MUUSIKAHÕNGULINE VIIN (26-28 oktoober 2018)

Jätkan meie Viini muljetega.

Järgmiseks seadsime sammud Haus der Musik ehk siis muusikamajja. Meil oli tunnike aega enne restorani tagasi minekut ja seega otsustasime niisama ringi jalutamise asemel tunnikese muuseumis veeta, siis sööma minna ning siis tagasi muuseumisse tulla. 

Muusikamuuseumi valisin ma eelkõige Gretat ja Pete-i silmas pidades. Kuna Viini loetakse maailma muusika linnaks, siis otseloomulikult oli vaja meie muuseumite nimekirja ka üks muusikateemaline muuseum kirja panna. Valikus olid veel  Beethoven Museum, Mozarthaus ja Museum der Johann Strauss Dynasty. Kuigi ka Haus der Musik veebileht ei anna hästi edasi õiget ülevaadet millise muuseumiga tegelikult tegu on, siis kõik ülejäänud muuseumid tundusid nii Greta, kui ka meie jaoks, natuke liiga igavad. Haus der Musik aga paistis sobivat nii täiskasvanutele, kui ka lastele. 

Muuseumis ei olnud palju inimesi, aga garderoobis töötas väga aeglane inimene ja meil võttis mingi 15 min aega et oma kotid ja riided hoidu antud saime. Kusjuures meie ees oli ehk vaid 3 inimest. Piletite ostmisega enam-vähem sama lugu. Ma ei mäleta enam kas ülariiete ja kottide ära andmine oli kohustuslik, aga kuna muuseumis oli nii palav, siis meil ei jäänud nagunii muud üle kui taas end 'paljaks' kiskuda. Mulle ei tule hetkel ühtegi sellist kohta ette kus ma siin Inglismaal oleks näitusesaalis või mõnes poes, või kus iganes sellist palavust tundund nagu tihti Eesti ja nüüd siis ka Viinis. Nii tüütu pidevalt ennast riidest lahti koorida ja siis uuesti riidesse panna. Õues ei olnud tegelikult üldse külm, aga kui sa oled pikalt nii soojas ruumis olnud, siis tundub pärast õue minnes ka õueõhk palju külmem kui see tegelikult on. Aga see selleks...

Kui me lõpuks saime oma riided ära antud ja hakkasime läbi tõkkepuu muuseumisse sisenema, siis tuli välja, et meie piletid ei avanudki neid tõkkepuid millegipärast. Piletikassas aga oli taas pikk järjekord...või siis õigemini väga aeglane teenindaja kellel paistis täiesti suva olevat kas me saame muuseumisse sisse või ei. No õnneks lõpuks ikka saime, aga oma pool tundi meie kallist ajast kulus kogu muuseumisse sisenemise protsessile. 

Kohe esimese asjana tervitas meid muuseumis muusikaline trepp. See valmistas suurt elamust ja elevust nii suurtele kui väikestele.

Üks mees sattus eriti hasarti :)                             

Eraldi saalis oli võimalik klassikalise muusika kontserdi kuulata ja vaadata

Siis oli võimalus neljal lapsel (või täiskasvanul) nähtamatut täringut visata ja sedasi üks orkestrilugu kokku panna. Iga laps esindas ühte pilli (viiul, tsello, flööt jne) ja vastavalt täringu täppide arvule lisati siis noodipaberile nii mitu nooti kui mitu täppi täringul. Kui rida sai täis, siis mängiti lugu ette.

Muuseumis oli üsna palju intraktiivseid ekraane. Mina olen üks suur interaktiivsete ekraanide ja appide vastane muuseumites. Ma saan aru, et nende abiga on inimestele võimalik rohkem infot jagada, AGA ma võin seda infot ka ise kodus oma arvuti taga lugeda. Muuseumi tulles tahan ma asju ise oma silmaga näha ja katsuda mitte mingile ekraanile sõrmega toksida. Või siis lapsi kodus oleva ekraani juurst muuseumisse ekraani ette tuua.

