas maksta saab, sest meil oli nagunii plaan minna sularaha välja võtma. Probleem oli aga selles, et kuigi Petel õnnestus hiljem sularahaautomaat üles leida, siis tahtis see automaat raha võtmise eest eraldi 3 eurot (või oli see koguni 5 eurot) teenustasu võtta ja kuna Pete ei olnud nõus sentigi ekstra raha maksma, siis jäimegi sel hetkel ilma sularahata. 

No ja lossi jõudes saime siis teada, et täiskasvanute piletid maksavad 10 eurot, aga mul oli vaid 17 eurot sularaha järgi. Arvasime juba et ju siis meil ei ole määratud sinna lossi minna kui me juba teisel korral peame otsa ringi keerama, aga kui piletimüüja kuulis milles probleem, ütles ta 'One moment' ja jooksis ühe meist natuke eemal seisva mehe juurde. Mehed rääkisid midagi omavahel natuke aega ja kui piletimüüja tagasi meie juurde tuli teatas ta, et krahvi poeg teeb meile erandi ja laseb meil sel korral kaardiga maksta. Loomulikult olime me selle uudise üle väga õnnelikud ja ka liigutatud, mõtle vaid, krahvi poeg ise teeb meile sellise erandi :-) 
Piletimüüja viiski meid siis ruttu taharuumi, kus me oma piletite eest maksime ning tuur võis alata...

Kõik ulatasid oma piletid uuesti piletimüüjale, kes piletite nurgad ära rebis ja külastajad lossi sisehoovi lasi. Sel hetkel avastasime, et aga Gretal ei olegi piletit. Suures segaduses ja meelehärmis olime keskendunud vaid meie piletitele ja piletimüüja ei pannud ka ise maksu vastu võttes tähele, et Greta eest jäi maksmata. Ma juba mõtlesin piinlikusega et peame jälle sinna taharuumi tagasi minema ja seda tehes paneme kogu grupi jälle ootama, aga õnneks tuli mulle meelde, et minul on ju natuke sularaha rahakotis täitsa olemas ja saan Greta 5 eurose pileti ise ilusti sularahas ära osta. 
Selle väikese sagina peale aga jõudis meie juurde astuda juba lossi omaniku poeg, kes ühtlasi oli ka meie giid, ja kuuldes milles asi ütles et Greta võib tulla sel korral tasuta. Ma küll ruttu hüüdsin et meil on 5 eurot täitsa olemas ja tegelikult polegi mingit probleemi, aga ta keeldus viisakalt raha vastu võtmast. Piletimüüja ütles ka, et kui boss ütleb ei, siis see tähendab ei :-) 
Bossi ainukeseks tingimuseks oli see, et me pärast sellest lossist teistele räägiksime ja neile reklaami teeksime...mida ma siis nüüd ka teen :-) 

Lõpuks siis saime oma asjadega nii kaugele et võisime ekskursiooniga alustada. Meile lisaks oli grupis umbes 6 või 7 inimest ja kuna kõik said inglise keelest aru, siis jutt käiski vaid inglise keeles. Osa inimesi oli prantslased.

Tegu siis ühe vanima ja tähtsama ehitisega Palermos. Lossi sees on peidus 12-saj Araabia-Normannide torn, mis on üks väheseid linnmüürist järgi jäänud ehitisi. Krahv Federico perekond, kelle juured ulatuvad nii kaugele kui Staufen Emperor Federick II, kes oli 12 sajandi lõpus Sitsiilia kuningas, on elanud selles lossi juba sajandeid.

Hetkel elab lossis krahv Alessandro koos oma Austriast pärit naise krahvinna Alwine Federico-ga. Neil on kaks poega kellest noorim, Andrea, oli meie ekskursiooni giid ja tema jutust jäi mulje, et ka tema elab hetkel lossis. Tuure viib läbi ka ta vend ja vahel isegi krahvinna ise. Tegu on Sitsiilia ühe väga, väga tähtsa perekonnaga.

See oli üks tõeliselt nauditav ekskursioon. Andrea rääkis nii huvitavalt oma kodust ja perest ja ajaloost üldse, et kogu see tunnike oli meie jaoks kui 'suus sulav magustoit'. Kogu ekskursioonile andiski isikliku atmosfääri ja erilisuse just see, et rääkijaks oli inimene kellele see kodu kuulus ja mitte lihtsalt mõni tavaline giid. Andrea oli nii külalislahke ja sõbralik, et ma oleks hea meelega veel teisegi tunni tema seltsis veetnud. 

Muideks lossis sees Andrea lausa palus meil pilte teha. Ta rääkis, et Sitsiilias ei toeta riik üldse rahaliselt (või siis toetab imevähe) ajaloolisi ehitisi ja vaatamisväärsuseid ja see on nii meeletult kurb et kõik ajalooliselt tähtsad ehitised aina lagunevad ja lagunevad. Ta ütles, et Sitsiilia ajalugu ei kuulu ju ainult sitsiilastele, vaid meile kõigile ja kui ajaloolistel objektidel lastakse sedasi ära laguneda ja hävida, siis on see suur kaotus meile kõigile. Samas riik ei luba neil isegi ennast kuskil turistilehtedel või brosüüridel reklaamida ja peamist reklaami saavadki nad just Tripadvisori ja nende külastajate kaudu.

