KARU JAHIL

Käisin täna Gretaga teatris 'We're Going On a Bear Hunt' vaatamas. Tegelikult oli meil Pete jaoks ka pilet olemas aga kuna tema pidi ootamatult meile hoopis uut autot ostma minema siis jäi tal järjekordselt teatrielamus saamata. 

Teatriks oli Rose Theatre mis asub meil peaaegu et ukse ees. Ma ei tea kuidas me ei tulnud enne selle peale et sinna lasteetendusi vaatama minna kuna teater ise on väga lahe ja piletid olid ka vaid £11 (12 eurot). Gretale ei pidanudgi üldse piletit ostma kuna ta võis minu süles ilma rahata olla. Täiesti uskumattu.

Etendus ise oli VÄÄÄÄÄGGGAAA MÕÕÕÕNUS! Etendus oli tehtud samanimelise kuulsa lasteraamatu järgi. Enne teatrisse minekut ma proovisin ettekujutada kuidas nad selle lihtsa loo 50 min jooksul lahti mängiksid aga ma võin ausalt öelda et nii toredat varianti ma ei osanud oodata.

Seal saalis istudes tuli mulle selline Eesti lasteteatri tunne peale. Lava ees istusid lapsed patjadel ja üldse olid kõik pered (vähemalt need kes meie ees ja taga ja kõrval istusid) sellised mõnusad ja vabad ja natuke boheemialikud ja ökosed. Näitlejate esinemine samuti väga 'lahtine' ja mitte üldse kommertslik või selline 'Blockbuster'-lik aga samas väga loov ja andekas. Sellist 'karjume kõik koos kõva häälega' momenti ei olnud üldse kui välja jätta koos laulmine. Boonuseks oli ka see et muusika tuli otse lavalt kus üks näitlejatest (koer) vahelduvalt kas kitarri või akordionit mängis ja kogu etendus oli riimide ja laulude põhjal.


Lavakujundus oli niiiiiiiiiiii lihtne ja niiiiiii andekas ja lahe et mul oli endal ka suu imestusest lahti kui nad jälle uue kujundusega ideega lagedale tulid. 


Ma peaksin nüüd juba teadma et Gretale igasugune teater ja kino ja muusika väga meeldivad ja et mul ei oleks vaja muretseda et kui soovitud iga on alates 3 aastastest ja Greta ei ole veel 2negi et siis sellest ei ole lugu. Loomulikult elas ta kogu etendusele kogu hingest kaasa, vahepeal tantsides ja lauldes ja naerdes ning kui etendus otsa sai ja näitlejad lavalt lahkusid hakkas Greta südantlõhestava häälega kõvasti nutma. Inimesed me ümber natuke ehmatasid aga kuna Greta nutu sees MORE ütles siis nad said aru milles asi ja leidsid et see nii armas on.


Teatrist lahkudes läksin kassast läbi ning küsisin ega neil juhuslikult ei ole veel vabu pileteid homsele etendusele (viimane etendus sel hooajal). Tädike ütles et on küll ja nii ma siis ostsingi veel ühe pileti et Pete saaks ka lõpuks teatris käidud.