EESTI REISU JÄTK

Enam ei mäletagi mis päevaga tegemist ja kas mõni päev, millal pilte ei tehtud, on vahele jäänud. Kindlasti neljapäev kui käisime meie pulmafotograafi Annikaga Botaanika aias ilupilte tegemas. Nagu alati on sellise mõnusa pildistajaga lausa lõbu tööd teha. Tulemusi me veel näinud ei ole aga olen kindel et need on super ilusad. Paremaid pulmapilte ei oleks me osanud oodatagi. Kahjuks tema tehtud pulmapilte ei ole meil võimalik siia blogi panna.
Üks päev kohtasime Margitit ja Marttit koos vanematega Euroopa Liidu Maja Vertigo restoranis. See oli küll imekiire kohtumine aga tore oli neid üle pika aja näha. Ning jääme põnevusega väikese Aleksandri sündi ootama.


Siis mingil päeval käisime Rocca al Mare uues kaubandus keskuses. Ega seal palju midagi erilist ei olnud. Palju poode ja väga vähe ostjaid. Ma täiendasin Greta raamatu hunnikut taas kord paari raamatuga, sõime lõunat ja siis läksim Isa juurde Kakumäele.
No kas ostame selle sulle või ei, mis sa avad? (This is the biggest pooh she ever have)

Õhtul tuli meile veel tädi Kersti külla.

Reedel käisime Laulasmaa spa infrapunases saunas. See hakkab meil vaikselt tavaks saama et kui Eestis oleme siis käime korra spas. Inglismaal on raske kuskilt spad leida kus infrapunane saun sees ja kui ka leidub siis on see küllaltki kallis. 5 naela inimese pealt aga Laulasmaal on lausa uskumatu. Vanaemal oli ka see päev töölt vabaks võetud nii et Greta sai sel ajal kui meie saunas olime vanaemaga rannas ringi rallitada. Pärast jalutasime ka meie nendega rannas ringi....nii mõnus. Ilm oli tegelikult üsna soe (mitte küll ujumiseks) aga kuna me olime just saunast tulnud ja juuksed ka märjad siis olime paksemalt kui muidu riides. Nagu korralik eestlane panin ka Gretale mütsi pähe et last meretuule eest kaitsta. Inglismaal oleks mind imelikult vaadatud kui lapsel keset juuli kuud müts peas.











Mändide vahelt leidsime kiigu kus Greta esimest korda elus kiikus. Ma ei tea kas see oli see mere õhk või jootis vanaema Gretale mingit unerohtu sisse aga samal päeval tegi Greta rekordilise uinaku mis kestis 3 ja pool tundi. Oh kui ainult sellist õhku ka meil siin koduaias leiduks. Ma suudaks selle ajaga teha kõik kodutööd, õhtusöögi, blogida ja kindlasti jääks veel aega üle ning hakkaks igav.



Õhtul läksime uuesti vanalinna Pete lemmikusse Karl-Friedrich restorani sööma. Talle meeldib seal nende firmaroog mis tuuakse lauale tulikuumal alusel nii et liha säriseb veel. Seekord õnnestus meil ka ema ja Anna ning Priit endaga kaasa saada. Oleme neid igakord kui Eestis oleme kaasa tahtnud sinna võtta aga ikka on tulnud midagi ette või ei ole kõigile päevad sobinud jne.
Viimane kord tehti mulle ka seal spetsiaalne söök riisi ja kanaga ja seega ootasin seegi kord seda ühist õhtusööki suure 'suuga'. Kui ettekandja tuli me tellimusi võtma siis seletasin talle oma mure ära. Ta ütles et pole probleemi, ning läks peakokaga rääkima. Kui tagasi tuli siis ütles et peakokk soovitab seafileed röstitud kartulitega. Kõlas isuäratavalt. Sööke oodates avanes aknast imeilus vaade otse Raekoja platsi kus parasjagu oli keskaja turg. Varsti tuligi 4 kelnerit söökidega ja siis 1,2,3 avasid meile taldrikud. Samal ajal kui kõik teised ahhetasid mina peaaegu et röögatasin. Nimelt oli mu toidule kaste peale valatud. Ma ikka veel ei ole endale seda sisse programeerinud et MA PEAN ALATI ÜKSIKASJALIKUD KÄSUD TOIDUKOHTADES ANDMA! Ma automaatselt arvasin et peale seda kui ma olin öelnud et ma ei saa süüa neid ja neid asju ja et kas saab vaid seda ja seda siis sellest ka aitab. Ning kui siis peakokk ka veel asjatundlikult soovitab sööki ning kui öeldi et seafilee kartulitega siis seda ma ka ootasin.....kastmest ei olnud ju kuskil juttu. Loomulikult oli siis juba liiga hilja targutama hakata et kes mida ütles ja kelle süü see siis nüüd on. Loomulikult minu enda kuna ma ju ei RÕHUTANUD et ei mingit kastet.
Tegelikult hakkas mul selles kelnerist kohe natuke kahju. Ta ütles et see on veini kaste, mille peale ma täiesti longu vajusin. Ta lisas ruttu et ega seal mingit alkohooli enam sees ei ole kuna see aurab keetmisel välja. Ma ei hakkanud seletama et see ei loe ja lasin tal lihtsalt minna. Kuna Pete ei saanud eesti keelest aru siis ei saanud tema ka oma sõna sekka öelda ja minu päästmiseks midagi teha. Nii ma siis lõpuks istusingi seal niisama kui teised oma toitu nautisid. Pete tegi see nii kurvaks kuna ta oli nii oodanud seda õhtut ja seda et me kõik saame koos väljas süüa.

Ma proovisin küll natuke seda liha ja kartulikuubikuid näksida, mis kastme all ei olnud, aga sellest aitas et endale õhtuks kõva peavalu saada ja järgmine päev pool kinniste kõrvade ja kumiseva peaga ringi käia. Vahet ei ole kui väikese koguse ma seda keelatud toitu sisse saan, sellest täitsa aitab et end halvasti tunda. Ma pärast hirmuga mõtlesin et issakene kui ma oleksin veel seda rohkem söönud siis oleks ma oma reisu täitsa nässu keeranud.
Huvitav on aga see et mu 7s meel peaaegu et tunnetab et teatud tundmatut toitu ei tohiks süüa. On korde kus ma julgelt söön midagi mis on küsimärgi all ja on korde kus ma ennast kui tagurpidi magnet toidust eemale hoian.

Lõpuks palusime neil mu toit mulle koju kaasa pakkida Petele lõunasöögiks. Ma ei tea kas Eestis seda tavaliselt tehakse, et restoranist saab ära söömata jäänud toitu koju kaasa nagu meil siin Inglismaal, aga kuidagi ei tahtnud sellel 20 naelasel toidul niisama ka prügikasti lasta minna...väljaarvatud kui kelnerid ise seda ei oleks omavahel ära söönud.
Kõigele lisaks kui Pete maksma läks siis tagasi tulles ei teadnud ta kas ta jättis tipiks 80 või 800 krooni. Imelik oli ka uuesti tagasi minna kuigi 800 krooni oleks natuke liiga palju olnud. Nagu öeldakse vigadest õpitakse. Eks me ole järgmine kord targemad nii toidu kui raha suhtes.

Pildil tundub nagu sööks Greta ka vanaema kana, tegelikult aga närib ta oma kõristit.