Aga siit nüüd mõned pildid 

Lossi originaal puidust laed. Säilinud on vaid kolme toa puidust laed.

Andrea ütles, et kõik pere lapsed läbi sajandite on maganud selles pildil olevas hällis, tema kaasa arvatud. 

Siin on Andreat ennast näha ja ühte kostüümi mida on kandnud nii ta vaarisad läbi ajaloo, kui ka ta isa ning mille ka tema peab ühel päeval selga panema. 

Vaadake milline imeline põrand

Ja selline nägi Palermo linn välja vanasti. Hiljem ehitati linna tulnud mere osa kinni, sest linna elanike arv kasvas massiliselt ning veel mingil teisel põhjusel mida ma enam ei mäleta. Loss on kaardil ära märgistatud kollase ringiga.

Andrea ütles, et vaadake aknast välja ja kujutage ette, vaadet merele, sest vanasti ulatus meri just kohe otse lossini. Selle tõestuseks on veel praegugi näha, et maapind on natuke kaldus. 
Merd me loommulikult aknast välja vaadates ei leidnud, küll aga hunniku lapitud katuseid :-)

Mis meid imestama pani oli see, et Andrea rõhutas päris mitmel korral, et ta pere on olnud läbi aegade salajase Vabamüürlaste (Freemasonry) ühingu liige ja et ka tema kuulub sinna ühingusse. Tavaliselt sellisest asjast suure suuga teistele ei kuulutata, aga võib-olla tema, kui väga tähtsa isiku, puhul on see nagunii iseenesest mõistetav ja ei vajagi saladuses hoidmist. 
Igal juhul näitas ta meilegi kuhu lossi lae- ja põrandamaalingule oli ära peidetud ühingu salajased sümbolid. Näiteks suurejooneliselt laemaalingult võis leida kolmnurga sees oleva silma, mida on näha ka paremal pool oleval pildil. Ma just lugesin ja vaatasin, et sama silma sümbol oli ka Eesti vanal 50-kroonisel rahatähel.

Selles kastis on vahast väike Jeesus. Andrea rääkis, et ühel suvel oli neil Palermos nii palav olnud, et Jeesuse parema käe sõrmed sulasid ära. 

Krahvinna Alwine näeb väga nooruslik ja veetlev välja. Ta on nii professonaalne sopran, kui ka meister ujuja. Üldse kogu nende pere on igat pidi väga andekas.

Krahvinna ujumisvõitluste medalid

Krahvi ja Krahvinna magamistuba

Greta suureks rõõmuks elas lossis ka kaks kassi, keda tal õnnestus isegi paitada.

Mulle nii meeldisid need küünlajalad

Edasi liikusime ülesse torni

Köök

Küsisin Andrea käest, et kas nad kasutavad seda kööki ka tänapäeval ja Andrea vastas, et ta tegi seal alles kaks päeva tagasi pizzat.

See seinal olev suur puust asjandus on vanaaegne taigna sõtkumise 'masin'.

Vaade aknast

mis lähemalt vaadates näeb välja selline

Minu jaoks muutusid reisi lõpuks sellised ligadi-logadi asjad  juba natuke nagu omamoodi kunstiks. No vaadake ise seda hunnikut seal katusel. Huvitav kas sellel kolal on seal ka mingi mõte või otstarve, või keegi lihtsalt viskaski üleliikse kola eest ära katusele? 
Samas vaadake kui ilusti ja korrapäraselt on selle kola kõrvale seatud need lillepotid :-) 

Aga tagasi lossi. Olime oma ringkäiguga jõudnud lossi vanemasse ossa, 12-sajandi torni. Vanasti see torn loomulikult ei asunud lossiseinte vahel, vaid seisis eraldi, aga läbi sajandite tehtud ehitus- ja laiendustööde tagajärjel on linnamüüri torn nüüd lossiseinte vahel peidus. Tänu sellele on sel tornil ka õnnestunud nii hästi säilida.

Andrea rääkis, et kui nad olid paar aastat tagasi torni põrandaid parandama hakanud, siis leidsid nad põrandalaudade alt osa all asuva toa vanast laemaalingust. Kuna iga aasta ja sajandiga muutus ka mood ja stiilid, siis oli see üsna loomulik, et ka lossi ruume täiendati ja erinevate ruumide stiilid muutusid. 
Siit pildilt on seda vana lae/seinaosa hästi näha ja ka uue lae selga.

 Krahv (pereisa) on kirglik võidusõitja. Temale kuulus ka see punane võidusõiduauto mis lossi sissekäigu ees seisis (kõige esimesel pildil). Terve maja oli ta karikaid täis

Krahvi kontor

Suur esiks, ehk relvaruum. Relvaruumiks kutsuti seda ruumi sellepärast, et kui vanasti mehed jahilt koju tulid ja esikusse astusid panid nad kõigepealt oma relvad nurka maha. Nüüd eksponeeritaksegi seal ruumis igasugu perele kuuluvaid relvi. 

Ja siin mõned pildid imeilusatest lossipõrandatest

Ja sellega saigi me äärmiselt huvitav ja nautitav lossituur kahjuks läbi. Krahv Federico lossikülastus oli kohe kindlasti üks meie Palermo külastuste tipphetki.