LONGLEAT

2 oktoobril, ehk siis sel imeliselt soojal nädalalõpul, käisime kohas nimega LONGLEAT. Koht oli meile mõlemale uus. Pete oli sellest enne kuulnud aga mina ei vaadanud isegi enne minekut internetist millega tegu. Võin öelda et kõik me 3 jäime päevaga väga rahule. 

Nimelt oli tegu üsnagi huvitava kohaga mis katab ilmatuma suurt maa-ala kus on suurejooneline Longleat Maja, Safari Park, kaks labürinti, nahkhiirte koobas, ning Seikluste park, mis omakorda jaotud mitmeks erinevaks osaks.
Kohale jõudes me ei teadnud kohe kust alustada kuna vaadata oli nii palju. Otsustasime kõige pealt hoopis lõunat sööma minna. See on nii tüüpiline meie puhul et kohe kui me kuskile kohale jõuame on kellegil äkki kõht tühi ja peab kiiremas korras süüa saama (enamalt Pete ha ha ha). Mina, kellel on tavaliselt kõige väiksem söögivalik kodust välja sõites, lausa hüppasin kui nägin et söögipaviljonis oli suur silt väljas mis palus kõigil spetsiaalsete vajadustega sööjatel oma nõudmised välja laduda ja köögipool siis hoolitseb selle eest et keegi külastajatest söömata ei jääks. Ja tõesti ma sain oma kõhu nii täis et mul ei olnud pärast kodusgi veel nälja tunnet.

Peale kehakinnitust asusime asja kallale - ehk siis otsustasime et seda suurt ja võimast maja külastame kõige viimasena. Soojenduseks jalutasime natuke aias ringi (loe:otsisime kust saaks Petele tass teed osta).

Tee joomise koha leidsime küll ülesse aga kuna teenindus oli vääääägggaaa aeglane siis Pete loobus oma mõnust. Järgnevaks otsustasime minna loomi vaatama. Mulle isiklikult ei paku suurt elamust puuris või tara taga olevad loomad seega ma nautisin päikest sel ajal kui Greta ja Pete karvaseid imetlesid. Loomaaia osa ei olnud õnneks väga suur.

Eraldi oli lindude osa kus ühes saalis oli lausa 6 või 7 värvilist papakoid reas ja keda võis käega katsuda, vähemalt kedagi ei olnud seal juures ütlemas et seda ei tohiks teha. Ma siiski igaks juhuks piirdusin vaid pildistamisega kuna polnud otsest soovi verise näo ja kriimustuste või puuduva silmaga koju tulla.

Liblikamaja kujutas endast seestpoolt suurt kasvuhoonet, vähemalt niiskuse suhtes küll. Liblikad oli palju aga üsna väikesed ja mulle tundus et kõik enam vähem sama värvi. Sildid olid väljas kus paluti inimestel liblikaid mitte puutuda aga majas vist ei olnud ühtegi inimest keda liblikad ise ei oleks puudutanud. 

Peale liblikamaja käisid Pete ja Greta eraldi hoones kus külastajatele pakuti võimalust katsuda centipede ja veelmingeid imelikke elukaid. Eesti keeles on see elukas vist sadajalg, nii mulle vähemalt ütleb google tõlge aga eks te andke teada kui teate täpsemalt kellega on tegu. Pilti saate näha siit. Pete ütles et temal ei olevat olnud mingit tahtmist sellest pakkumisest osa võtta ning mina nägin vaid kuidas nad sealt majast välja jooksid. 

Peale putukate elamust läks Pete meile Safari Bussi peale pileteid ostma aga kuna bussi väljasõiduni oli veel tund aega aega siis jätkasime ülejäänud pargiga tutvumist.

Järgnevaks jäi meile ette Postman Pat Küla. Postman Pat on   Inglismaal kuulus lasteraamatute/saadete tegelane.

See külake oli väga armas, selline tilluke, ja kuna seal oli vähe inimesi siis Greta (loe MINA) sai rahus igale nupule vajutada ning Postman Pat tegelasi liigutama panna.

Edasi viis tee meid mänguväljakule. Mänguväljak asus sellise vägeva kindlusmüüri sees. 

Samal ajal kui Pete jäätise järjekorras seisis (kus oli 6 inimest ootamas aga teenendamine võttis aega nagu oleks 16 olnud) läksime meie mänguväljakut uudistama. Mänguväljakul oli see tore asi et eri vanuses lapsed olid liigitatud loomadeks. Näiteks alla 3-sed oli ahvid, järgmine vanusegrupp tiigrid jne. Iga turnimispuu juures oli väike tahvlike looma piltidega nii et iga laps sai ise vaadata kas tema tohib sinna ronima minna või ei. Greta pidi ahvi pilti otsima. Kui mul seelikut ei oleks seljas olnud siis ma oleks vist ise ka mõne atribuudi peale turnima läinud sest need nägid nii põnevad välja.

Muideks ma märkasin et nii mõnigi isa ja vanaisa pidi oma võsukesi kuskilt kõrgelt alla toomas käima mille üle nad just väga rõõmsad ei olnud.

Seda pilti vaadates on küll raske uskuda et tegemist on 1 oktoobriga Inglismaal. Kell oli siis juba peaaegu 4 õhtul aga õue oli ikka veel hirmus palav.

Mänguplatsil meil kahjuks ei olnud palju aega ringi joosta kuna kell 4 pidime Safari Bussi peatusesse end viima. Meie plaan oli et teeme bussiga väikese sõidu ja siis jääb meil just parajalt tunnike lossiga seest tutvumiseks enne kui koht kinni pannakse ja me tagasi koju sõitma hakkame.
Ütleme nii et plaanid olid meil head aga päris plaanipäraselt meil see asi kahjuks ei läinud....aga sellest juba täpsemalt järgmises postituses.

Kell oli juba 18.30 kui meie lõpuks lahkusime. Õues oli endiselt soe ja päike ikka veel paistis. Kuna meil jäi maja seest nägematta ja paljud teised kohad samuti siis usun et läheme me sinna kindlasti veel kord kunagi tagasi. 
PS. Liinale teadmiseks et koht asub nii umbes 5 min kauguselt Center Park-ist kuhu me teiega koos järgmine aasta läheme. Loomulikult pakub Center Park ise juba nii palju tegemist et vaevalt seal jääb aega kuhugile väljaspoole minna aga mainin ära et te tuleviku tarvis teaksite.