EESTIST

Pidin siin kooliteemadel täna kirjutama, aga hommikul läks shoppamine nii pikaks ja pärast jälgisin uudistest seda lennuõnnetuse asja ning lõpuks oli blogimise tuhin täiega läinud.

Mingi aeg tagasi uuris üks anonüümne kommentaarides seda, et kuidas mind on siin Inglismaal omaks võetud ja kuidas ma tunnetan, et olen sisserännanud ning mis on minu mõtted ja tunded sel teemal. Kahjuks mul ei ole ikka veel olnud aega sellele kommentaarile vastata, aga kui kunagi aega saan siis tahaks sel teemal kirjutada küll.

Selle kommentaariga aga sobik ehk ilusti ka kokku see jutt mis ma Ritsiku kutsel tema blogisse külalispostitusena mõni aeg tagasi kirjutasin. 
Nimelt palus Ritsik mul kirjutada mis mulle Eestis üle mere vaadatuna meeldib ning mis mind sinna ikka ja jälle toob ning mis seal hoopis kurvastab ja meele mõrudaks teeb.

Siit siis see postitus:

Olin väga liigutatud, kui ühel päeval Ritsikult 'küllakutse' sain. Ei osanud seda tõesti oodata. Häda aga selles, et minul puudub täielikult igasugune kirjutamise anne! Tavaliselt lihtsalt laon sõnad ritta, pisatan mõned pildid sinna vahele ja ongi kogu moos. Ei kulda, ei karda, ega midagi, mis hingele pai teeks.

Aga siin ma siis nüüd olen, et teile kirjutada, mis mulle ja mu perele Eesti juures meeldib, mis üllatab ja mis natuke kurvaks teeb.

Olen Eestist eemal elanud juba üle 20 aasta. 21 viimast aastat Inglismaal ja enne seda 2 aastat Soomes.

Ma ei tea, kas need eemal elatud aastad annavad mulle väliseestlase tiitli, aga päris eestlaseks ma ennast kohe kindlasti nimetada enam ei saa. Eestiga pean siiski tihedat sidet läbi oma vanemate, sugulaste, ajakirjanduse ja Eestit vähemalt korra aastas külastades (tihti siiski rohkem kui korra aastas, eelmisel aastal koguni 4 korda).

Hoiatan juba ette, et kõik need tähelepanekud on minu või meie kogemuste põhised ja teisest keskkonnast vaadatuna öeldud, nii et ärge palun liiga isiklikult võtke.

LÕHNAD
Ma ei tea kuidas teiega, aga minu jaoks on igal maal oma lõhn. Lõhn, mis seda maad mingil moel sümboliseerib ja mille järgi ma selle maa ära tunnen. Nii on ka Eestil täiesti oma lõhn, mis mind Tallinna lennujaamas lennukist väljudes alati tervitab. Huvitav on see, et Inglismaaga ei seostu mulle ühtegi lõhna, ometi on ju ka siin lõhnad nagu igal pool mujal. Võib olla on tegu lihtsalt sellega, et kuna Inglismaa on mu kodu, siis oma kodu lõhna ei olegi võimalik koduomanikul endal tunda.

Küll aga olen Inglismaal looduses jalutades vahel ootamatult Eesti lõhna tundnud. Sellised hetked on üsna koomilised, sest siis ma kamandan kohe nii Pete (mu põlisinglasest abikaasa) kui ka mu 5 aastase tütre, Greta, enda juurde neid lõhnu nuusutama. Pete tavaliselt pööritab selle kutse peale silmi, truu abikaasana siiski longib kohale, veab ninaga õhus ringi ja teatab, et tema ei tunne midagi. Greta tuleb ka peale mitut kutsumist kohale, nihverdab niisama kohapeal, nuusutab natuke ja juba jooksebki minema. Arusaadav ka, sest nemad ei saa ega oskagi ju minu lapsepõlve lõhnu tunda.

