Natuke remondijuttu taas.
Eelmisel nädalal käisid meil töömehed meie magamistuppa uute akende ette veel ühte rivi aknaid panemas. Uued aknad on meil küll super ilusad ja summutavad väga hästi müra, aga me soovisime meie magamituppa veel paksemat mürasummutajat. Allkorrusel olles ei ole aegajalt möödaminevate autode häält eriti kuuldagi, kui just spetsiaalselt kuulama ei hakka. Elutoas me nagunii vaatame enamalt telekat või suhtleme omavahel või külalistega ning teeme ise rohkem häält ja seega autode müra ei kuule keegi. Elutuba on ka kaitstud põõsaste ja puudega ning asub madalamal kui magamistuba ja see kõik mõjub müra summutamisele.
Magamistoa aken on aga avatud ja voodis lamades on aknast autohääli palju paremini kuulda. Selle häälega küll harjub väga ruttu ära ja kui aus olla siis me ei pannudki seda enam tähele. Õhtul peale 22 on autosid nagunii tunduvalt vähem ja öösel täiesti vaikne nii et magada saame täielikus rahus.
Aga sellele vaatamata tahtis Pete ikkagi ekstra aknaid. Algult tahtis ta neid ka kindlasti alumisele korrusele, aga mul õnneks õnnestus ta ümber rääkida. Ütlesin talle, et kord kui meil on juurdeehitus tehtud, siis nagunii veedame põhilise aja teisel pool maja ja seega topelt akende peale kulutatud 1000 naela ei õigustaks ennast kuidagi ära. Ta jäi sellega nõusse ja nüüd on rahul, et me topeltaknad vaid magamistuppa tellisime.
Kuigi me soovisime neid topeltaknaid, siis samas me natuke ka närveerisime, et millised need täpselt välja nägema hakkavad. Et kas muudavad aknad kobakaks ja koledaks. Aknamees tuli küll kõigepealt väikese näidisaknaga ja see nägi üsna OK välja, aga sellegipoolest oli raske ettekujutada milline valmis aken välja nägema hakkab.
Aken enne
Aken pärast
Samal ajal kui mehed akend ehitasid värvisin mina elutoa seina. Ma ei suutnud enam seda heleroosat värvi iga õhtu passida. Selline masendav ja depressiivne toon. Algplaan oli elutuppa mingi huvitav, aga samas rahulik ja malbe toon seinale võõbata, aga see värvide valik osutus taas nii keeruliseks, et ma lihtsalt ei jaksanud enam värvide valikuga tegeleda. Iga värv tundus liiga tume ja oleks teinud toa väiksemaks, samas kui meie just armastame valgust ja avarust. Mingite kontrastvärvide fännid pole me kunagi olnud ja lõpuks läks ikkagi käiku meile juba lemmikuks saanud 'ivory' ja probleem sai lahendatud.
Kuskil kuu või isegi rohkem tagasi käisime ka aeda uut puud- põõsast ostmas. Nimelt oli meil probleem, et kohe meie elutoa akna taga, teisel pool aeda, asuvad naabrite prügikastid. Ma ei tea miks või mida me naabrid pidevalt ära viskavad, aga prügikastide vaheline liiklus on üsna tihe. Kuna meil ei ole elutoas veel kardinaid (ja ma ei tea millal olema saavad, sest me taas ei oska ja ei suuda valida millised seal peaks olema) siis iga kord kui nemad prügi ära käisid viskamas avanes neil suurepärane vaade otse meie elutoa sohvale. Mitte, et nad nüüd tahtlikult oleks iga kord meie tuppa passima hakanud, aga ikkagi ka vilksamisi oli neil see vaade olemas.
Otsustasimegi siis, et ostame sinna mingi puukese või põõsa ette, et seda vaatevälja blokeerida.
Lisan siia igaksjuhuks ära, et mõlemad me naabrid on hästi toredad inimesed ja me saame nendega suurepäraselt läbi. Samas siiski meile meeldib ka oma privaatsus :)
Lasnamäel mu vanemate akna all on ju bussipeatus. Tiit magab just seal maja taga toas. Suvel palavaga ei saa üldse aken lahti magada sest bussid hakkavad vara sõitma ja see bussi peatumise ja minema gaasitamise hääl on päris häiriv :)
ReplyDeleteMa olen ka hakanud heledat värvi sisekujunduses fännama ja ei jõua ära oodata millal ma oma tumekollase esiku ka veidi heledamaks saaks :) Eks see ootab niikaua kui meie suurem remont ükskord kätte jõuab ja me KÕIK välja lõhume :)
Oi ei, sellist gaasitamise häält meil siin ei ole, väljaarvatud kui mõnikord mõni mootoratas peaks mööda kihutama. Lahtise aknaga me ei magaks nagunii. Näiteks praegu on kell 19 ja õues on üsna vaikne.
