TAGASI SUVESSE

Mul on plaanis siin kõikidele koolijutu huvilistele üks koolijutt varsti postitada, aga kuna mul on veel nii palju Eesti postitusi postitamist ootamas siis läheb nats veel aega.

Seega tagasi suve juurde.

Meie teine päev vanalinnas. 

Mainin uuesti, et Gretaga on väga mõnus vanalinnas ringi kolada. Võiks ju arvata, et mis seal lapsele ikka nii huvitavat, aga võib olla siis see meie intensiivne mõisate ja losside ja igasugu teiste ajalooliste kohtade külastamine on talle külge jäänud ja ta osakab seda juba nautida (mitte, et ta seda enne nautinud ei ole, aga pean silmas natuke teisel tasandil, kui vaid majast välja pääsemine ja kuskile minemine). 

Minu suureks sooviks ja eesmärgiks on, et ma saaks Greta lapsepõlve sisse süstida nii palju vanalinna hõngu kui võimalik. Nii, et kui ta kord vanem on, et siis tal oleks vanalinnaga juba omad mälestused ja ta tunneks vanalinnaga mingit hingesugulust. Mingid mälestused tal on juba täitsa olemas (nagu ma mu eelmises vanalinna postituses mainisin), seega päistab, et mu plaan töötab.

Sel korral ringi kolades sattusime täiesti juhuslikult Tervishoiumuuseumi juurde. Loomulikult pistsime pead sisse, et lähemalt uudistada, aga sellest on tulemas juba eraldi postitus.

Tegelikult oli meil selle päeva eesmärgiks vanalinnas kokku saada ühe DUKIBOO loojaga, et nende kollektsioonist välja valida üks pluus ja seelik Gretale. Ma interneti teel ei tahtnud seda teha, kuna soovisin seelikuid enne omasilmaga näha. Kuna, aga ennekohtumist oli veel aega siis lihtsalt kolasime vanalinnas. Teepeal jäi ette üks selline kingseppa äri. Ma isegi ei mäleta enam kus kangi all see asus, aga jube äge nägi välja.

Enne kohtingut käisime taas 'Vegan Restoranis' söömas. Hea kindel koht kus minusugune kõhu täis saab.

Kraanivett küsides toodi minu suureks ja meeldivaks üllatuseks selline vägev kann

Minu meelest ei olnud seal küll mingit erilist kurgi või mingi maitset veel juures, AGA see oli lihtsalt silmale nii ilus, et ma isegi praegu seda pilt vaadates veel saan naudingu.

Greta eelroog

Ja oh õnnistust. Seal restoranis müüdi ka selliseid kooke mida mina sain süüa ja oi kui maitsvad nad oli. See kook esimesel pildil oli küll hirmus magus, aga sellegi pooles ikkagi KOOK. Mina ju tihti kooke süüa ei saa. See pallike, aga oli tõeliselt jumalik. Pealt tsilli pulbriga ja meenutas mulle natuke lapsepõve rummikooki. Vanasti oli vist see rummikook ja selline pallike? Noh, igal juhul MAITSEV. Ma ostsin neid pallikesi isegi järgmisel päeval kaasa. Kahjuks kui ma Septembris uuesti üksi Eestisse läksin siis neil just sel päeval neid kooke seal müügil ei olnud, aga kuna mul seal juba täiesti tuttav teenindaja tüdruk siis ta käis kokaga rääkimas ja mulle valmistati neid järgmiseks päevaks.

Ma unustasin seal restoranis süües pidevalt ära, et vegan tähendab ka seda, et nad ei kasuta ka muna oma toitudes ja ma ikka pidevalt küsisin, et kas selles ja selles asjas on muna. Kui Greta seal ühte cupcake-i nägi siis ka ma jälle küsisin, et ega seal muna sees ei ole. Lõpuks siis ka koht kus Gretale saab kooki osta, KUIGI peale kahte apsu tuli välja, et talle ei maitse see. Noh, seda ma oleks pidanud juba teadma, et ega talle sellised koogid ei maitsegi.

Sõime kiiruga kõhud täis ja siis läksime paar sammu edasi ja olimegi juba Dukiboo tädi juures. Need vanalinna hoovid on ikka väga võluvad. Ja üldse oleks nii huvitav näha kõiki neid maju seestpoolt ja kujutada ette kuidas seal vanasti elati. Minu arvates nii 'overpowering' mõelda, et inimesed on samas majas sajandeid järjest elanud. Keskajast tänapäevani välja.

Seeliku valikuga aga oli üsna raske, sest kõik olid nii ilusad, et oleksneid kõiki tahtnud. Lõpuks siiski suutsime Gretaga selle 'õige' välja valida. Greta oli tegelikult sel hetkel rohkem huvitatud hoovis olevast mänguväljakust ja väikesest poisist. Natuke jutustasime ja läksimegi juba edasi.

Greta tahtis uut seelikut kohe selga panna.

Järgmiseks peatuseks oli Helina Tilk-i keraamika pood. Me käisime seal juba ka paar päeva tagasi kruusikesi sõbradele ja sõbrannadele muretsemas ja tulime uuesti veel paar tükki juurde ostma. Käisime samas poes ka kevadel kui Gretaga koolivaheajal Eestis olime. Poemüüja hakkas meiega siis rääkima ja talle hakkas Greta meeldima ja ta ültes Gretale, et kui ta suvel Eestisse tuleb, siis tulgu kindlasti ka teda jälle vaatama. Greta siis loomulikult mäletas teda ja kuna me sinna poodi nagunii läksime, siis juhtus ka sel kuul sama müüja olema. 
Tegu siis hästi toreda naisega. Millegipärast läks Greta talle väga hinge. Kui me olime kõik oma ostud ära teinud ja juba ka headaega öelnud ning peaaegu poest lahkunud tuli tädike veel ukse peale meile lehvitama. Järsku kutsus ta Greta poodi tagasi ja nii kahekesi nad siis sinna kadusid. Mina jäin tänavale ootama. Paari minuti pärast ilmus Greta poeuksele triibulise kaisuloomaga (padjaga). 