Te kindlasti nüüd küsite, et mille järgi see Eesti siis lõhnab? Vot ma ei oskagi täpselt öelda mille järgi. Natuke mereadru ja männimetsa järgi, natuke seenemetsa ja märgade sügislehtede järgi, natuke kevadise tänavatolmu ja värske kurgi järgi ja kindlasti kohe lume järgi. Tundub, et lihtsalt nelja aastaaja järgi. Need lõhnad on minusse juurdunud ja ma tihti igatsen nende järele.

ÕHK
Rääkides lõhnadest, siis üks asi millest ma aru ei saa, on see, kuidas või miks Eestis olles suvel riided palju kiiremini mustaks lähevad kui Inglismaal. Käin ja teen enam-vähem samu asju ja kuskil ehitusplatsil tolmu sees ei hulla, aga heledad riided määrduvad juba kahe päevaga, samas Inglismaal võin vabalt samade riietega nädala või isegi rohkem mööda saata. Kogu aeg ju räägitakse, et Eestis on väga puhas õhk. Kust kohast siis see mustus? Müstika.

Teine asi, mis Eestis käies alati silma jääb on see, et Eestis on võimalik igal poolt särtsu saada. Kohe selliseid sutsakaid, mis hüppama panevad. Ma olen mitmel korral sedasi ka oma last traumeerinud. Samas ma ei suuda meenutada ühtegi sellist juhtumit siin Inglismaal. Olen seda asja analüüsinud ja tulnud järeldusele, et ju siis on Eesti ostukeskuste ja toidupoodide põrandad ehitatud mingitest teistest materjalidest mis nendel käies mind elektrit täis laadivad. Ma ei tea, kas see ka tõele vastab, aga muud põhjust ma leidnud ei ole.

SMALL TALK

Viimaste aastate jooksul olen tähele pannud et eestlased on hakanud tasapisi small talk-i harrastama. Igati teretulnud nähtus, sest kuigi ega selle small talk-i käigus suurt midagi tavaliselt korda ei saadeta, siis just sellisest väikesest kontaktist võõrastega võivad mõlemad osapooled saada kogu päevaks positiivse laengu.

Kui varem oli raske isegi kelleltki naeratust vastu saada, siis nüüd on juba võimalik võõrastega täitsa korralike vestlusi maha pidada. Algatajaks olen tihti mina ise olnud, aga asi seegi.

Eelmisel suvel juhtus meiega lausa selline lugu, et rongis hakkas mu laps ühe teise lapsega suhtlema ja selle lapse ema tuli ise meie juurde istuma ja hakkas meiega lobisema. Lobisemine viis nii kaugele, et tänaseks oleme me selle toredal perel juba kahel korral külas käinud ja lapsed on omavahel kirjavahetuses. 

Lootust vist on, et ühel päeval kasvab Eesti rahvas sellest small talk hirmust välja ja sellised lühikesed lobisemised ja teiste inimese märkamised saavad elu normaalseks osaks.

VIISAKUS

Ma ei taha öelda, et eestlased ei ole viisakad, aga kuna inglased on äärmiselt viisakas, siis loomulikul olen harjunud siinsete viisakuskommetega ja seepärast jääb nii mõnigi asi Eestis olles rohkem silma. Näiteks see, et kui teatris või kinos inimesi ridade vahelt läbi lasta, siis keegi ei ütle aitäh. Isegi mitte ei naerata. Siin on see elementaarne viisakus, et kui keegi sinu pärast peab end püsti ajama või jalad kurgu alla tõmbama, on normaalne neid selle eest tänada. Või vastupidi: kui sina oled see, kes istujatest mööda proovib ronida, siis vabandad juba ette ära, et neid segama pead.

Olen veel märganud, et Eestis meeldib paljudele inimestel teisi inimesi avalikult passida. Kui sa neid teolt tabad, siis keeratakse nägu ära. Passimisel kui sellisel ei ole ju tegelikult midagi viga, ega ei saagi ju ära keelata kellelgi midagi vaadata, mis neile huvi pakub. Samas kui sellise passimisega ei kaasne ei naeratust ega mingit sõnalist kommentaari (a la teil on ilus pluus, või teil on püksid oksega koos), siis selline passimine paneb ju teise inimese ebamugavasse situatsiooni. Laste puhul ehk veel andestav, aga täiskasvanute puhul on selline passimine küll vaid väga ebaviisakas käitumine.