ReplyDeleteKui ilmad on õues väga kuumad siis hoiame üldse kõik aknad kinni ja isegi kardinad ees, sest vaid sedasi saab kuumust natukenegi eemale peletada. Õnneks siin majas nii kuumaks nii ruttu ei lähe kui meie vanas majas, aga kui kuumalaine ikka nädala või mitu kestab siis muidugi ei ole ka siin pääsu.
Ma ei mäleta üldse, et Lasnamäel mingit müra oleks. Või õigemini oli ju küll, aga see ei häirinud vähemalt noorena mind üldse.
Aga miks te esikut kohe heledaks ei värvi? Vävimine on ju kerge töö teha ja värvipott ei tohiks ka teil ju palju maksta. Saaksite kohe heleda esiku ja seda nautida ning ei pea aastaid kogu maja remondini ootama. Selle seina värvimisega saaks ju isegi su lapsed hakkama kui sul endal aega ei ole :)
Hei Alice!
ReplyDeleteMa juhuslikult leidsin täna hommikul su blogi ja arva, mida ma kella 10am'ist saadik olen teinud, väljaarvatud söögipausid? Ära siis ära ehmata, kui tänasel kuupäeval on su blogi klikkide arv taevas sest jah, lappasin blogi üsnagi läbi.
Ehk kirjutasid kuskil aga ju siis mu silma need ei püüdnud, seega küsin üle.
Mis moodi sa inglismaale üldse sattusid ja Petega kohtusid?
Oled sa mõne ameti õppinud või kellena sa oled töötanud?
Kas Greta jääb ainsaks lapseks teie peres?
Mis lugu on teie peres söömisega? Gretal on munaallergia aga sul?
Mismoodi sind Pete peres omaks võeti? Just see et oled skandi mitte inglane (neil ju traditsioonid on kõrgel kohal..)
Lihtsalt puhtast huvist. Olin minagi kaks aastat Londonis lapsehoidjana ja paraku koperdasin ka šarmika inglase otsa. :D Kultuuride erinevust on tunda samas, oma noormehe pere jaoks olen ma totaalne eksootika kuigi nemad on inglased ja ma pesuehtne eestlane.. kohekohe olen kolimas Inglismaale, seekord mitte Londonisse vaid Southend-on-sea kanti.
Me alles hiljuti värskendasime oma esiku kollast värvi :) Ma ei hakka praegu värvima, sest mul puudub visioon ja pealegi lähevad meil peaaegu kõik seinad lammutamisele. Ma väga loodan et enam ei lähe aastaid :)
ReplyDeleteTere Triin,
ReplyDeleteWow, sul oli siis küll väga sisutihe päev olnud :)
Mul ei ole praegu palju aega, aga ma vastan mõned küsimused praegu lühidalt ära. Kahjuks pean seda kahe eraldi kommentaarina tegema, sest blogger ei lase mul seda pikka kommentaari läbi.
Ma tulin Inglismaale 21 aastat tagasi. Enne seda elasin peaaegu 2 aastat Soomes lapsehoidjana ja siis õnnestus mul läbi ime (sest sel ajal olid piirid veel kinni) Inglismaale lapsehoidjaks saada. Ma isegi kirjutasin mustandisse alles hiljuti minu siia sattumise loo ja mu tööst AGA kujuta ette, ma kogemata kustutasin selle ilmatu pika jutu ära :( :( Nüüd pole leidnud aega et uuesti kirjutama hakata, aga ehk üks päev teen ära.
Petega kohtusin nii umbes 10 aastat tagasi ja me saime tuttavaks internetis. Kuna tema töökohas olid suures enamuses mehed ja minu töö hõlmab väikeste lastega peresid ning kuna me mõlemad ei olnud huvitatud partneri leidmisest kas kuskilt baarist või nightclubist siis proovisime internetidatingut mida kasutavad paljud professionaalsed inimesed (me tuttavate seas on ka teisi abielupaare kelle abielu on alguse saanud internetist).
