Wednesday, 22 February 2012

OXFORDI LUGU

Nagu ma juba mainisin siis eelmisel suvel käisime Oxfordis. Oxford ja Cambridge ongi Inglismaal ühed tuntumad ülikoolilinnad. Cambridge-is olen ma isegi paar aastat paar päeva nädalas töötanud, aga seda kas ma ka Oxfordi tänavatel kunagi jalutanud olen, seda ma enam ei mäleta.  Arvatavasti siis ei ole, või kui olen, siis rohkem kui 15 aastat tagasi.
Kuna mu ema on meil Inglismaal juba korduvalt külas käinud ning palju erinevaid kohti näinud, siis me ei oskanud nagu eriti enam millegi huvitavaga välja tulla. Mõtlesime siis et mis oleks kui läheks Oxfordi. Mõeldud tehtud ainult selle vahega, et meil võtab hommikul majast lahkumine hirmus palju aega. No lõpus siiski saime lõuna ajal kõik autosse ja asusime teele.
Kuna mõte Oxfordi minna tuli viimasel minutil, siis ei olnud meil aega mingit eeltööd teha, et mida koha peal vaadata või kuhu minna ja seega otsustasime lihtsalt ringi kolada.
Esimene ja viimane mulje Oxfordist oli et linn oli PAKSULT rahvast täis. Siis sõna otseses mõttes paksult. Vaata et hullem veel kui Londoni südalinn. Eriti palju oli välismaalastest keeltekooli õpilasi kes oma ranitsate ja loiu kõnnakuga igal pool teid ummistasid. Pidime end pidevalt inimmassist läbi murdma. Vaene minu ema, kes iga tänavanurgal oleks pilti teha tahtnud, pidi meiega jookstes sammu pidama, et ta inimeste sekka ära ei kaoks. Jooksma pidi ta ka sellepärast, et meie puhul on see nii tüüpiline et kodust lahkudes olen mina viimane kes sööb ja selleks ajaks kui me kuskile kohale jõuame ja oleks nagu aeg vaatamisväärtustega tutvuda on Pete-l ja Gretal juba nii suur nälg, et ilmtingimata on vaja kohe kusagile sööma minna. Ja siis me kakleme selle üle, sest mina ei taha söögikoha otsimise peale aega raisata, eriti kui mul endal veel nälga ei ole, aga Pete ei saa enne midagi nautida, kui kõht täis on. No tavaliselt ta siis proovib veel mõnda aega vastu pidada ilma toiduta, aga näost on näha, et ega ta midagi eriti sellises olekus ei naudi ja nii me siis olemegi sunnitud kuhugi sööma minema, joostes siis. Selleks ajaks kui tal kõht täis ja tuju rõõmus olen mina juba väsinud ja tüdinud ja varsti ka näljane ning siis läheb jälle vaidluseks lahti ning kogu tähelepanu sobiva toidukoha otsimiseks kus ka minusugusele 'erivajadustega' sööjale midagi söödavat leiduks. Nagu näha ei saa mu ema meiega koos tavalist turisti mängida :)
Õnneks meil siiski õnnestus nii Oxfordi muuseumis käia, mis imekspandavalt pea inimtühi oli aga samas üsna huvitav, kui ka imeilusa Magdalen kolledsiga tutvuda.





Taas need ranitsalised :)


Oxfordi ülikool on teine vanim säilinud ülikool maailmas ja vanim ülikool ingliskeelses maailmas. Ülikool koosneb 38 (39) kolledzist. Siin all oleval pildil on arvatavasti üks suurematest ja tuntumatest kolledzitest mis rahvale avatud, aga kuna sissepääsu ees oli meeletult pikk järjekord, siis kahjuks sinna ootama me ei jäänud. Pildil on näha taas neid keeltekooli õpilasi oma ranitsatega :)
Jalutasime siis niisama kolledzi ümbruses ringi ja läksime lihtsalt kuhu väikesed rajad viisid. Pettuma ei pidanud kuna vaated olid imelised ja pani pidevalt mõtlema kui võimas oleks ise sellises kohas õppida ning nendes ajaloolistes ehitistes ringi liikuda.



