Millest kogu asi alguse sai ma ei ole 100% siiamaani kindel aga asi sai alguse sellest, et ühel päeval ütles kasvataja mulle, et Greta oli lasteaias natuke nutune olnud. Kuna Greta on lasteaias rõõmsalt juba aasta käinud siis Gretat nutmas nähes olid kasvatajad muretsema hakanud, et äkki ta on haige ja kraadinud teda. Greta jutu järgi koguni kolm korda. Palavikku tal ei olnud ja kui ma pärast ta käest küsisin, et miks ta nuttis siis ta ütles, et oli lihtsalt minu järgi igatsust tundnud.
Ma ei võtnud asja eriti tõsiselt kuna eks lapsel ole ju ka häid ja halbu päevi ja vahel on ju täiesti arusaadav, et emme igatsus peale tuleb.
Kahjuks või õnneks (praegusel hetkel kahjuks) on meie laps selline tegelane, kellele on inimeste ilmed esimene asi mida ta tõlgendab. Nad võivad öelda mida tahes aga just ilme on see mille järgi Greta oma järelduse teeb. Ma olen seda tihti märganud kui me raamatuid oleme vaadanud või lugenud, ja seda juba väga, väga varajasest east alates. Mõnikord aga on nii, et ühel näoilmel võib olla kaks tähendust. Või siis, et kaks inimest võivad ühest näoilmest erinevaid asju välja lugeda.
Arutasin asja uuesti Gretaga. Ma mäletasin, et mingi aeg tagasi rääkis ta mulle, et lasteaias oli üks tüdruk talle pahe löönud ja ta oli nutnud ning, et ta oli visanud ühte poissi autoga aga poiss nutma ei olnud hakanud. Ma taas ei tahtnud hakata sellest pähe löömisest suurt asja teha kuna see oli kindlasti midagi sellist mis väikeste laste vahel mõnikord juhtub. Lihtsalt ütlesin talle, et nii ei ole ilus teha ja, et teisi autodega visata samuti ei ole ilus. Ma tean, et kuna seal on rühma peale palju kasvatajaid, kes ka tõesti lapstega on ja neid pidevalt jälgivad, siis muretsemiseks ei ole põhjust. Mis mulle veel väga meeldib selle lasteaia juures on see, et kuigi kasvatajad näevad mis toimub siis nad lasevad lastel ise probleemid lahendada ja jägivad kuidas lapsed sellega hakkama saavad ning sekkuvad alles siis kui keegi lastest hätta jääb või kui see tõesti hädavajalik on. Sedasi annavad nad lastele võimaluse ennast sotsiaalselt arendada ilma kellegi pideva vahele segamata.
Siis meenus mulle, et Greta oli paaril korral enne küsinud selle poisi kohta keda ta autoga oli visanud. Me nägime teda üks päev pargis ja Greta küsis hiljem, et kas see poiss oli rõõmus ja et kas ta on tema sõber veel? Pärast veel lisas, et tema oli vist natuke paha. Ma sel hetkel ei saanud nendest küsimustest midagi aru kuna ma ei teadnud siis veel, et Greta oli just seda poissi visanud.
Kui Greta hakkas mingi aja pärast rääkima, et need on hoopis lapsed kes talle lasteaias enam ei meeldi siis mul hakkas see puzzle natuke rohkem ilmet võtma. Nimelt tuli välja, et Greta hoopis tundis häbi ja muret selle poisi pärast ja kartis kasvatajat kuna see uus kasvataja oli näinud kui Greta vihahoos poissi viskas ning siis olnud jalaga maha põrutanud ja hüüdnud Gretale STOP THAT. See oli loomulikult meie õrnahingelist last täiesti shokeerinud. Kahjuks juhtus just siis õues olema see uus kasvataja kuna üksgi teine kasvataja ei oleks niimoodi reageerinud kuna see ei läheks juba Montessori õpetusega kokkugi. Loomulikult ei õigusta ma siin Greta käitumist aga teised kasvatajad oleks vähemalt teistmoodi reageerinud. Saan lapsest täitsa aru, et peale seda tal kogu maailm kokku kukkus ja lasteaed kui kõrge mäe taha veeretatud sai millest üle ronimine nii suureks katsumuseks muutus. Samas saan täitsa aru, et Greta peab harjuma sellega, et teised ta peale häält võivad tõsta kuna nagu nii tuleb tal elus veel selliste inimestega kokku puutuda. Vahe lihtsalt selles, et nii mõnigi laps unustab sellise asja juba paari minuti pärast ära siis Gretale jäävad sellised asjad pikaks, pikaks ajaks hingele.