Muusikamuuseumis oli ka paar sellist ekraani, aga õnneks me keegi ei viitsinud nendega seal kaua jännata. Algul oli natuke huvitav erinevaid helisid kuulata ja 'mehi eri kiirusega tantsima panna', aga ühe programmi (ülesande) juurest teise juurde minemine võttis nii palju mõtetut aega, et isegi Gretal sai üsna ruttu isu täis.

Kuna muuseumis oli palju väikeseid kitsaid koridore ja ruume ning suurem osa muuseumist oli üsna pime, siis Gretal oli kohati isegi natuke hirmus seal ringi liikuda. Tegelikult midagi hirmsat seal ei olnud.

Tuleb välja et Peter tähendab prantsuse keeles peeretama :D

Siin sai oma nime Mozarti muusikaks muuta, ehk siis tegu oli muusikalise tähestikuga kus igal tähel oli oma kindel heli. Algul trükkisid oma nime arvutisse sisse ja siis said kuulata mis lugu välja tuli ning kui oli soovi, siis said veel 3 euro eest selle loo noodid ka välja printida.

Selleks ajaks sai meil juba tund täis ja meil oli aeg tagasi restorani minna. Päris ära joosta me siiski muuseumist nii ruttu kui me tahtnud oleksime ei saanud, sest enne oli meil vaja meie kotid ja joped garderoobist kätte saada. Seal oli loomulikult taas pikk järjekord, sest töötaja liikus endiselt teo kiirusel. Kusjuures see garderoob oli nii väikene, et töötaja oleks saanud riideid nagidesse panna ja sealt neid ka võtta peaaegu ühe koha peal seistes. Mul oli ausalt tahtmine ise sinna leti taha minna ja ta töö üle võtta, sest kaua võib. 

Me oleks seal kindlasti taas ilmatu aega seinud ja oodanud kuniks meie ees olevad inimesed kõik oma kotid ja ülariided antud oleks saanud, aga mul tuli meelde, et Viinis ju ei ole järjekordade kommet. Haarasingi siis Pete käest meie garderoobinumbri ja surusin end julmalt leti ette. Keegi kobisema ega vihaseid pilke heitma ei hakanud seega probleem lahendatud.

Restoranis tuli välja et lauda ei olnud meile keegi kinni pannud. Kelner oli unustanud. Õnneks ei olnud restoranis meie saabudes enam järjekord uksest välja ja me ei pidanud kauem kui 10 min ootama et lauda saada.

Teeninduse üle kurta ei saanud. Kelner võttis isegi lahkelt mu mobiili ja viis laadima kui ma laadimise võimaluse kohta talt küsisin. 

Mina olin igal juhul täiesti paradiisis seal restoranis, sest menüüs oli nii palju toite ilma gluteeni ja laktoosita. Ma olin eelnevalt kõik Viini gluteenivabad restoranid/toidukohad internetist välja otsinud ja nende seast just FÜHRICH restorani välja valinud. Seda sellepärast, et seal oli mul võimalus süüa nii Viini kuulsat šnitslit, kui ka bratwursti. Greta valis endale 'crispy pork knuckles'. Ma ei tea kuidas seda täpselt eesti keelde tõlkida, aga ütleme nii, et tegu oli seaga :) 

Me muidugi ei osanud oodatagi, et tegu saab olema nii suure portsuga. Isegi kelner tegi suured silmad kui me söögid lauda tõi ja me talle ütlesime, et siga on lapsele. Aga polnud hullu, kolme peale suutsime ka selle sea ära süüa.

Ma tellisin endale küll vorsti, aga tegelikult me Petega jagasime omi toite ja ma sõin poole Pete šnitslist ära. Hinnad olid meie arvates samad kui meil siin, ehk siis ei tundunud kallis. 

Kui kõhud täis söödud seadsime sammud tagasi muusikamuuseumisse. Ei, tegelikult käisime ruttu ka veel H&M poest läbi, sest Gretal oli muuseumis nii palav oma pikkade varrukate pluusiga, et ma tahtsin talle kiiresti ühe odava T-särgi osta. Järgmiseks päevaks lubati nagunii 18 kraadist ilma ja mina ju jätsin ta õhemad riided Viini kaasa pakkimata.

