Lugesin just Postimehest SEDA artiklit ja vaatasin sinna juurde kuuluvat videot.
Minu arvates peaks olema artikli pealkirjaks hoopis, et 'Uskumatu, et kogu kool seisab 1 septembri aktuse ajal kui matusel'!
Jumal tänatud, et selle pundis vähemalt üks laps (õigemini nägin ka ühte teist poissi muusika taktis jalga liigutamas) kes normaalselt käitus. Saan veel aru, et võib olla need esimesse klassi minevad lapsed on ehk esimesel koolipäeval häbelikud ja arglikud, aga kus on sel juhul õpetajad kes lapsi innustaks ja natukene särtsu ja rõõmu sündmusse süstiks ise muusika täktis plaksutama hakates??
Minu arvates väga imeli, aga Eesti kohta vist täiesti normaalne?
Noh vähemalt on selle poisi näol lootust, et ehk uus põlvkond suudab läbi murda sellistest rangetest raamidest ja et see oleks normaalne nähtus kui inimesed omi tundeid avalikult avaldavad.
5+ sellele poisile igal juhul :)
nii armas :)
ReplyDeleteSee poiss muidugi!
Loodame, et masendus teda ei murra ja elu lòpuni selline on!
Tore poiss! :) Seekord oli väike suurtele eeskujuks aga mitte vastupidi.
ReplyDeleteAhh, kui armas
ReplyDeleteAntud laulu puhul oli selline käitumine aktsepteeritav. Ei olnud vist tüüpiline aktuselaul. Aga üldjuhul on esimese koolipäeva aktus Eestis pidulik-pühalik sündmus ja seal ei plaksutata muusika taktis, ei karata ringi ega tehta üldiselt suurt midagi peale sirge seljaga istumise/seismise. Ma ütleksin, et võrdsustatav jumalateenistuse või perekonnaseisuameti pulmatseremooniaga, mille ajal ka ei tohi kärbes lennata ega laps põlve sügada. Jumalateenistuse puhul saan pidulikkusest ja pühalikkusest aru, ise kussitan oma lapsi igal pühapäeval väärikalt käituma (kuni 20 minutit, siis on neil vabadus õue mängima minna), aga kooliaktuse pühalikkus on meil natuke üle pingutatud küll. Mitte klassikaline mustvalge piduriie, õudne on, kui lapsed esimese koolipäeva aktusele tulevad kirjude või lausa vaba aja riietega, vaid just tseremoonia kui niisuguse tähtsus.
ReplyDeleteAga kui ma oleksin selle kooli töötaja, siis ma khm, oleksin veidi murelik, kuidas see poiss oma rõõmu ja julgusega hakkama saab. Kas sellele leitakse koolis kohane väljund? Kas poisi rõõm mitte koolipinki vangistatuna masenduseks ei pööra? Loodan küll, et tal on normaalne Esimene Õpetaja, kes toetab õigetes kohtades rõõmustamist ja õpetab eestlaslikku vaoshoitust, mida läheb elus samuti vaja. Ja "normaalne" tähendab siinkohal "hea", nii nagu Eestis öeldakse.
Kool siiski ei ole jumalateenistus (välja arvatud eks juhul kui tegu usukooliga) ja ma küll ei saa aru miks ei võiks aktusel lapsed rõõmu tunda ja elevil olla uue algava kooliaasta üle?
ReplyDeleteMis seal siis nii erilist on? Miks nad ei võiks muusika taktis plaksutada või lauljale kaasa elada? Kas selle sama laulu või müne teise laulu puhul.
Kui palju positiivset elamust see kõigile annaks. Ka lauljale endale.
Teine asi muidugi kui tegu oleks hümniga :)
Nii kurb on kuulda, et rõõm ja julgus on kui iseloomujooned millega peaks hakkama saama või mis koolis käies probleeme võiks tekitama hakata. Ma julgen öelda, et Inglismaal on need omadused ühed esimesed mida edukaks koolis käimiseks vaja läheb ja mida lastele just koolis õpetatakse.
Loomulikult ma saan aru, et koolis peab valitsema ka distsipliin, aga miks peab distsipliini saavutama just vaoshoitusega, kui tegelikult on see palju kergemini saavutatav läbi 'vabaduse' ja positiivse elamuse.
Ma loodan, et ehk suudab see poiss hoopis oma positiivsusega ka teisi nakatada, eelkõige õpetajaid, ja muuta seda rangust ja masendust mis tihti koolilastele peale tuleb tänu just sellele pidevale 'raamides' olekule.
Südamest loodan, et teda nüüd selle ajalehte pandud video pärast narrima ei hakata. Narrimise all pean silmas ka täiskasvanuid, kuna Eestis saab tihti narrimine alguse just täiskasvanutest :(
Ma ei hakka praegu siin kommentaaris sellst pikemalt kirjutama, eriti kui mul oli plaan sellest nagunii eraldi postitus teha, aga sel korral Eestis olles leidsin ma end väga tihti olukordades nagu ma oleks koolis. Nagu oleks kuskil mu ümber õpetaja, direktor, kes mu istumist-astumist kontrollib ja kes on kohe valmis mind keelama. Ma isegi sain korra keelata (tegelikult küll Greta, aga seda sellepärast, et ma unustasin hetkeks koolis käitumise) :)
Jah, ka minu arvates on Eesti kooliaktused enamasti kohutavalt pühalikud ettevõtmised. Nagu olekski tegu jumalateenistusega, ausalt.
ReplyDeleteSamas on eestlased tõesti väga endassetõmbunud ja eemalt vaadates kindlasti tuim rahvas. Mu kolleeg veetis suvepuhkuse Kanadas ja ohkas tagasi tulles, et eestlase moodi käitumisega pole üldse nii lihtne harjuda.
Esimese klassi õpilased on üldiselt ka vaoshoitutena rõõmsad ja säravad, nad lihtsalt on sageli tagasihoidlikumad, rõõmust arusaamiseks tuleb lähemalt silma vaadata. Kui selle poisi õpetaja on vähegi mõistlik, siis ei hakata narrima, sest tohutult palju sõltub algklassides õpetajast ja sellest, kuidas ta sündmusi klassile seletab. Usun, et heas koolis on omal kohal nii vaoshoitus kui lustlikkus, kõike parasjagu ja õigel ajal. Olen kahjuks näinud ka algklassiõpetajaid, kes rõõmu ja julgust - isegi uudishimu, kujuta ette! - halbadeks omadusteks peavad, sellepärast see murelik mõte. Sellele poisile loodame siiski parimat!
Ma usun, et mida rohkem inimesed välismaal käivad seda avatumaks nad muutuvad.
ReplyDeleteSeda on täitsa juba märgata :) Kirjutan varsti eraldi postituse sellest kuidas meiega Eestis üks tore asi juhtus :) (no ja see mitte tore ka)
Kui Eestis puhkasime siis kui apteegis järjekorras ootasin ja laps tooli peal istudes jalga viibutas siis tädi leti tagant sai väga kurjaks ja keelas last et apteegis ei tohi jalga tooli peal viibutada..muide laps oli siis 5 aastane. Minu arust juba lapse olemasolu nii tähtsas kohas oli juba midagi paha:-)
ReplyDeleteVot just see apteeki näide on üks sellistest mida ma silmas pean.
ReplyDeleteMa olin pidevalt mures Greta käitumise pärast Eestis ja mitte üldse sellepärast, et ta pahasti oleks käitunud vaid sellepärast, et ta ei käitunud Eesti standardite järgi ja ma pidevalt kartsin, et ta saab kellegi käest riielda.