Selline huvitav värav jäi meile poolel teel ette. Huvitav sellepärast, et sealt sai vaid korraga üks inimene läbi. Kõik sujus libedalt nii kaua kui sul ei olnud vankriga beebit kaasas. See oli täiesti omaette operatsioon saada vankrid sealt aiast läbi, või siis enamal juhul üle. Kui just ei olnud soovi ümber keerata ja kogu pikk maa uuesti tagasi kõndida, siis lihtsalt pidid oma beebi üles ajama ning vankri nii mitmeks väikeseks osaks lahti lammutama kui võimalik või kogu kupatus üle aia upitada. Sellel pildil oleme pealtvaatajad, aga kohe meie taga oli noorpaar oma paari nädalase lapsega keda me siis omakorda aitasime.
Väravast läbi pääsenuna viis tee meid täiesti juhuslikult välja Magdalen College juurde. See oli kui kirss tordil kuna tegemist oli äärmiselt ilusa ja huvitava kolledziga ja mis peamine, koht oli peaaegu inimtühi ning pilet väga odav.
Magdalen College asutati 1458 aastal. Kolledzis on praegu kokku 600 õpilast, nendest 400 üliõpilast ja 200 lõpetajat (undergraduates and graduates). Üliõpilasi õpetatakse enamuses üks ühele ning sellele lisaks võtavad nad osa loengutest ja praktikast. Kolledzil on 5 raamatukogu koos 800 originaal käsikirjaga mis kingiti raamatukogule 1481 aastal kolledzi asutaja William Waynflete poolt. Raamatukogus on enamus õpilastele vajalikud raamatud olemas ja kui sulle vajaminevat raamatut ei leidu, siis ostab raamatukogu selle sulle. Nii et õpikute ja vajalikke materjaalide peale üliõpilastel raha eriti ei kulu.
Kolledzi Great Tower on umbes 48 meetrit kõrge ja on üks kuulsamais Oxfordi monumente. Torni nurgakivi laoti 1492 aasta augustis ja torni ehitamine võttis aega 17 aastat. Täitsa uskumatu mõelda et torni ehitamine võib nii palju aastaid kesta. 
May Morning (1 mai) on Oxfordis iga aastane suursündmus. See algab juba kell 6 hommikul kui Great Towerist laulab kolledzi koor kuulsat kirikulaulu Hymnus Eucharisticus, traditsioon mis on kestnud juba 500 aastat. Suur hulk inimesi koguneb Magdalen sillale seda kuulama. Paljud inimesed (enamuses õpilased) tulevad otse ööballidelt mida korraldatakse öö enne 1st maid ja seega võib kuulajate seast leida paljusid pidulikult riides olevaid noori. Laulmisele järgneb paar tundi pidustusi ning 80-ndatel aastatel traditsiooniks saanud Magdalen sillalt alla jõkke hüppamine. Kuna sillalt alla hüppamine on iga aasta endaga kaasa toonud üsna palju vigastusi, eriti nendel aastatel kui sademete hulk enne maid on üsna väike olnud ja vee tase jões madal, siis alates 2006 aastast on sild olnud alati May Day hommikul suletud. Seda viimast kuni eelmise aasta, 2011, maini. Mind jätab see informatsioon natuke segadusse kuna leidsin You tube-ist nii mõnegi videoklipi sillalt hüppajatest erinevatel aastatel kuigi info järgi pidi sild kinni olema!? Siit üks klipp teile näiteks kuidas see hüppamine päris elus toimub.


Ülikooli niinimetatud ühiselamutuba maksab natuke alla £20 naela päev olenemata toa suurusest, seega ühe veerandi hinnaks tuleb üle £1000. Hinna sisse kuulub nii küte, elekter, telefoni ja interneti ühendus kui ka koristamisteenused ja iga- nädalane puhas voodipesu. Esimese aasta üliõpilased saavad toa väljaspool kolledzi ehitust, nii umbes 3 minuti jalutamiskäigu kaugusel. Järgnevate aastate õpilased aga asuvad elama juba kolledzis asuvatesse tubadesse millest nii mõnigi võib olla maast laeni ulatuvate akendega ja kus on küllalt ruumi et jalgpalli mängida. Kuna on tegu ikkagi ajaloolise ehitisega ja mitte mingi kaasaegse ühiselamuga, siis loomulikult on suurem osa tubadest erinevat nägu ja erineva suurusega. Reegel aga on see, et kui sul on ühel aastal olnud üks väiksemaid ja viletsamaid tubasid, siis see on karanteeritud et järgmisel aastal saad sa esmajärjekorras kõige parema toa omanikuks. Kui aus olla siis mina isiklikult vist ei ihaldaksgi sellist suurt maani akendega tuba seal elamiseks, vaid eelistaks midagi natuke väiksemat ja hubasemat, aga samas taas kui on võimalus elada mõlemat tüüpi toas, siis oleks kuritegu seda võimalust mitte kasutada. Ma arvan et võrratu vaade aknast on igal pakutaval toal olemas. Ahhh, ma hea meelega veedaks paar ööd seal ülikoolis kui turist...


