Sihtkohaks oli sel korral Sardiinia. Sama koht kus me viimased kaks aastat oleme olnud. Tavaliselt meeldib meil ikka uusi kohti avastama minna, aga Sardiinias tundsime ennast juba esimesel korral nii koduselt, et oleksime nõus siia kas või iga kell tagasi minema.
Seekordne sõit saab aga jääma meie suvede viimane, kuna järgmistel aastatel ei õnnestu meil kohe kindlasti Gretat koolist enam ära saada. Kuna nüüd on Inglismaal uus seadus, mis keelab lapsi kooliajast koolist ära võtma, välja arvatud mingitel ERAKORRALISTEL põhjustel, siis Sardiiniasse meil enam suvel ei õnnestu tulla (enne oli 10 päeva perepuhkust lubatud). Juuli lõpus ja augustis, kui on koolivaheaeg, on siin nii tapvalt palav, et mina ei suudaks üle 40ne kraadises kuumuse juures muud teha kui vaid põrandal märgade rätikute all ägiseda…
Enne ärasõitu oli meil väga stressirohke aeg. Petel palju tööd ja muud hädad mida ma ei hakka siin blogis lahkama.
Ühtepidi polnud mingit tuju kuhugile minekuks samas lootsin, et ehk tuleb ümbruskonna vahetus meile kõigile kasuks.
Kahjuks juhtus just nii, et sel nädalal kui Greta koolist puudus toimus neil suur suve koolilaat, teisel päeval Greta klassi väike kontsert ja kolmandal päeval Greta proovitund uues klassis tulevaste klassikaaslate ja uue õpetajaga. Nimelt 'segatakse' kõik kolm praegust klassi omavahel ära ja järgmisel kooliaastal on klassid teised mis praegu.
Nii, et seadusel on ikka hea alus olemas küll, et lapsi mitte kooliajal koolist ära võtta :)
Aga tagasi Sardiinia reisi juurde.
Meie lend pidi väljuma natuke enne 5 õhtul. Otsustasime juba varakult lennujaama minna, et vältida ummikutesse jäämist (lennujaama sõiduks pidime arvestama 1.5 tundi) ning, et me saaksime kuskil restoranis veel kõhud enne lendu täis süüa. Lennujaama jõudsime ilma probleemideta, aga kui olime oma kotid ära andud siis saime teada, et me lend hilineb kahe tunni võrra. Hurraa (sarkastiline), tulime ju juba isegi varutundidega kohale nii, et nüüd oli kohe mitme tunnivõrra ootamist ees.
Lennu hilinemine tõi endaga kaasa ka ühe teise probleemi. Nimelt oleks me nagunii Itaaliasse, Sardiiniasse jõudnud laupäeva kuskil 8 ajal õhtul, sealt rendiauto võtnud ja meie Sardiinia kodusse sõitnud (umbes tunni võrra sõitu). Kuna teatavasti suuremas osas Itaalias on poed pühapäeviti kinni ja meid ootas oma suvekodus ees tühi külmutuskapp ning pudel veini (millest meie, mitte alkohooli tarbijad, mingit kasu ei saa), siis olime natuke hädas. Me uurisime välja, et lennujaamast 10min kagusel asub Lidt toidupood ja kuna see pidavat olema kella 10 õhtul lahti siis lootsime sealt läbi hüpata. Nüüd tänu lennu hilinemisele meil loomulikult ei olnud võimalust kuskilt läbi hüpata, kuna kui me maandusime oli ka see pood juba uksed sulgenud…
Lend läks kiiresti, kuigi lennu ajal oli paar 'kukkumist'. Piloodi jutu järgi 'mild turbulence', aga minul tahtis küll hinge kinni lüüa. Eks ma olen ka varem selliseid väikeseid 'loksumisi' lennates kogenud, aga sel korral oli üks selline, et põhja ei olnud paar sekundit jalge all. Õnneks seda juhtus vaid ühel korral, aga lennates ei tea ju kunagi kas see jääb esimeseks ja viimaseks korraks või tuleb lisa ning siis istu seal ja higista :)
Higistada sain ma ka meie mägisel autosõidul kord kui olime juba maandunud ja teel oma Sardiinia kodusse. Ma tõesti ei armasta üldse autoga mägedes kitsastel teedel kuristiku äärel sõita. Ja ka veel PIMEDAS…ja ka veel võõra rendiautoga! Teadmisest, et mu mees on väga hea juht ei ole mu närvidele üldse mingit kasu. Ma istun nagu öökull ta kõrval ja jälgin nii pingsalt ees olevat pimedat teed, et veresooned on peas peaaegu lõhkemas. Järgmisel päeval kontrollisin igaks juhuks üle, et kas mu küünejäljed on ikka veel auto interjööris näha. Õnneks ei olnud :)
Oma Sardiinia kodusse jõudsime kella 1 ajal öösel ja magama veelgi hiljem. Hommikul tervitasid meid läbi une juba koduseks saanud kirikukellad. Pühapäeva hommikul PEKSTAKSE neid siin eriti tugevalt ja pikalt, aga õnneks voodist ei peksnud see meid kedagi välja. Tänu akna katetele (shutters) põõnasime mõnusalt pimedas kuni kella 9ni.