Silma on jäänud ka selline asi, et teatud situatsioonides ei ütle lapsed 'tänan' või 'palun' ja täiskasvanud nende kõrval ka ei paranda nende käitumist. Mõnikord mulle tundub, et tänamine on kui asi, mida häbenetakse. Seda poetatakse vaid moka otsast või siis, kui inimene tõesti südamepõhjani tänulik on. 

Veel üks asi, mis mind Eesti juures häirib on see, et nii kerge on kellegi käest riielda saada. Alati on kuskil keegi, kes on kärme õpetama ja loengut pidama. Enamalt kuuluvad need õpetajad muidugi vanemasse põlvkonda, aga on ka erandeid. 

Näiteks haiglas turtsub ja toriseb sinuga registratuuritädi, nagu see ei olekski tema töö seal inimesi registreerida, vaid sina oled seal see, kes teda tülitab. Poes solvub kassapidaja, kui sa viisakalt tema poolt juba kolmandast pakutavast kilekotist keeldud, sest mingi kirjutamata reegel näeb vist ette, et iga asi, mis ei ole purgis, on vaja kindlasti eraldi kilekotti mässida. Raamatukogus loetakse lapsele juba sisenedes sõnad peale, et kui mängunurka plaanid mängima minna, siis ei tohi segadust teha ja peab kõik asjad oma kohale tagasi panema, mänguasjapoes ei tohi laps riiulitelt mänguasju võtta (viimastel aastatel juba tohib), apteegis ei tohi laps toolil istudes jalgu kõigutada (see küll ei juhtunud meiega, aga mõte jääb samaks) ja rongis hakatakse loengut pidama, kui laps rätsepaistes rahulikult pingil istub.

Eelmisel suvel juhtus koguni nii, et ma sain poes sõimata. Ütlen teile ausalt, et mulle kui ärahellitatud 'väliseestlasele' tõi see lausa pisara silma. See oli nii alandav. Seda enam, et sõimajaks ei olnud keegi joodik, vaid täiesti normaalse välimusega mees koos oma naisega. Sain sõimata selle eest, et jäin kaheks sekundiks kahe kassa vahele seisma ja ei märganud, et sõimaja mu selja taga oli. Asi, mida oleks nii lihtne olnud lahendada lihtsalt 'vabandust' üteldes. 

Ma ei tea, võib olla Eesti ühiskonnas ongi sellist manitsemist ja korralekutsumist vaja, aga kuidas siis siin Inglismaal suurem osa inimesi ilma sellise välise 'riidlemiseta' nii viisakad suudavad olla?

TURVALISUS

Turvalisus on Eestis küll üks hindamatu asi. Asi, mis on väärt kadestamist, eriti oma last silmas pidades. Olen nii harjunud Inglismaal elades oma lapsel pidevalt silma peal hoidma, et Eestisse tulles võtab mul tavaliselt mitu päeva aega, enne kui kohale jõuab, et võin vahepeal talle ka selja pöörata. 

Eesti lastel on ikka suur vedamine, et nad saavad iseseisvust sedasi turvalisest keskkonnas harjutada. Üksi koju jääda, ise kooli kõndida, üksinda õues mängimas käia jne. Kuigi Inglismaal ei ole lapse üksi koju jätmine seadusega otseselt keelatud, siis kui jätad oma alla 12 aastase lapse üksi koju ja temaga peaks midagi juhtuma või keegi su peale kaebab, võib asi kergesti kohtusse jõuda ja hullemal juhul vanemate vanglakaristusega või isegi lapse äravõtmisega lõppeda. Asi, mis ei kutsu just katsetama, juhul kui ei ole pädevat põhjust.

VALGED MUNAD
Eestis täiesti tavaline nähtus, Inglismaal suur defitsiit. Ega me tegelikult nendest valgetest munadest puudust ei tunne rohkem, kui munadepühade ajal.