Mõned pildid ostutänava vaateakendest

Moosipood

Sinna poodi oleks tahtnud lausa sisse astuda, aga õnneks meil polnud aega. Kindlasti oleks tahtnud sealt siis ka ühe moosipurgi kaasa osta, aga kujutan ette, et mul oleks valimine hirmus palju aega võtnud. Ma isegi ei saanud poest mööda kõndides kohe aru mis poega tegemist oli. 

Tagasi muuseumis

Greta kogu Viini reisi kõige suuremaks elamuseks oli võimalus dirigeerida Viini Filharmooniaorkestrit. Muusikamuuseumis oli ühes ruumis võimalik seista ühe suure ekraani ees, valida muusikapala ning siis dirigendikepiga orkestrit juhtida. Kui sa orkestrit liiga aeglaselt juhatasid või rütmist välja läksid, siis orkester kohe reageeris ning kui sa ennast piisavalt ruttu ei parandanud, siis hakkasid orkestriliikmed poognatega kopsima. Kui sa aga muusikapala ilusti lõpuni juhatasid, siis tõusis orkester loo lõpus püsti ja aplodeeris sulle. 

Greta ei julgenud algul dirigendiks minna, sest kartis et ta teeb valesti, aga me Petega ikka utsitasime teda tagant, sest me nägime kui väga ta tegelikult seda teha tahtis. 

Pete lubas teda aidata, aga lõpuks paistis, et Pete ise nautis seda juhtimist nii palju, et ei tahtnud Greta käest enam lahti lasta. Greta jaoks oli see igal juhul unustamatu elamus ja ta rääkis sellest veel nädalaid hiljem.

Ühes teises ruumis sai samuti kontserdit juhatada, aga meil jäi seal arusaamata mida täpselt tegema pidi, sest me ei saanud saksa keelest aru. Aga see oli mõeldud nagunii väiksematele lastele seega me ei jäänud millegist tähtsast ilma.

Muusikamuuseumis veetsime kokku umbes 2 tundi ja meile kõigile väga meeldis. Mina isiklikult sinna uuesti ei viitsiks minna, aga seda külastust nautisin ma küll täiega. 

Muuseumist lahkusime kella 5 ajal ja seadsime sammud kohe järgmise nimekirjas oleva koha poole.

Selles majas asub Viini Rahvusraamatukogu

Enne Viini minekut kaalutlesin meie nimekirja ka Hispaania Ratsakooli (The Spanish Riding School) külastuse kirja panna, aga kuna nende 'etendustele' oleks pidanud ajalised piletid ostma ja suuri hobuse fänne me peres ei ole, siis jätsin välja. Oli ka võimalus giidiga tuurile pileteid osta, aga mulle tundus et parem kui me ei ole üheski kellaajast sõltuvad ja saame ise otsustada mis kell me kuhugi läheme ja kaua kuskil oleme. 

Sellest hoolimata õnnestus meil siiski ka Hispaania ratsakooli tallid oma silmaga ära näha. Me nimelt lihtsalt kõndisime vanalinnas meie järgmise sihtkoha poole kui äkki avanes meil täiesti juhuslikult vaade ratsakooli õuele. 

Kohalikud rahvariided (või siis rahvariide stiili). Nii ilusad!

Meie järgmiseks sihtkohaks oli Time Travel. See pidi endast kujutama retke läbi Viini ajaloo. Lugesin internetist nii negatiivseid kui positiivseid arvustusi, aga mõtlesin, et Greta jaoks oleks ehk huvitav. Mind ennast hirmutas selle koha juures üks osa mis kujutas endast 5D kino, aga lootsin et ehk on võimalus see osa tuurist mul vahele jätta või lihtsalt kuskil nurgas silmad kinni seista. Mulle üldse ei meeldi sellised loksutavad ja spetsiaalsete prillidega kinod. Tavaliselt toimuvad need veel kuskil väikeses ruumis ja mul tuleb alati selline tunne peale nagu keegi hoiaks mind kuskil kapis või voodi all kinni. Vaatamata kallistele piletitele (ka laste pilet oli üsna kallis) panin ma selle koha siiski meie nimekirja.