Siit väike näide mis häält need kirikukellad tegid iga päev kell 8 hommikul ja 8 õhtul, plus mingitel päevadel veel sinna vahele.
Pühapäeval seadsime esimese asjana suuna ühe üsna kaugel asuva toidupoe poole mis meie teadmiste järgi on ka pühapäeval lahti. Seda sellepärast, et see asus ühes puhkusekompleksis ja kuna turistid teadupärast ei ole sellega harjunud, et pühapäeviti poodi ei saa, siis hoiti seda väike poeke turiste säästes ka pühapäeviti lahti. Muideks seal poe juures olevates hotellides on alati väga palju venelasi. Iga kord, kolme aasta jooksul, kui me seal poes oleme käinud siis on peamisteks klientideks venelased olnud.
(Meie 'koduke' asub õnneks aga külakeses-linnakese kus on väga vähe turiste ning enamuses ikka vaid kohalikud.)
Teel poodi, läbi siiru viirulise mägitee, suutis Gretal süda pahaks minna ja ta oksendas. Meie laps ei ole üldse autosõitudel iiveldusega võitlev laps, aga sellel samal mägiteel oksendas ta juba ka eelmisel aastal.
Tagasisõidul õnneks mingeid probleeme polnud ja ülejäänud puhkuse ajal samuti mitte.
40 min sõitu ja olimegi poes. Toidupoele lisaks oli seal ka paar suveniiripoodi. Itaalias on kombeks ajalehekioskites müüa lastele mõeldud pakikesi-kotikesi kus igasugu pudipadi sees (loe enamalt rämpsu täis). Mõned nendest pakkidest näevad üsna suured ja ahvatlevad välja (maksavad kuskil 6 eurot) ja seal sees on näiteks värvi-või klepsuraamat, kleepekad, mingid plastmassist vidinad jne. Ma ei teagi mis eesmärgil need seal müügil on. Võib olla mõned siinsed itaalia lugejad oskavad täpsemalt öelda, et kui tihti või millal neid lastele Itaalias ostetakse või kas üldse ostetakse? Ma ise küll ei ostaks.
Greta nägi siis seal poes ühte sellist lumivalgekese pildiga pakikest-kotikest ja ma pean tunnistama, et see kotike nägi väljaspoolt välja nii ahvatlev, et isegi mina unustasin ära, et kott kindlasti rämpsu täis. Kui ostmiseks läks siis tuli välja, et maksta sai vaid sularahas, aga me ei olnud jõudnud veel sularaha välja võtta. Noh, polnud hullu, Greta pani kotikese riiulile tagasi ja me ütlesime (Pete ütles, kuna ta on meil ju nüüd itaalia keelt valdav inimene :) müüjale, et tuleme mõne päev pärast tagasi ja ostame siis, ning lahkusime. Müüja vaatas meile mõtliku näoga järgi ja järsku hüüdis, et me ootaks. Teenendas oma teise kliendi ära ja siis ütles Gretale, et mine ja võta see pakike riiulilt. Siis tormas poest välja, kamandas meid teda järgnema, keeras poe ukse lukku ning pistis jooksma. Me ei saanud hästi aru mis toimub, aga jooksime talle kuulekalt järele. Tuli välja, et tädikesel hakkas Gretast kahju (kuigi Greta ei olnud pettunud, et ta seda kotikest kohe ei saanud ja oli nõus paar päeva ootama või üldse loobuma) ja ta palus toidupoe müüjal, et ta lubaks meil selle eest poes maksta. Seal nimelt sai kaardiga maksta.
Ma läksin nende krõpsude pakkidega täitsa hassarti ja sõime Gretaga kahekesi vist küll mingi 10 pakki terve puhkuse ajal ära (tegu siis üsna väikeste pakkidega).
Rohkem juttu järgmises postituses.
(Reis toimus 28 juuni-6 juuli 2014)
Osa jutust on kirjutatud seal olles ja osa juba siis kui olime tagasi.
Isegi meil näidati Peppa Pig multikaid juba :)
ReplyDelete