KÜLALISED SAKSAMAALT

25 Septembril käisid meil külalised Saksamaalt (tegemist eestlastega). Tegu oli nimelt nii mõnelegi blogilugejale tuttava Lagritsaga ning osa tema perest. Tegelikult oli see juba nende teine visiit meie juurde. Eelmisel suvel, ehk siis nats rohkem kui aasta tagasi, oli meil esimest korda au neid kaks päeva lõbustada ja sel aastal siis taas. Nagu ikka kordadel kui midagi väga ootad siis kindlasti midagi juhtub mis ei lase sündmust 100% nautida. Nii ka sel korral. Nimelt just öö enne külaliste tulekut tõusis Gretal kõrge palavik ja laps oli rivist väljas. Mul oli lausa häbi kuidas Greta iga asja peale vingus ja virises ega ei tahtnud oma mänguasju väikese Supsikuga jagada ning oma käitumisega külalistele külas olemise kindlasti mitte just eriti meeldivaks tegi. Samas aga saan ma täitsa aru kui vastik võib olla palavikuse pea ja nohuse ninaga ning väsimusega kaheaastasel lapsel olla, eriti veel kui peaks samal ajal eakohasele MINU perioodile külalistega omi lemmik mänguasju jagama. Greta saab andeks ning ma loodan et Supsik nendest võitlustest traumat ei saanud ja on ikka nõus meid kunagi veel külastama. 

Eelmisel aastal oli Greta natuke titekas, aga Susikuga said nad väga ruttu ühisele lainele. Ütleme et isegi nii ruttu et neil võttis vaid sekundi et meie tähelepanu puudumise hetkel kahekesi trepist ülesse ronida (asi mida me Gretal veel 1 aastaselt üksi ei lasknud teha) ja üleval toas kahekesi toimetama hakata. 
Ma arvan et aasta pärast on ehk Greta sellest beebieast lõplikult välja kasvanud ning saab hakata teiste lastega koos mängimist nautima.

Neid pilte vaadates on vist küll raske uskuda et sel lapsel palavik oli, aga noh ega ta siis kõik 2 päeva ka ei jonninud ja kakelnud. Vahepeal käis ikka ka Lagritsa kingi jalga proovimas ja Pippi Pikksukka mängimas.

Kui tavaliselt olen mina see, kes ikka kogu aeg fotokas käes ringi kõnnib, siis sel korral oli asi vastupidi. Nimelt saime me Petega suurepärase demostratsiooni sellest kuidas piltide tegemine vanasti käis. No tõesti täiesti omaette imeline maailm. Modellitööd saime samuti harjutada ja pean tõdema, et see ei ole just kergemate vallast. Järgmisel kohtumisel saame siis tulemusi näha, et kas suutsime õigel ajal ilma silmi pilgutamata olla voi ei :)

Pärast pildistamist käsitleti filmi sellises vägevas telgis. Pete ütles seda nähes, et kui ei teaks millega tegu on, siis seda pilti nähes võiks arvata et keegi vahetab mingi erilise nakkushaigusega beebi mähkmeid. 

Need inimesed kes Lagritsat veel ei tea ja ei tunne, siis võin öelda et tegu on eriti andeka ja hakkaja inimesega (nime järgi loomaga - ehk siis imeloomaga). 

Muusikale lisaks on ta äärmiselt andekas käsitööinimene kelle käe läbi sündisid näiteks Luksemburgi Eesti Seltsi Mudilaskoori laste rahvariided mida oli võimalik pealtvaatajatel imetleda sel aastal Laulupeol. Minul õnnestus ka neid riideid näha, küll mitte laulupeol, vaid fotodelt ja ma olin nendest täitsa võlutud. Mulle meeldisid need riided isegi nii palju, et panin lausa tellimuse sisse, et Gretale selline imeline kleit kunagi saada. Ning kujutage siis ette kui SUUR oli mu üllatus ja rõõm kui ma avasin kingikoti mis mulle (meile) ulatati kui külalised saabusid NING ma selle seest leidsin midagi NIIIIIII IMELIST!!!!

Ma olen tõesti nii liigutatud sellisest kingitusest! Vaevalt Greta ise oskab hinnata seda tähtsust mida see kleit endas hoiab, aga mulle kui Eestlasele on see kui oma juurte edasi andmine Gretale ja lihtsalt seda vaadates ja sellele mõeldes teeb see mu silmad märjaks ja ajab eestlase suled uhkelt püsti. Nüüd on mul siin kodus üks korralik Eesti juurtega tüdruk, kellel on üks korralik Eesti kleit olemas...ja seda kõike tänu Lagritsale! 

Gretal on lasteaias Jõulupeo kuupäev välja kuulutatud ja mul ei ole vaja ta jõuluriietuse pärast üldse muretseda. Kui teda just mingisse jeesukese kostüümi ei riietata, siis selle kleidiga võtab Greta jõulud vastu nii lasteaias, külas kui ka kodus.

PS. Vabandan et kleit ei ole pildil triigitus

Jutu lõpetuseks pean veel midagi ära mainima. Nimelt kiitis Lagrits oma blogis meie pakutud vorstikesi samas aga ei maininud ta sõnakestki sellest KUI JUBEDAT TEED ma talle korra pakkusin. Nimelt oli tegu mahe vanilla maitselise valge teega. Kuna mul ei ole õnnestunud poest leida kõige lihtsamat ja tavalisemat teed, sellist kuhu ei oleks lisatud mingit lagritsa juurt või sidrunit või mida iganes. Pärnaõie või liivanurme teest võin ma siin vaid und näha. Lõpuks leidsin siis selle valge tee kus peale vanilla midagi muud ei olnud, kuigi mul ei olnud õrna aimugi mida see valge tee endast kujutab. Pakkusin seda lahkelt Lagritsale enne kui olin saanud aega seda ise proovida. Paar päeva pärast seda kui külalised olid läinud tegin tassikese ka endale JA OH ÕUDUST! Ma ei ole midagi nii jubedat vist kunagi enne joonud. Mul aitas paarist lonksust et pärast veel mitu tundi okserefleksi all mööda saata. 

Ma loodan et Lagrits seda viisakusest ära ei joonud, vaid taipas selle kraanikausist alla kallata :)

Seda teed ei soovita ma kellegil osta

Lisan siia et kuna Lagrits oma blogis ei kasuta õigeid nimesid ja ei pane fotosid oma perest, siis sellepärast ei pane ka mina siia liiga avalikustavaid pilte. Küll aga tahaksin ma reklaami teha Lagritsa poolt sisse lauldud CD nii et kui sa kallis Lagrits seda juttu siin loed ja loa annad siis ma hea meelega lisaksin siia lingi sinu muusikale.


Muusikat saab natuke kuulata siit. Mulle ta CD hirmsasti meeldib kuna see on mõnusalt rahulik ja seal ei ole ühtegi laulu mis närvidele käiks või millest peale mõnda aega kuulamist ära tüdineks. Meie kodus on see mänginud nüüd juba üle aasta ja ikka veel läheb sama hästi ja rahustavalt peale.