Ja nii, kallid lugejad, söövad enamus kolledzi õpilastest hommiku, lõuna ja õhtusööki. Hõbe lauanõud ja nelja eri sorti joogiklaasi :) Tavaliselt söövad õpilased kas selles vägevas saalis (Hall) või siis vanas köögi baaris (Old Kitchen Bar), kus samuti kerget lõunat pakutaksekaks, üks või kaks korda päevas ja ülejäänud eined valmistavad oma kolledzi üürikorteris kus neil on oma kööginurgake. Söögi päevaraha on umbes £9 päev, seega ühe veerandi (kokku 59 ööd) toidurahaks läheks vaja umbes £530. Mul oli au seal köögis oma lõunasööki süüa. Köögitädid oli ÄÄRMISELT lahked. Üks nendest oli seal töötanud juba üle 20 aasta ja ta jutust ja olekust lausa hiilgas seda armastust mida ta oma töö ja kolledzi õpilaste vastu tundis. Tädi jutust tuli välja et kolledz on turistidele avatud aastaringselt ja keegi ei takista sul seal ringi liikumast sama aegselt peentes frakides üliõpilastega. Kuna meie sattusime sinna sel ajal kui kõik õppetööd olid suveks juba lõppenud, siis meie neid väärikaid üliõpilasi kahjuks enam ei näinud. 







Kuna sinna kolledzisse minnes ei olnud meil selle kohta mingit informatsiooni (kohapeal antavaid brosüüre ei ole meil kunagi aega kohe läbi lugeda), siis alles nüüd, kui ma siin seda juttu kirjutan ja sealt saadud infolehti loen, tunnen kuidas ma tahaksin sinna uuesti tagasi minna ja neid üliõpilasi oma silmaga näha. Võib-olla võtame sõidu uuesti ette kui õues visteeriad õitsema hakkavad, kuna see oleks kindlasti omaette imeline pilt näha kolledzi hoonet lillas õitemeres. 
Siit paar pilti Oxfordi värvilistest majadest.

8 comments:

  1. Noh, kas sa ajasid mul nüüd suu vett jooksma??? JAAAA, ajasid küll ;-)
    Lohutab möte, et sel suvel kolistame meie lastega samadel radadel.

    Aga tegelikult tulid mulle neid kolledzheid vaadates hoopis teistmoodi mötted. Bill Bryson kirjutab nii:
    " i have the greatest respect for the university and its 800 years of tireless toil, but I must confess that I'm not entirely clear what it's FOR, now that Britain no longer needs colonial administrators who can quip in Latin. I mean to say, you see all these dons and scholars striding past, absorbed in deep discussions about the Leibniz-Clarke controversy or post-Kantian aesthetics and you think: Most impressive, but perhaps a tad indulgent in a country where there are three billion unemployed and the last great invention was cat's-eyes?" (Notes from a Small Island, 1993)
    Mind on Oxford ja Cambridge alati lummanud ja samas eemale töukanud. Lummanud kogu selle tarkuse ja meeletu intelligentsi pärast. Aga eemale töukanud just nimelt selle snobismi ja kohati möttetu tähenärimise pärast. Samas - kui nüüd keegi mulle pakuks stipendiumi ning saadaks aastaks oxfordi inglise keele öpetamise alast uurimustööd tegema, siis ma ausalt öeldes ei kahtleks hetkekski ;-)

    ReplyDelete
  2. oo kui uhke sòògisaal! ja linn muidugi ise ka. tahaksin samuti minna sinna kolama, aga muidugi londonisse ka (ma pole kunagi kàinud:(

    ReplyDelete
  3. Mulle London enam üldse ei meeldi just samade meeletute rahvamasside pärast. Kõik käivad lõpuks närvidele, eriti need seljakottidega turistid metroo eskalaatorite ees :)

    ReplyDelete
  4. Mäemamma, Mind võlub Oxfordi juures see et kõik need vanad ja ajaloolised ehitised on sajandeid seal seisnud ja tarkade inimeste teenistuses olnud :) SAJANDEID ja ikka näevad nii ilusad ja võimsad välja ning jätkavad oma rolli.
    Mind otseselt ei tee kadetaks see tarkus mida Oxfordi õpilased Oxfordis taga ajavad VAID see et nad on saanud osa selles ajaloolises rollis ja liikuda ja katsuda ning hingata samade seinte vahel kust on sajandide läbikäinud nii palju haritud inimesi :) Ma arvan et selline miljöö juba motiveeriks mind paremini õppima ja kõrgemale pürgima.

