NATUKE PILTE, NATUKE JUTTU…JA HALA

Tegin mõned pildid Pete mobiiliga meie viimasel õhtul Sardiinias. Viimase öö ööbisime Cagliaris, et siis pühapäeva hommikul vara tagasi Inglismaale lennata. Paremad pildid tulevad ka, aga hetkel vaid mõned meie jalutuskäigust restoranist tagasi hotelli.

Üks väga väsinud aga väga tubli laps

Vaated meie hotelli rõdult. Vastasmaja on ära lagunenud, kuna ühe pere liikmed võitlevad juba AASTAID selle maja üle. Üks põlvkond on juba ära surnud, aga võitlus käib ikka edasi. Itaalias võtavad ju kohtu asjad ka nii pikka aega, et nii see maja seal ootab ja samal ajal laguneb. Nii kurb. Samas oli see lagunenud maja juba eelmisel aastal minu jaoks millegipärast väga romantiline. Kui mulle Inglismaal mõne hotelli aknast selline vaade avaneks siis ma põgeneksin sealt kohe, aga vot Itaalias ja Prantsusmaal on sellised vaated võluv. Väga imelik :)

Väikesed varbad mille vastu mu foobiat veel ei ole ;)

Puhkus oli meil ilus. Ma küll 100% nautida ei saanud, kuna peas oli nii palju muresid mis veel lahendusi ootasid, aga vähemalt oli soe päike, turkiissinine meri ja kuhugile ei olnud kiiret.
Lend tagasi möödus ladusalt ja pooleteisetunnine autosõit Standsteadist tagasi koju ka ilma probleemiteta. Mõnus oli ära olla, aga veel mõnusam tagasi koju tulla…
Seda mõnu aga jätkus just nii kauaks kui ma jõudsin alt korruselt meie magamistuppa kõndida. Kui ma magamistoa ukse lahti tegin siis esimese asjana hüppas mulle ninna vettinud lõhn ja siis avanes selline vaade

Ma ei tea kuidas teiega, aga minuga on alati nii, et kui midagi head juhtub siis halb maksab alati kahekordselt pärast tagasi. Ma ei tea küll, mida halba me teinud oleme või mida head nautinud, aga viimasel ajal saame me vaid halbu uudiseid ja üks probleem järgneb teisele. 

Seisime Petega ukselävel peast kinni hoides ja oiates. Esimese asjana loomulikult valdas meid kohe paanika , sest me ei teadnud miks või kuidas selline asi juhtus või kui suureks probleem osutub. 

Ma ei hakka siin detailselt kirjeldama kuidas me siis pool pööningut pidime 10 minutiga tühjaks tegema ja kogu selle kraami kuhugi meie majja ära mahutama. Õnneks, et meil oli kindlustus mis just selliseid hädaolukordi katab ja et torumees pühapäeva õhtul 10 minutiga kohale tuli (see kindlustus küll ei kata kahjukulusid. Majakindlustus inimesed tulevad sel nädalal hindama maja kahjustust ja siis otsustame kas teeme lae ja põranda oma rahaga korda või laseme kindlustusel osa maksta. Paha lugu on see, et meie esmane sissemaks on 500 naela nii, et kui töömehed hindavad kahju 550 naela suuruseks siis loomulikult ei ole meil mõtet 50 naela kindlustus raha kasutada).

Tehnilist juttu ka ei hakka ajama, aga kokkuvõtteks võin öelda, et see oli lihtsalt täielik juhus ning väikeste asjade kokkusattumus, et selline asi juhtus. Natuke nagu see juhtum, kui mu auto mõnda aega tagasi põlema läks. 

Õnneks veest me ilma ei jäänud ja ööks hotelli kolima ka ei pidanud. Torumees parandas vea ära ja uuesti ei tohiks enam sellist asja juhtuda. Meie tuba aga vajab nüüd remonti mida mul ei olnud plaanis sellises skaalas teha :( Peale selle tulevad meile nädalakese pärast külalised 10 päevaks ja meie magamistuba saab jube välja nägema :(

Tegelikult meil vedas, kui sellises olukorras üldse nii öelda saab. Vesi oleks võinud tilkuma hakata meie voodi või riidekapi kohal. Kahju oleks olnud sel juhul palju suurem. Mul oli kapi otsas terve hunnik raamatuid millest üksgi ei saanud kahjustatud. Laes oli üks vee'kotike' mis oli kohe lõhkemas ja kui see oleks enne meie tulekut jõudnud lõhkeda siis oleks ka kõik raamatud rikutud saanud. Õnneks ma suutsin selle veekotikese ise ämbrisse tühjaks lasta. 

Torumees ütles, et kui me oleks puhkusel paar päeva pikemalt olnud siis oleks kogu veepaak pööningul alla vohanud ja vot siis oleks me alles suure üllatuse osaliseks saanud ja arvatavasti oleks kogu maja remonti vajanud. Nii, et jah…

Kui me õhtul surmväsinutena magama hakkasime minema siis selgus, et omas toas me magada ei saa kuna seal on liiga tugev värvi, tapeediliimi ja niiskuse hais. Kobisime alla sohvavoodile magama. Kui me voodi lahti tõmbasime ja sinna pikali heitsime saime uue 'laksu' osaliseks. Tuli välja, et meie eelmine külaline (Pete kolleeg) oli arvatavasti peale seal magamist voodi kinni surunud jõuga ja selle käigus voodi keskmise jala ära painutanud nii, et kui me nüüd voodil magada püüdsime siis olid meie taguotsad suures lohus. 

Vat siis me küll ei teadnud Petega enam mida teha. Olukord oli nii lootusetu, et me lihtsalt pahvatasime naerma. Olime nii väsinud, et meil oli juba täitsa ükskõik mis 'pauk' järgmiseks tuleb kui vaid ainult saaks korraksgi pikali heita ja silmad kinni lasta…

PS. Kas ma seda olen juba öelnud, et Pete lõhkus kogematta ära külmutuskapi ühe klaasist riiuli ja tegi seda sama ka meie Sardiinia majas!!!

PS2 Nõusid peseme endiselt kodus käsitsi, mis on no nii tüütu, aega ja vett kulutav tegevus, et sõnu kohe pole.