EESTLASTE JAANIPÄEV LONDONIS

Täna käisime me Londoni Jaanipäeval. Pidu algas kell 2 aga meie jõudsime kohale nii umbes natuke enne 3-me. Autoga läbi Londoni sõitmine võtab alati teadmatult kaua aega ja nii ka seekord. Õnneks jõudsime siiski kohale, abiks olid ka natuke sellised sildid kuigi neid oli peaaegu et võimatu autoga sõites lugeda.Ilm oli just sobivalt soe, ei liiga kuum ega liiga jahe. Kohale jõudes ootas meid ees juba suur hulk inimesi. Nimekirja järgi oli oodata rekordiline arv inimesi (300). Kui ma telefonist pileteid tellisin siis mulle öeldi et Greta on ürituse kõige noorem osavõtja üle aastate. Eelmine aasta olevat noorim laps olnud 5 kuune. Ma ei tea kas see fakt paika pidas, kuna kohapeal oli palju beebisid, aga nagu beebidega ikka on nende vanust ilma küsimatta raske määrata.


Kohale jõudes tormas Pete kohe toidu kallale. Oli teine nii näljane et näris peaaegu et suurest näljast autos küüsi ja kaebas kõhuvalu. Süüa oli palju. Isegi kartuliputru. Ma ei osanud arvatagi, et kartulipudru ka saslõki juurde kuulub, aga tore oli et seda seal pakuti. Liha oli igat karva ja salatit kastide viisi. Ei puudunud ka eesti leib ja eesti õlu. Ainult kartulisalatit ei suutnud me kuskilt leida, arvata võib et selle valmistamine nii suurele rahva hulgale oleks olnud üsna raske ja aeganõudev.

Muusikat mängis Eesti bänd 'Vana Kallim' ja õhtut juhtis Aimar Pihlak, nimed mis mulle midagi ei ütle aga võib olla keegi teine teab neid. Igal juhul oli nii bänd kui ka õhtujuht täitsa OK. Rahvas oli loomulikult aeglane kaasaelama ja osavõtma, aga ma olen kindel et hiljem, õhtupoole, läks seltskond lõbusamaks ja elavamaks. Korraldavate mängudega läks ka natuke aega enne kui grupp inimesi kokku suudeti saada aga kuna ilm oli ilus, siis ega kellegil ju kiiret ka ei olnud.
Kõigepealt alustati ühislaulmisega. Algul kui ma kuulsin et toimub ühislaulmine, siis kujutasin ette, et lauldakse ikka paar laulu maha aga tuli välja et vaid üks, KUNGLA RAHVAS. Pete ja Liina andsid oma osa kaasalaulmisele...Pete osa kindlasti väga väikene aga vähemalt väikene soojendus enne Laulupidu Tallinnas.
Peale laulmist algas köievedu. Kuna seekord oli nii palju rahvast, siis õnneks ei sunnitud kedagi vägisi sellest osavõtma, nagu jutu järgi oli juhtunud eelmistel aastatel. Ma arvan et meil kõigil oli siiski mingi vabandus igaks juhuks valmis mõeldud, Pete oma oli, et tal on põlv valus.



Ja siis tuli kotijooks, mille võitis meeste meeskond aga kes oma võidu lahkelt naiskonnale loovutas.


Korralikult Eesti peolt ei saanud puududa ka laste sõber Lotte ja kuna tegemist oli Inglismaaga, siis loomulikult oli lastele hüppamiseks ülesse pandud 'bouncy castle'.


See hüppeloss töötas bensiiniga ja me rumalukesed läksime istuma just selle lossi kõrvale (vaata et taha) kus see mootor mügiseid gaase välja pumpas. Loodame, et nii Greta kui ka Oliver sellest 'purju' ei jäänud. Mul ja Petel ajas see küll igatahes südame pahaks.
Greta pidas end õhtu jooksul üllatavalt hästi üleval, isegi magas korra, aga võib olla et ta oli lihtsalt suurest lärmist segaseks löödud. Oliveriga tegi ta ka väikese mängusessiooni, aga kuna ta end veel väga väikese inimesena 7 kuuse Oliveri kõrval tunneb, siis sinna see asi jäigi...järgmisel aastal on loota et kohtumisrõõmud saavad ehk suuremad olema, kuna siis saavad nad ehk natuke juba omavahel ka mängida. Sellele vaatamata märkasin ma pärast kodus fotosi vaadates, et Oliveril oli õnnestunud Greta käpakest natuke patsutada, nii et kes teab, võib olla selles eas on see juba suur samm.


Varsti olimegi valmis koju minema kuigi õige pidu alles algamas. Ootasime ikka Jaanitule süütamise ka, ära kuna kuidas sa pärast saad öelda, et oled Jaanitulel käinud aga tuld ennast ei olegi näinud...noh tegelikult jäi Petel ja Gretal see tuli nägematta kuna seal oli nii palju rahvast ja tuli ise nii väikese maalapi peal, et inimesi mahtus vaevalt paarkümmend selle ümber.

Nii et kokkuvõttes oli üritus igati tore ja nagu Liina lubas- palju vägevam kui Emadepäeva kontsert.