Eestis elades töötasin aasta pooldeist (ma ei mäletagi enam kui pikalt) lasteaiakasvatajana, siis läksin lapsehoidjaks Soome rootsi-soome perre ja sealt Au-pairiks Inglismaale Surrey maakonda Londoni lähedale soome-rootsi-inglise perekonda. Olin Soecial need aupai, ehk siis peres oli 4 last kelles üks oli erivajadustega. Töötasin nendega üle 5 aasta (see on eraldi pikk jutt) ja siis hakkasin töötama audistist lastega. Mind koolitasid ameeriklasid kes Londonis esimese spetsiaalse kliiniku sel ajal avasid. Paar aastat hiljem hakkasin iseendale töötama, ehk oli self employed ABA therapist ehk maakeeli käitumisterapeud. Praegu ametlikult ei tööta.
Aga jah ka oma tööst olen ma tahtnud kirjutada ja ka see jutt läks mu kogemata kustutatud mustandiga kaduma :(
Greta jääb meil jah ainukeseks lapseks. Kirjutasin sellest miks natuke lähemalt ühe mu postituse kommentaaris
https://www.blogger.com/comment.g?blogID=550506641405715944&postID=4489700468944138455
Minul on gluteeni ja nisu allergia ning piimatalumatus. Samuti ei saa tarbida soja tooteid ja sitrusvilju. Kogu probleem algas peale vaksiinide saamist nüüd juba vist kuskil 9 aastat tagasi kui me Petega oma mesinädalale Maldiivi saartele läksime. Lühidalt öeldes olin ma 6 kuud hiljem nii haige, et ma ei suutnud isegi ühe toa otsat teise kõndida aga õnneks tänu mõnedele spetsialistidele ja minu enda avastusele, et ma ei saa enam neid asju süüa mul siiski õnnestus paraneda. Kahjuks küll ma ei saa olema kunagi enam nii terve kui ma enne olin sest 'tänu' nendele vaksiinidele on mul nüüd Chronic Fatigue Syndrom ehk eesti keeles vist krooniline väsimus, kuigi kergemas vormis. Ma lihsalt ei saa enam füüsiliselt nii palju teha kui ma enne tegin, sest väsin ruttu ära, kuigi samas ma teen ka praegu rohkem kui keegi täiesti terve inimene suudaks teha :) Mu keha lihtsalt ei oska mulle õigel ajal STOP öelda ja kui ma seda ise ei tee siisl ihtsalt pingutan üle ja pean siis järgmisel paaril päeval puhkama.
Teine osa
ReplyDeleteSeda on mu lugejad mul ka varem küsinud, et kuidas on minusse kui eestlasesse siin UK suhtutud. Pole jälle saanud aega sellest kirjutada, aga võin praegu lühidalt vastata, et minusse on kõik inimesed alati väga hästi suhtunud ja eestlaseks olemine pole inimsuhetes kunagi mingit probleemi tekitanud. Pigem algusaastatel, kui Eesti veel EU ei olnud tundsin ise ennast kui mingi vaese kommunismimaa inimesena ja ei osanud ennast hinnata või ei pidanud ennast tähtsaks.