    Ühtpidi on ju Bill Bryson-il õigus (kuigi ma ei saa aru kust see 3 Billioni töötu arv tuli riigis kus on vaid 60 miljonit inimest :)
    Teistpidi jälle annan mina oma hääle alati haridusele. Ladina keelt või mitte ladina keelt õppides (see lihtsalt näide) treenib inimene oma aju, mis omakorda tähendab et treenitud aju on võimeline rohkemaks kui treenimata. Eks sellistes suursugustes ülikoolides ole oma osa ka ajaloolisel tagapõhjal ja minu arvates on see pigem võlu et seda on suudetud sel määral elus hoida vaatamata selle praktilisusele tänapäeval.

    Snobismi ma otseselt pahaks ei pea. Võib olla et mul endal ei ole otseselt mingit kokkupuudet sellega ja seega see ei sega mind. Samas taas ma pigem pooldan haritud 'snobi' kui inimesi kes pole juba põlvkondi tööl käinud ja kes mugavalt elavad riigi kulul (loe siis meie ja nende snobide kulul) ja sigitavad aga lisa omasuguseid harimatuid inimesi kes arvavad et riigi kohtustus ongi neile tasuta kõik hea ja parem kätte tuua. (Kui sa siin riigis elaksid siis sa teaksid kellest juttu on :)
    Kui ma Magdalen College webilehel olin ja hindu vaatasin siis nägin et seal õppimine ei ole sugugi vaid rikkuritele. Loomulikult ek see ole kindlasti kallis lõbu nii üht kui teist pidi aga näiteks aastamaks määratakse vastavalt sinu rahalisele seisule ning sellele lisaks on veel palju soodustusi juhul kui su pere sissetulekud on väikesed. Kõige tähtsam on ikka see et sul on 'drive to learn'.

    Kahjuks, ja sellest on mul tõesti kahju, et nende vanemate lapsed kes tööst ja haridusest ei hooli ei teagi võib olla et sellised kohad eksisteerivad ning kes 'tänu' sellele ei saa kunagi sellest 'madalaklassi' ahelikust välja kuigi võib olla võimed neil oleks. Madalaklassi all ei pea ma silmas peresi kelle sissetulekud on väiksemad kui keskmine kuna vaesus ei tähenda kuidagi seda et vaesem inimene ei võiks olla intelligentne või haritud vaid just neid kes arvavad et haridust ei ole vaja ja et tööl käimine on vaid nõrkadele.

    ReplyDelete
  5. Anonüümsele, oo palun palun pane mingi nimi enda kommentaarile alla kuna kas või välja mõeldud nimi on parem kui keegi tundmatu kuskilt :)

    Aga seda jah et Londoni me eriti ei tüki just rahvamasside pärast ja et tavaliselt Londonis käimine on niii väsitav. Me otsime peale väsitavat nädalat tavaliselt midagi relaxing ja seega sõidame alati Londonist kaugemale et hingamisruumi leida :)
    Samas taas iga kord kui me käime Londonis oleme lummatud tema ilust ja sellest kui palju seal on kohti kus käia ja mida näha...ja juba see teadmine et seal kõike nii palju on on omamoodi väsitav...või oleme me lihtsalt juba nii vanad :)

    ReplyDelete
  6. No seal koolis õpiks minagi ...
    Visteeriat pidin küll googeldama, võimas, ei tea kas need Eestis ka kasvaks :)
    Tänan reportaazi eest, jälle targem

    ReplyDelete
  7. 3 Million-sorry, minu näpukas ;-)
    Tead, see teema on mulle NII kallis ja nii oluline, et ma arvan me vöiks sellest pikemalt lobiseda, kui juulikuus näiteks Oxfordi kanti piknikule läheme :-D

    ReplyDelete
  8. Mäemamma, no ma annan siis Oxfordile teada et me tulekul oleme ja et nad meile vaba pikniku platsi kuskil tarkurite muruplatsil annaksid. Kes teab võib olla on keegi ülemere üliõpilane ka veel kolledzis suvitamas kellega me saaksime siis ladina keelt harjutada :D :D :D

    ReplyDelete