Oli kuidas oli aga nüüd ei taha Greta enam lasteaeda minna. Asja teeb ka hullemaks, et enamus tema sõpru on lasteaiast lahkunud. Neil on seal 2.5 aastased, 3sed ja 4 aastased kõik koos ja Greta on alati vanemate lastega koos mänginud aga nüüd sügisel läksid need suuremad ju kõik kooli. Samuti on paar temaga samaealist last lasteaia aega vahetanud ja ju ta seega tunneb ennast seal natuke üksikuna. Juurde on küll tulnud uusi lapsi ja õnneks paar vanemat ka aga kuna alguses nad kõik seal nutavad mõnda aega siis see nutmine on hakanud ka juba kogemustega lasteaialapsi häirima, Gretat kaasa arvatud. Juhataja ütlesgi mulle, et tal pole nii keerulist veerandi veel olnud kus nii palju uusi lapsi on korraga alustanud ja kõigil korraga kohanemis raskused. Nii, et jah, ime siis ei ole, et meie ilmeidlugeval lapsel kõhedaks nats läinud on kui keegi kogu aeg nutab, sellele lisaks veel, et ta ise on lollusega hakkama saanud.
Igal juhul ma olen nüüd kõik astmelised meetodid temaga läbi käinud ja ma enam midagi ei räägi vaid ütlen, et nüüd lähme ja kogu moos. Ma alati alustan lapse kuulamisega ja temaga mure jagamisega, siis teda aidates ja proovides asja leevendada minu abiga. Kui see ei tööta siis pakun välja mingi 'auhinna' ja kui see ka läbi ei lähe siis kaalutlen asja veel kord oma peas, et ikka õigel teel olla ja siis enam ei kauple, ega meelita ega lohuta vaid lihtsalt olen faktiline.
Esmaspäeval võimlema minnes 'lükkasin' ma ta lihtsalt lasteaia uksest sisse ja läksin ära. Otse loomulikult tuli ta pärast rõõmsalt ja rahulolevalt sealt tunnist ära nagu ei oleks midagi juhtunud.
Mina olen siin praegu vaid see kes homset päeva kardab ja sellepärast oma und kaotab kuna ma ei tea kuidas homne minek välja kujuneb.
Pean vist mingit raamatut otsima hakkama kust häid ideid saada kuidas 'terast karastada' ja lapse iseloomu muuta. Kuigi tegelikult on ju palju tähtsam see kuida lihtsalt teatud iseloomuga lapsega käituda ja teda aidata kui see, et kuidas teda muuta. Kahju, et seda õppimis ja äratundmis aega siin riigis nii vähe emale ja lapsele antaks enne kooli minekut.
Mulle nii meeldib, kuidas sa oma last tõlgendada oskad. Päris tõsine mõistatus oli lahendada:) Ma arvan, et kui sa enda sees selle probleemi ära lahendad (oled endas kindel, et Greta läheb lasteaeda ja ongi korras), siis Greta tajub ka seda ja see kojujäämise jutt lõpeb ära. Eks ta natuke tunnetab ka, et see olukord teeb sulle muret ja siis peegeldab seda tagasi. Küllap on tal seoses sinu murega ka kahtlus, et äkki peaks tema ka muretsema ja siis ongi murelik.
ReplyDeleteMeil oli ka kooliminekuga (4-aastaselt) nii, et esimesed 2 nädalat oli igal õhtul jutt, et ei taha käia seal. Ma siis iga õhtu tundsin rahulikult kaasa, et jah, näed, sa ei taha käia ja raske on ja kedagi ei tunne veel. Aga teha pole midagi, ikka peab käima ja läheb toredamaks ja puha. Ise olin rahulik ja kindel ning lõpuks said need mitteminemise jutud ka läbi:) Küllap sul ka laheneb kõik kenasti!
Tänud Ingrid toetuse eest :)
ReplyDeleteSee enda tunnete peegeldamine lapsele on tõsi mis tõsi ja sellega peab ettevaatlik olema jah.