Pete vanemad ja suguvõsa on kohe algusest peale minusse kui pereliikmesse suhtunud. Petel on väga kokkuhoidev suur pere ja kõik sugulased suhtlevad omavahel ning peavad teineteisest hoolt. Mingeid erilisi kultuurilisi erinevusi meil Petega või Pete perega otseselt olnud ei ole, sest meil on Petega üsna sarnane üleskasvatus olnud, sarnased perekombed, traditsioonid ning tõekspidamised. Kuna ma kohtusin Petega ajal mil ma olin siin UK-s juba pea 10 aastat elanud siis ega ma ka enam mingi eriline välismaalane olnud vaid teadsin ja käitusin juba üsna inglaslikult ise ka :)
Aga edu sulle su uues elus UK-sja loodetavasti sulle meeldib su uues elukohas. Merd sa vähemalt igatsema ei pea, kuigi Eesti meri on ikka midagi muud kui siinne :) Ma olen su tulevases kodulinnas käinud ja sellest ka blogis kirjutanud, aga ära seda siis liiga tõsiselt võta. Ma veetsin seal vaid ühe päeva. Sa leiad kindlasti palju ilusaid kohti seal :)
http://knightscastle-alice.blogspot.co.uk/2012/08/mitte-just-eriti-ahvatlev-mereaarne-linn.html
Ohoh, aitäh vastuste eest! Nüüd on minu silmis sinu 'lugu' justkui loogilisem. Naljakas, et mingil määral saan sinuga samastuda, kuigi olen 22. Noh ikka et au pair, neljalapseline pere kus üks erivajadusega, mees netitutvusest kuigi kumbki ei oota midagi, IT ala, tulevased inglasest in-laws
ReplyDeleteSouthendi postitust ma eile ei märganudki miskipärast, ometigi nüüd lugedes käis peast läbi 'mhm, jaa, nõustun, jaa..' . Ei ole absoluutselt selline 'mmmmmm, meri!' linn. Sel suvel töötasin seal ühes restos Tomassi's, nö mäe otsas peatänaval. Jah, saan absoluutselt aru miks te Southendis pettunud olite. Seepärast kolimegi sinna külje alla Westcliffile. Sellest suurest melust eemale. Eks mu lootus on, et kui töötan end üles, siis saame lubada endale Londonile lähemal ja ilusamas kodusemas linnas elamist. Mindki on noormehe pere omaks võtnud, kuigi minuga käitutakse kuidagi teisiti.. Nagu ma oleks mega next-leveli inimene, sest kui nemad kõik räägivad segiläbi siis kui mina midagi ütlen jäävad kõik vait.. Noh selline kergelt kummaline. Kuigi keel on soravalt suus ja nad ei pea mind pingsalt kuulama, et aru saada. Külalislahkus on nende peres ikka piiritu!
Mul on siiralt hea meel, et vastasid niivõrd pikalt. Greta on nii armas ja andekas tüdruk. Nii meenutab mulle inglaste lemmikut filmi 'Matilda' peategelast. :D Lisasin su blogi endale listi, mida piilumas käia.
Oleme mehega omavahel naljaga pooleks arutanud, et kuidas eesti keelega oleks lood kui me abielluks või saaks lapsed. Ma ei ole kunagi vastust teadnud kui vaid 'ma tahaks et lapsed oskaks seda'. Greta on justkui ehtne näide, mismoodi see kõik võiks välja näha. Noh selline estonglish lõpuks koos. Aga tõsiselt armas, et ta nii püüab hääldamise järgi kirjutada, ma isegi ei tulnud selle peale. Kaks keelt siiski raske ju.
Rääkides Petest ja ta oravast, siis mu inglasele on orav kuidagi niiiiiii keeruline sõna (kunagi pargis nägime oravat ja tekkis vestlus). Samas 'ma armastan kana' (mingi loll reklaam tuli telekast kunagi :D ) ütleb ta puhtalt, 'porgand ja ananass' ka. Suurimaks üllatajaks on tulnud ka telefoni appist õpitud 'kus asub sularahaautomaat?'. Aga orav, ei. :D
Kui Pete mahti saab võiks tema ka ühe postituse mõnikord kirjutada, eesti keelest, elamisest eestlannaga, erinevused. Lihtsalt äärmiselt põnev oleks lugeda.
Ootan järgmisi postitusi! :)
Tõesti väga sarnane background teil kuigi jah palju nooremad :)
ReplyDeleteAga selle lapsele eesti keele õpetamisega ei ole vaja üldse stressata. Peamine, et sina räägiks lapsega vaid eesti keeles ja näitaksid ka eesti keelseid DVD-sid vahel ning kuulaks lastelaule. Sa ütled, et Gretal kindlasti raske kahe keelega, aga tegelikult see nii pärasi ei ole. Meie mõtleme, et on raske, sest automaatselt mõtleme kuidas meil oleks üks võõrkeel juurde õppida, aga sellised segapere kahekeelsed lapsed õpivad seda loomulikul teel sünnis alates ja selline keeleõpe on täiesti erinev tavalisele võõrkeele õppest. Nii et see lihtsalt tuleb loomulikult ja lapsele mingit erilist raskust küll ei valmista kui keegi temaga pidevalt eesti keeles räägib. Loomulikult eks olene palju ka lapsest ja eks üks keel jää ikka tugevamaks keeleks, kui just ei ole võimalik mõlemal maal mingit aega võimalik elada. Samas on lapsi kes ka kodus kolmes keeles ilma mingi probleemita suhtlevad. Ma tean mitut segapere kus lapsed palju ilusamat eesti keelt räägivad kui Greta.
