OH ÕUDUST

Ma tavaliselt ei julge teistele raamatusoovitusi teha kuna inimeste maitsed on nii erinevad ning minule tavaliselt üldse sellised populaarsed ja palju kiitust saanud raamatud ei meeldi (näiteks nagu 'Söö palveta armasta') aga ma lõpetasin just ühe
huvitava raamatu mis mulle mingil imelikul moel hinge puges. Raamat köitis mind eelkõige oma välimuse poolest. Nimelt suvel Eestis olles nägin seda raamatut täiesti juhuslikult Rahvaraamatu vitriinil. Tavaliselt ma ei pööra vähematki tähelepanu võõrkeelsetele raamatutele Eestis aga ma arvan et märkasin seda raamatut just tänu kaanekujundusele ja sõnale CHILDREN. Nimelt on tegu Ransom Riggs raamatuga 'Miss Peregrine's Home for Peculiar Children'. Kuna laste teema on mulle alati südamelähedane olnud, eriti veel lastekodusid puudutavad raamatud, siis loomulikult haarasin selle raamatu sealt riiulilt kohe enda valdusse. Mul ei olnud aega teksti lugeda aga fotod mis raamatus olid olid nii lummavad ja samal ajal nii 'creepy' et ma olin kohe täielikult sellest raamatust võetud. Kuna Eestis on raamatud nii kallid siis olin kindel et saan selle palju odavamalt Amazon-ist seega sinna see raamat sel korral jäigi. 
Pärast kummitasid mind need pildid veel pikka aega. Sõna otseses mõttes kummitasid kuna tegemist oli selliste piltidega mis natuke õudsad (võib olla õigem sõna oleks  häirivad). Ühe sõnaga creeeeepy. Mainin siin ära et ma kohe üldse ei ole mingite õudusfilmide või raamatute fän ja minu teada ma ei ole kungi lugenudgi mingit õudus raamatut. 
Mitu nädalalt hiljem Inglismaale naastes tellisingi selle raamatu kohe ära. Seisis teine mõnda aega virnas enne kui ma  tundsin et nüüd on see õige hetk seda lugema hakata.


Ma ei taha siin palju sellest raamatust üldse rääkida juhul kui kellegil on kunagi plaanis seda ise lugeda. 
Mis ma leidsin selle raamatu juures eriti hämmastavana oli see mis tunde mulle raamatus olevad pildid enne lugemist avaldasid ja kuidas nad oma olemust täielikult muutsid kord kui ma olin raamatu läbi lugenud. Tegemist ei ole mingi õudusjutu kui sellisega nii et ei tasu karta. Mu ainus kriitika oleks see et raamat lõpupoole natuke lastekaks (õigemini noortekaks) läks. Midagi tarka ja philosoofilist sellest raamatust ei leia nii et need kel selle järgi nälg kindlasti pettuvad. Minu raamaturiiulile aga see raamat jääb kindlasti, juba kas või nende müstiliste fotode pärast.

 Kohe kui ma seda raamatut lugema hakkasin meenutas ta mulle ühte õudusfilmi mida ma nii umbes aasta tagasi nägin ja mis mulle üllatavalt VÄGA, VÄGA meeldis. Ma ei tea kuidas aga mul on tihti nii et kui ma näiteks poes riideid käin ostmas siis mõnda asja riidepuudelt haarates tean ma kohe et just see on see õige. Ostan sellistel juhtudel asja proovimatta ära ja 99% kui mul selline magneetiline tõmme toimub on mul ka õigus. Ma ei käi endale tihti riideid ostmas aga kui see õige asi mind kutsub siis ma seda hüüet ka kuulen.
Tihti on nii ka raamatutega olnud ja siis nüüd selle filmiga. Ma ei mäleta kuidas ma selle filmini üldse jõudsin (võib olla keegi soovitas) aga ju siis oli mingi tõmme et ma selle kohe ka internetist endale tellisin. Ma juba mainisin et tegelikult ei olen ma kohe üldse õudusfilmide vaataja. Kui aus olla siis ma lihtsalt ei näe neis mingit mõtet (jah ma ei ole enam mingi murdeealine kes oma peika kallistuse saamiseks peaks kinno õudusi vaatama minema).
No nii aga vot seda filmi oli mul millegi pärast suur vajadus vaadata. Mäletan et tegin seda keset päeva ja iga kord kui olukord hakkas liiga äärevaks minema siis panin hääle vaikseks et mingi äkiline karjatus mind ei ehmataks. Vahepeal panin üldse pausi peale ja hingasin natuke. Film tegelikult ei olnudgi nii õudne aga ma kartsin et on. Kui ma teist korda seda filmi Petega vaatasin siis ma juba täielikult nautisin.
See tundub küll imelik öelda aga kui ma olin filmi lõpu ära näinud siis ütlesin ma Petele et see oli nii ilus film, isegi Petel olid silmad natuke märjad (ja seda mitte hirmust :).
Filmiga oli sama lugu nagu viimati loetud raamatuga et alguses, pealt poolt vaadates, on tegu millegi natuke creepy-ga aga kui filmi lõppu näha siis kõik see creepyness on kui seletatud ja loomulik ning muutunud millegiks ilusaks.
Noh sellised tunded jättis vähemalt mulle see film. Eks igal ühel ole oma arvamus juhul kui teil üldse kunagi on julgust seda filmi lõpuni vaadata :).

PS. Film on muideks hispaania keeles nii et teksti tuleb lugeda alt. Algul arvasin et see rikub filmielamuse ära aga teglikult andis hoopis juurde. Filmil ei olnud sellist Hollywood-i maitset juures.