Kuna ma aga olen ametilt terapeud, kes on pea kogu elu töötanud lastega kellel palju emotsioonilisi muresid ja katsumusi siis ma olen üsna osav oma tunnete peitja :) Ma mõnikord isegi tunnen, et olen võib olla liiga külmavereline kui mingi probleem käsil. Ma siin kirjutan avalikult mida ma tundsin-tunnen aga tegelikult oli see enamalt ikka Greta eest peidus.
Kui Greta minu juurde mingi probleemi või murega tuleb siis ma loomulikult elan talle kaasa ja näitan oma tundeid vastavalt ja mitte ei võta seisukohta, et 'ah see ei ole midagi' aga kui kõik 'ma saan sinust aru' meetodid on läbitud ja mul juba kõrini hakkas sellest ma ei taha minemisest siis annan küll oma olekuga teada, et nüüd juba aitab sellest jutust :) Mingi niisama nunnutaja ma ei ole :)
Samas aga ma tean, et ka Greta on hea nägude lugeja ja tunnete tunnetaja seega sul on õigus, ega ma kõike ta eest ikka peita ei saa küll :)
Vaga huvitav oli lugeda, kuidas sa "juurdlust" labi viisid. Tegelikult ei lahe ju lapse tuju kunagi lihtsalt niisama ara. Alati on p6hjus! Ma ise m6tlesin, et kas ei oleks m6tet selle poisiga, keda Greta autoga viskas, naiteks koos mangima minna v6i muud moodi suhelda, et Greta naeks, et poiss ei pea pikka viha?
ReplyDeleteMinu poeg kais ka Montessori lasteaias siin Inglismaal. Ma olin nende suhtumisest kasvatusse vaimustatud. Nende ryhmas oli ka palju vaiksemaid lapsi ja see oli ainuke asi, mis oli natuke jama, sest sobivaid mangukaaslasi oli vahe.
Ma arvan, et kooli parast ei pea sa praegu kyll muretsema. Lapsed on vinged sellid ja saavad hakkama. Kooli juures on tore see, et k6ik lapsed on yhevanused ja nii on ju palju p6nevam koos tegutseda. See on kooli juures lasteaiaga v6rreldes suur pluss ja ma usun, et Gretale meeldib seal veel palju rohkem, kui lasteaias. Pealegi ei erinegi eelkooli klass suuresti lasteaiast, sest mangimise aega on neil seal palju!
Parimate tervitustega,
Eva
Eva, väga hea tähelepanek, et lapse tuju ei lähe niisama ära. Sul on täitsa õigus :)
ReplyDeleteMa arvan, et oleme probleemist juba üle saanud.
Ma arvan, et see oli lihtsalt shokk talle, et ta midagi sellist tegi, et riielda sai ja siis tundis häbi ja alandust. Ma olen peaaegu, et kindel, et ta isegi mitte ei sihtinud seda poissi vaid lihtsalt pettumusest (kuna see poiss ei andnud talle midagi) keeras selja ja virutas auto käest ära ja siis see lendas selle poisi poole või tema vastu.
Greta iseloom ei lubaks tal tahtliku viskamisega hakkama saada (jumal tänatud :) ja seega ta ehmatas, et asi sellise pöörde võttis. No ja siis ta loomulikult hakkas oma peas asja 100 korda suuremaks paisutama ja sellest siis kogu probleem.
Mulle tegelikult väga meeldivad segarühmad kuna Greta on alati vanemaid lapsi eelistanud ja vanemate pealt on ta palju õppinud nii lasteaias kui ka balleti tunnis ning väiksemaid on taas tore aidata. Tegelikult Greta rühmas on kindel number palju igas vanusegrupis lapsi võib olla aga praegu on lihtsalt selline seis kus osa läinud ja uued (temavanused) keda ta veel nii hästi ei tunne asemel. Ma usun, et jõuludeks on kõik juba kohanenud ja sõbraks saanud.
Kui meil õnnestub Greta heasse kooli saada siis ma otseselt ei muretse üldse aga kui ei siis küll. Hetkel vaid praegused tunded ja mured aga kuna sinna on veel aasta aega siis eks tulevik näita ja eks me siis vastavalt tegutse nagu olukord nõuab. Mul lihtsalt kurb meel kuna ma nii tahaks, et Greta saaks Montessori lasteaias käia kuni ta 5ne ja alles siis kooli minna või siis hoopis järgmisel sügisel Montessori kooli minna.