Pete räägib küll teatud piirini eetsi keelt ja ta õpiks eesti keeles suhtlemise ruttu ära kui tal oleks vaid võimalus paar kuud Eestis elada. Praegu tal jääb praktikast puudu, sest minul ei ole aega siin kodus talle eesti keelt õpetama hakata ja ma ka ei oskaks seda teha. Kui Greta oli väiksem siis ta ikka sai enam vähem kõigest aru mis me rääkisime, aga nüüd kui me räägime palju rohkem ja kiiremini siis tal jääb palju kaduma.
Ma võin ju Pete käest seda kirjutamise asja küsida, aga ma kardan et ta ei taha seda teha ja sel lihtsal põhjusel, et ta ei oskaks palju midagi selle kohta öelda. Ma arvan, et kui ma oleks tal seda palunud teha meie tuvuse alguses siis oleks teine lugu olnud, aga nüüd me oleme nii ühte sulanud ja ta tunneb Eestit ja eestlasi ka juba üksjagu seega ma arvan, et tal nagu ei olegi midagi palju öelda. Kahjuks on ta just sel nädal kontoris tööl ja ma ei saa kohe praegu küsida, et mis ta sellisest asjast arvaks :)
Aga natuke Eesti ja eestlaste kohta ütles ta selles postituses juhul kui sa seda veel lugenud ei ole :)
http://knightscastle-alice.blogspot.co.uk/2015/03/eestist.html
Hahaa, remondiblogist sai sujuvalt küsimuste-vastuste voor. Triinu küsimused olid huvitavad ka mulle, eriti vahva jah oleks kunagi kuulda Sinu tööst ja õpingutest Inglismaal. Autismi teema on mind juba pikka aega huvitanud, kuigi mul pole sel ala ei haridust, haritust ega ka palju kokkupuuteid. tundub et autismi esineb tänapäeval rohkem, ehk varem lihtsalt ei tuntud ega diagnoositud seda nii sageli. Minul oleks ka küsimus, teie elutoa kamina kohta. Kas see on nn toimiv kamin, mida reaalselt saaks kütta, ja kuidas üldse tänapäeval inglise kodudes neid endisaegseid kaminaid kasutatakse. Kas need on vaid nagu kaunistuselemendiks, kus küünlaid põletada vms, või soovivad mõned ka kaminates tõelist halutuld teha? Varem vist kasutati hoopis sütt? Ehk on Sul mingeid kogemusi v tähelepanekuid selles vallas. Tervitades, K
ReplyDeleteBiancat, ega ma kaminate kohta ei oskagi palju infot anda. Ma arvan, et mõnes kodus on ehk kellegil ka päris puiduküttega kaminad veel olemas, aga ma isiklikult ei tea kedagi ja sel juhul oleks see kamin kordadest suurem kui need tavalised kaminad. Meil siin (ja vanas kodus, seal oli meil isegi kaks töötavat kaminat) on gaasiküttega kamin, ehk siis mingeid puid või sütt kaminasse ei pane vaid lihtsalt keerame gaasitoru lahti.
ReplyDeleteVanas kodus alguses paaril korral kasutasime kaminat, aga üsna ruttu kadus vaimustus, sest mis me siin ikka suvel või kevad-sügisel kaminasse tuld teeme kui õues nii soe on. Talv nii lühike ja ka võrreldes Eestiga väga soe, et lihtsalt ei olnud sellel tulel seal kaminas meie jaoks mingit mõtet, lihtsalt maksid siis selle võrra rohkem gaasi eest.
Hiljem panime üldse sinna läbipaistva plastmassi moodi materjali ette, sest sealt tuli palju külma õhku sisse. Eriti tuuliste ilmadega puhus tuul otse mööda korstnalõõri meie elutuppa :)
Siin majas on originaalis kaminad olnud 4 toas (elu, söögi ja 2 magamistuba. 3ndas ei ole) aga kõik välja arvatud elutoa oma on kinni ehitatud. Eks see lõpuks olegi maitse asi kas tahad kaminat tuppa või ei ja peamiselt on see ikka dekoratiivsetel põhjustel. Mõni asendab gaasikamina modernsema elektrikamina vastu või üldse ehitab nii kinni, et avasse saab vaid küünlaid panna.
Mulle isiklikult meeldis meie vana kodu kamin oma välimuse poolest rohkem, aga nüüd olen ka selle kaminaga üsna ära harjunud.