Kohale jõudes olime juba peaaegu pileteid ostmas kui ma äkki täielikult oma meelt muutsin. Ma ei tea miks, aga millegipärast tekitas mulle see koht nii halba tunnet. Piletikassa juures olevad kujud nägid samuti kuidagi armetud ja võltsid välja ja mul hakkas meie rahast kahju. Õnneks ei olnud Petel ja Gretal midagi selle vastu, et me selle külastuse vahele jätame. Nad mõlemad olid veel muusikamuuseumi positiivse mõju alla ja ainuke asi mida nemad sel hetkel soovisid oli jäätis. Ja nii jäigi meil avastamata millise kohaga tegelikult tegu oli. 

Kuna kell oli vaid 5 õhtul, siis ostustasime minna vaatama kus asub Viini Loodusloomuuseum (Natural History Museum) millega meil oli plaan lähemalt tutvuda järgmisel päeval.

Muuseumi leidsime kiiresti ülesse. Nagu ma olen oma Viini postituste juures juba maininud, siis Viin on selle võrra kompaktne, et iga asi tundub asuvat käe-jala ulatuses.

Me teadsime et muuseumi kinnipaneku ajani oli jäänud vaid 40 min, aga me tahtsime uurida, et kas õhtul ostetud piletiga oleks võimalik ka järgmisel päeval veel muuseumit külastada. See kahjuks võimalik ei olnud seega lahkusime. Nii palju aga kui meil õnnestus selle paari minuti jooksul seda muuseumit näha, tundus see VÄGA suursugune ja me jäime elevusega ootama sinna tagasipöördumist.

Aga ega sellega polnud me päev veel lõppenud. Sõitsime korraks tagasi hotelli jalgu puhkama, et siis tunnikese pärast sealt uuesti lahkuda ja Mozarti kontserdile kirikusse minna.

Mozart Requiem kontsert toimus Viini kuulsas barokk-stiili Karlskirche kirikus (St.Charles Church, eesti keeles Karli kirik).

Järjekord kontserdile oli üsna pikk, aga kuna mina olin meile ostnud kindlate kohtadega piletid (Pete sünnipäevakink), siis meie järjekorras seisma ei pidanud.

Kirik nägi tõeliselt võimas välja. Väljast valge ja seest kullane ning ahhetama paneva laemaalinguga.

Turvameestest edasi olid kohad kuhu piletid olid numbritega. Meie kohad olid kolmandas reas.

Ja kiriku lagi oli tõesti hingematvalt ilus ja ühtlasi ka justkui lõputu. Kahjuks olid seal meie külastuse ajal väljas tellingud mis seda ilu nats segasid, aga sellegipoolest vapustav.

Kontserdiga jäime kõik VÄGA rahule. Kuna istusime nii ees, siis Gretal oli taas võimalik viiuldajate mängu lähedalt imetleda ja ta nautis seda täiega. Kontsert ise oli ka just paraja pikkusega (kokku natuke üle tunni ilma intervallita). Hästi ilus oli see, kuidas just täistunni ajal sai muusikapala üks osa otsa ning kogu orkester ja koor peatus, et lasta inimestel üheksat kirikukellalööki kuulda. Kohe kui kellad olid löömise lõpetanud jätkus ka kontsert.

Pete ütles pärast veel mitu korda kui ilus see kontsert oli ja kui palju see talle meeldis, ehk siis ta jäi oma kingitusega väga rahule 

Pärast kontserti olime me kõik veel natuke näljased, aga kuna kell oli juba üsna palju, siis restorani me minema ei hakanud. Selle asemel otsisime ülesse hoopis ühe Viini McDonalds-i. Me tavaliselt ei ole üldse McDonaldsi külastajad, aga Viini reisi ajal ostsime sealt minu mäletamist mööda kolmel korral midagi söödavat.