KALEVI TUME SOKOLAAD
Mul on terve hunnik inglastest sõbrannasid, kes selle järgi hullud on. Üks kohver Eestist Inglismaale naastes on raudselt sokolaadi täis. Olen ka ise suur fänn, sest Inglismaal tume sokolaad on Eesti omaga võrreldes palju mõrum. Veel meeldivad meie kohalikele sõpradele Geisha kommid ja Tallinna rosinaküpsised.

Siit väike näide, kui suure hunniku sokolaadi ma Eestist välja vean. Ise ka imestan, et toll ei ole mind veel kinni võtnud.

Mida arvab minu mees Eestist

Esimesel korral Eestit külastades (talvel) oli ta kõige rohkem üllatanud selle üle, kui enesekindlalt mu ema autoga lumel sõitis. Ta loomulikult sai sellest aru, et maal, kus lumi on igal aastal maha sajab, on see täiesti normaalne nähtus. Ta siiani räägib, et oma ema ta küll ei oskaks sedasi lumel rallitamas ette kujutada. 

Arusaamatu ja harjumatu on talle, et kui keegi sind tänaval kogemata müksab või jalale astub, ei vabandata.

Või see, et kui ta hommikul vara jalutama läheb inimtühjale tänavale või metsa ning keegi juhtub talle vastu tulema, siis ei teretata. Inimesed kõnnivad temani pea püsti, aga kohe kui tema juurde jõuavad, langetavad pea ja väldivad silmsidet.

Veel teeb teda kurvaks, et enamus kordi, kui ta on proovinud Eestis poemüüjatega või teiste teenindajatega eesti keelt harjutada, on suurem osa nendest olnud vene keelt rääkivad inimesed. Kui tal aga õnnestub sattuda eestlase peale, siis tihti lähevad eestlased kohe inglise keelele üle. Pete siis peab neid alati paluma, et nad ikka temaga eesti keeles rääkimist jätkaksid, et ta praktikat saaks.

Teda üllatab, et eestlased pidulauas alles peale teatud kogust alkoholi ellu ärkavad. 

Pete on väga vaimustatud sellest, kui palju erinevaid jäätisesorte Eestis eksisteerib. Ta jumaldab sauna ja kaminatuld. Armastab vanalinnas jalutada ning väikestes hubastes ja huvitavates restoranides ning kohvikutes söömas käia. Ta on SUUR verivorsti, hapukapsa ja rukkileiva fänn. Ta ise ka imestab selle üle ja kahtlustab, et võib olla ta on eestlane. Samas selle arvamuse lükkab kohe ümber fakt, et süldi ja tatra poole keeldub ta isegi vaatamast.

Igal juhul on Pete suur Eesti fänn.

Veel viimaseid nädalaid 5 aastasele Gretale meeldib Eesti juures kõige rohkem muidugi vanaema ja vanaema kass. Järgnevaks tuleb ta onu ja onupoeg ning vanaisa. 

Ma arvan, et Greta jaoks kõige suurem vahe Eesti ja Inglismaa vahel on see, et Eestis sajab lund. Lumi on aga asi, mis meie lapse väga, väga rõõmsaks teeb. 

Loomulikult on ta ka suur Lotte ja Lottemaa fänn. Jumaldab merd ja metsalilli korjata. On rõõmus, kui saab vahvlitopsis Väikese Tomi jäätist süüa. Väga armastab vanalinnas ringi jalutada ja vanalinnaga on tal ka juba oma mälestused ja lemmikohad välja kujunenud. Meeldib raamatupoodides käia, seal raamatuid vaadata ja osta Samuti avaldab alati soovi Eestis mingit etendust vaatama minna ning kinos käia (peame seda just keeleõppe koha pealt alati väga tähtsaks).

Talle kohe kindlasti meeldib Eestit külastada, aga otseselt Eestit ta taga ei igatse. Tema sünni-ja kodumaa on ikkagi Inglismaa. Nii noore lapse puhul on veel vist ka raske aru saada, kui tugev või milline side tal Eestiga on või olema saab. Muidugi teen ma kõik mis minu võimus, et seda eestlust temas elus hoida ja et pool temast alati eestlaseks jääks.