MEENUTUSI AUGUSTIST EHK JALUTUSKÄIK VANALINNAS

Sel suvel Eestis olles avastasin ma enda jaoks rongid. Rongid on seal alati olnud, aga ma pole kunagi varem selle peale tulnud, et Sauelt linna sõiduks rongi kasutada. Olen ikka alati nendes palavates bussides hingistanud ja õhku ahminud.

Sel korral aga küsis sõbrants Itaaliast, kes samuti Sauel suvel pesitseb ja kelle juures me just mängimas käisime, et miks ma rongiga linna ei sõida. No ma siis sõitsin ja koheselt täiselikult armusin sellesse rongi värki. Nii mugav ja nii kiire.

Greta:'Oi emme vaata, see sipukas hakkab rööbikute peale minema!' Tõlge: putukas hakkab rööbaste peale minema :) 

Rongid olid mõnusalt jahedad ja muidu ilusad. Tasuta Wifi ja võimalus oma vidinaid laadida.

Tallinnasse jõudes alustasime kohe Gustav Adolfi Gümnaasiumi ajaloomuuseumiga. Jäi lihtsalt tee peale ette ja me pistsime pea sisse. Ma isegi ei jõudnud veel arusaada mis kohaga täpselt tegu kui entusiastlik muuseumi tädike meid enda valdusse haaras.

Tuli välja, et tegu samanimelise kooli muuseumiga. Tädike seletas meile täpselt kus, mis, millal ja sekka ka lõike oma elust ja tööst. Mulle meenutas ta kedagi, aga ma ei suutnud ära tunda keda. Mitmel korral üritas ta nii minu kui Gretaga inglise keeles rääkima hakata, kuigi ma ise rääkisin kõik jutud nii tema kui Gretaga eesti keeles. Ma lausa küsisin, et miks ta minuga inglise keeles rääkida tahab, aga siis tuli välja, et ta on oma päris ametilt inglise keele õpetaja.

Oi kui hästi ma mäletan seda koolivormi. Mul olid isegi sellised punased sandaletid. Minu vanaema ostis Tartu kaubamajast. Ta tavaliselt ei olnud üldse mu vastu lahke ju siis sellepärast on meelde jäänud.

Jutustasime siis seal mõnda aega, aga kuna Gretal läks varsti igavaks (muuseum ise oli väga väike ja ei midagi erilist) siis ütlesime head aega ja jätkasime oma vanalinna jalutuskäiku. Mind ikka vaevas natuke see, et selle õpetaja suu ja teatud teised näojooned nii hirmsasti kedagi mulle meenutasid.
Kui ma olin Gretaga juba nukuteatri juurde jõudnud, siis käis mul äkki välgatus. Hakkasin väikeseid detaile kokku panema (seda, et ta on inglise keele õpetaja ja, et ta tütar Ameerikas elab jne) ja avastasin, et ma vist ikkagi tean kes see naine on. Pöörasin kohemaid otsa ringi ja jooksin tagasi muuseumi juurde. Pistsin pea ukse vahelt sisse ja küsisin mis koolis tädike inglise keele õpetaja oli. Kui ta mulle kooli nime ütles, siis ma teretasin teda juba nime pidi!

Nimelt oli tegu minu inglise keele õpetajaga, kelle tütrega me veel keskkoolis ühes klassis olime!!! Täiesti uskumatu kokkusattumine! Tema küll mind enam hästi ei mäletanud, aga noh mina teda see eest väga hästi. Oli teine selline üsna range õpetaja ja kui tal paha tuju oli siis oli eriti pahur. Samas taas kui hea tuju siis väga lahe. 

Sel korral me ei teinudki vanalinnas palju midagi erilist, kui vaid jalutasime ringi ja uudistasime niisama kohti. Vahepeal käsime ka oma vanalinna korteris, aga kuna seal oli sel ajal just torudega probleemid ja meil ei olnud võimalik WC või vett kasutada, siis kaua me seal ei olnud. Hirmsasti oleks tahtnud küll sinna ööseks jääda ja vanalinna täiega nautida, aga noh mis teha. Tänaseks on meie armas korter juba maha müüdud, aga sellest eraldi postituses.

Vanalinn on ikka üks ütlemata muinasjutuline koht. Mul ei saa vist kunagi sellest kohast küllalt. Ma veetsin vanalinnas mitu päeva järjest ja hiljem veel paar päeva üksinda ja ikka jäi kohti mis jäid avastamata.

Vanalinnas teeme me alati traditsioonilisi pilte selliste reklaami nukudega.

Minu SUUREKS RÕÕMUKS, avastasin ma vanalinnas ühe uue restorani kus just minusugustele süüa valmistatakse. Õigemini kuulsin ma sellest restoranist juba läbi paari inimese enne Eestisse lendu. Tegu ei ole küll mingi 'toiduallergiaid põdevate inimeste restoraniga, vaid Vegan Restoraniga. No ja kuna vegan tähendab ka, et nad ei kasuta muna siis ei pidanud ma muretsema ka, et kas kuskil koogis neil muna on või ei ole. 

Sellest restoranist saigi meie Eestis olemise aja peamine söögikoht. No nii mõnus oli süüa kohas kus ma ei pidanud kordagi oma toitu tagasi kööki saatma.

Välja nägi väike ja hubane ning roogade presentatsioon oli samuti 5+

Greta jaoks tähendab Eestisse minemine igapäevaseid jäätise söömisi. Sel korral suutsime me täiesti tasakaalukalt hakkama saada. Kui oli tunda, et suhkru kogus hakkas punase poole peale tiksuma siis jätsime ühe päeva vahele. Samas oli ka päevi kui kõhtu rändas kaks jäätist. Tavaliselt vanalinnas jalutades oli üks jäätis kohe kindlasti garanteeritud. 

Tüüpilised kruiisi turistid

Ma ei tea, millegi pärast, et mahu-lähe mulle need Viru tänava lilleputkad kuidagi hinge. On küll palju igasuguseid ilusaid lilli, aga mulle jätavad ikka sellise veneliku mulje. Ma pigem igatsen taga neid vanamutikesi kes hapukoore topsides lilli müüsid. Kuidagi palju armsamad ja 'elulisemad' kui need suured lahmakad putkad. 

Hinnad aga uskumatult odavad (võrreldes nendega millega mina harujunud siin olen)

Suva poest käisime Gretale sukapükse ostmas. Vaatasin ka täiskasvanutele mõeldud ilusaid Etno põlvikuid ja sokke, aga kahjuks endale ei leidnud midagi. Mulle nii meeldiks kui nad teeks vähemalt mõnegi sokipaari täispuuvillast. Mulle üldse ei meeldi need elastsed ja libedad sokid. Saan aru, et kestavad kauem kui lisavad puuvillale ka muid materjale, aga ega siis kõik inimesi sokke igapäevaselt ei kanna. 

Kuskil kella 7 ajal hakkasime tagasi Balti jaama poole jalutama. Teel peatusime veel ühes hoovis (selles mis kohe Gustav Adolfi Gümnaasiumi muuseumi kõrval asub). Tegu üsnagi huvitava ja armsa kohaga. 

Greta leidis sealt endale ühe mõnusa kiigu, kuhu tädi ka kohe ühe tekikese tõi millel oli nii mõnus lamada ja kiikuda. Mingi 20 min logelesime seal enne kui edasi liikusime.

Päeva lõpuks olime väsinud, aga päevaga väga rahul.