Kujutage ette, see müüja kinkis selle Gretale!!! Ta oli viinud Greta poes oleva suure korvi juurde ja öelnud, et vali endale siit üks kaisuloom!!!

Ma eelmine päev vaatasin neid toredaid patju, aga kui nägin, et need maksid rohkem kui 30 eurot siis muidugi rohkem enam ei vaadanud, ja nüüd see tädi kinkis ühe sellise kalli padja Gretale. 
Ei noh ma tean, et lahkeid inimesi on olemas, aga see oli ikka väga suur kingitus tema poolt, kellegile keda ta ju tegelikult ei tunnegi. Seda enam, et eelmisel päeval ta juba kinkis Gretale ühe keraamilise jänku magneti. Igal juhul mind liikutas selline asi küll südame põhjani (kindlasti saate aru, et asi ei ole siis kalliste asjade saamisel vaid sellel, et kellegil minu lapse suhtes sellised emotsioonid olid.)

No ja nii me siis selle triibulise kiisuga vanalinnas ringi jalutasimegi. Minul süda sees naeratamas. No see kass on lihtsalt nii sooja tundega kass, et igakord kui ma seda Greta toas näen siis tuleb selline mõnus soe tunne peale. 

Maiasmoka kohvikus käisime ka uudistamas, aga süüa me loomulikult seal midagi ei saanud. Peale selle ei ole mul selle kohaga palju mälestusi ja seega ei oska ma nagu midagi ka Gretale edasi anda. Ma mäletan vaid seda, et vanasti oli seal alati ilmatu pikk järjekord. Mingi mälestusepilt on ka sellest, et istusin kuskil nurgas asuva laua taga, aga mida ma seal sõin või kellega olin ei mäleta.

Ma ei tea miks, aga selle reisi ajal oli Greta kuidagi eriliselt suur tõmbenumber paljude poemüüjate ja muuseumitädidega. Küll ta sai tasuta komme ja kõik tahtsid kangesti temaga suhelda. Ma ei tea, võib olla oli asi selles, et meil on kombeks, et kui ruumi siseneme siis teretab ja ütleb head aega ka Greta mitte ainult meie. Oma osa ka sellel, et Greta on laps kes elab välismaal, aga räägib eesti keelt, mis kõike väga rõõmsaks tegi.
Jah, eks enamustel suveniiripoe ja muuseumi tädikestel ole igav ka, aga siiski oli ka tavainimeste hulgas silmnähtavalt märgata, et inimesed teevad palju rohkem 'small talk'-i kui varem.

Ma olen kuulnud, et paljud ütlevad, et mis mõte sellel small talk-il on või mis selle ilma üle ikka arutada, või et ah mina ei oska seda small talk-i teha, AGA kui mõlemad osapooled sellest osavõtavad siis saavad nad mõlemad sellest väga mõnusa positiivse laksu ja naeratuse näole. 
Nii, et minu soovitus on kindlasti proovida enda kõrval olevate võõraste inimestega sobival hetkel small talk-i teha ja võite kindel olla, et teete nii enda kui teise inimese päeva palju rõõmsamaks.

Vanalinnas avastasime sellise mõnusa poekese nagu PAUL PIKK. Nii tahaks endale saada ilusat suurt kodu ja siis see täita Eesti käsitöö ja kunstiga. Saaks väga stiilse kodu.Unistada ju võib?!
Meil küll neid lambaid on siin kodus juba üks jagu, aga sellise aknal oleva võtaks veel juurde.

See rivis olev esimene valge lammas tuli meiega koju

Selle sinise tassi ostsin Petele sünnipäevaks. Järgmine nädal saab näha kas talle meeldib või ei

Mustpeade majas ei ole ma kordagi sees käinud. Septembris sain nii kaugele, et fuajeesse, aga kuna saalis oli just kontserdi proov siis kaugemale ei saanud. Õhtul oleks küll olnud võimalik tasuta kontserdi seal kuulata olnud, aga kuna ma ei olnud selleks ette planeerinud siis jäi ära. Kuna olin emaga koos siis oli ka auto parkimisega nii pikaks ajaks probleeme olnud.

Iseenesest ju väga ilusad ja värvilised rahvariided, aga eriti peale Ukrainiga seotud jama ja hullu Putinit on kõik Venemaaga seotud minu jaoks väga vastumeelne. Veel vähem siis näha Venemaa riietes näitsikuid Tallinna vanalinnas Venemaad reklaamimas :I

Ma parema meelega naudin rukililli.

Greta soovil lõpetasime päeva taas seal muusikahoovis. Kui kell poleks nii palju juba olnud, siis ma oleks hea meelega sinna pikemaks ajaks jäänud. Taustal mängis ja laulis nii ilusti üks noor lauljanna.

Ja koju rongiga. 

No nii mugav ja kiire. 27 minutit ja olemegi Balti jaamast Sauel. Ei mingeid liiklusummikuid, ega palavust. Vanaema tuli jaama vastu ja saime sutsti koju.