GRETA VANAEMAGA

PIPI

Kuna Greta silma all olev 'mullike' läks Eestis olles üsna punaseks siis läksime apteekist küsima, et äkki oleks mingit kreemi mida sinna mullikese peale võiks määrida. Tegu siis  mingi silma all oleva õlikanaliga mis on ummistunud ja sellepärast siis selline paistetus seal silma all. Gretale see valu ei valmista ja nägemist kuidagi ei sega kuigi näeb jube välja. Apteekist ütles tädike meile, et tegu on odraivaga ja, et me peame arsti juurde minema kus siis arst arvatavasti selle tühjaks imeb. Nemad meile mingit kreemi anda ei saanud aga soovitasid meil minna ühte prillipoodi kus pidi olema mingi masin või midagi sellist millega saab vaadata mis seal silmas õieti toimub. Läksime siis sinna prillipoodi (asus samas ostukeskuses). Tädike seal vaatas meid ja vangutas pead ning ütles, et tegu ei ole odraivaga aga nemad meid aidata ei saa. Nemad kartsid, et see mullike seal silma all võib lõhkeda ja siis põletik sisse minna. Soovitasid minna erakorralisse. 

Ma tegelikult ei muretsenud selle silma pärast kuna olime enne Inglismaal nagunii seda juba arstile näidanud, kes ütles, et selline asi on väga levinud laste seas ja see võib mõnikord seal isegi mitu kuud olla. Ütles veel, et täiskasvanute puhul tavaliselt tühendatakse need tuimestusega aga vaevalt, et ma tahan Gretale niisama tuimestust tegema hakata (mu arst juba tunneb mind :). Pani siiski igaks juhuks silmaspetsialistile nõudmise sisse, et ta meid ülevaataks. Ooteaeg pidi nagunii kuu aega olema seega oli lootust, et selle ajaga kaob juba ise enesest ära.

Kuna aga Greta mullike oli läinud punasemaks siis ma mõtlesin, et parem ikka kui käime Eestis erakorralises ära kuna siis saame rutem kas või mingit kreemi ja ei pea Inglismaal erakorralises mitu tundi istuma või perearstile eraldi aega võtma. Erakorralises ootas meid silmaspetsialisti toas 3 inimest (arst, õde ja vist praktikant). Kõik kolm väga külma suhtumisega ja napisõnalised. Ei mingit naeratust või lapsega meeldivalt suhtlemist. Mulle oli selline asi nii võõras aga samas kuna olime seal kabinetis vaid 3 minutit ja meil mingit suurt traumat juhtunud ei olnud siis selline külm suhtumine õnneks tuju ära ei jõudnud rikkuda. Arst ütles sama mida meie Inglismaa arstgi, tegu ei ole odraivaga ja et sinna ei ole midagi teha, see läheb ise ära ja kui kuu aja pärast läinud ei ole siis peame uuesti arsti juurde minema. Saime siiski mingi kreemi mida sinna peale määrida, et punetust vähendada.

Nii, et see oli siis meie selle Eesti reisu haiguslugu. Meil ju peaaegu iga kord kui Eestisse tuleme mingi jama kellegi tervisega. 

Samas vaatamata sellele silma jamale ja Greta palavikule, mis teda reisu alguses kiusas, oli meil siiski väga tore ja lõbus reis. 

Laupäeval kui Pete ka juba meiega oli läksime päeval Pipi Pikksukka etendust Estoniasse vaatama.

Ma mäletan kui ma väike olin siis käisin seda teatris vähemalt kahel korral vaatamas. Ühel korral juhtus veel selline lugu, et kui ma kodus endale piduriideid selga panin hoiatas ema mind, et ma endale koduseelikut selga ei unustaks. Kui etendus oli läbi ja me hakkasime koju minema siis avastasin ma oma õuduseks teatri garderoobis karupükse jalga tõmmates, et mu kleidi all oli mu lühike koduseelik. Gretaga õnneks sellist asja ei juhtunud :)

Garderoobi 'poistest' ma lausa pidin pilti tegema. Kas te olete kuskil NII tõsiseid ja valvel olevaid garderoobi poisse lasteetendusel enne näinud? No mina igal juhul küll mitte aga samas ega meil Inglismaal polegi igal pool teatrites garderoobe. 

All garderoobis olid kaks tädikest kes soovijatele paari minutiga pipi patsid pähe tegid ja tedretäpid näole joonistasid. Greta oli kohe nõus, end Pipiks muutma. Kui aga kaks tädi äkki ta juuste kallale hüppasid siis mõtles vist küll korra, et appikene nad hakkavad ju mu juukseid kammima (tegevus mida ta just eriti ei naudi). Õnneks kõik toimus nii kiiresti ja traadid pandi pähe sellise osavusega, et Greta ei jõudnud isegi 'ai' või 'oi' öelda. 

Tulemus aga oli selline

Teatris oli ilus. Armas oli näha väikeseid poisse ülikondades ja väikeseid tüdrukuid pidukleitides ja kingades. Mis aga üks suur pettumus oli oli etendus ise. Minu ja Pete jaoks üks suur haigutus. Gretale nagu meeldis aga enamalt siiski vaid laulude osa ja teise vaatuse ajal hakkas ka tema juba nihelema. Ma tean, et see Pipi etendus on nagu mingi reliikvia, mis on aastast aastasse muutumatul kujul eksisteerinud aga ma kogu selle etenduse ajal mõtlesin seda kui igavalt see tehtud on ja kui palju 'lapsesõbralikum' kogu see etendus olla võiks. Pipi on ju ikkagi lastele mõeldud ja eelkõige ikka väikestele mitte murdeealistele. See etendus oli küll nii igav, et ma ei suutnud lõppu ära oodata. Annika nägi kõigele lisaks välja nagu mingist õudusfilmist. Kui ma ei eksi siis tal olid huuled mustaks värvitus.
Eks natuke ikka oli nalja ka mille üle lapsed naerda said. Seda eelkõige kahe röövli näol, kes lapsikult käitusid ja muid lollusi tegid. Härra Nilssonile peab ka kiidusõnu jagama kuna ta nägi välja tõesti nagu päris ahvipärdik ja mingil ajal ma täiesti unustasin selle fakti, et tegu tegelikult ikkagi inimesega. Samas hakkas nii mulle kui Petele etenduse lõpu poole juba ka Härra Nilssonist villand saama ja ta muutus creepy-ks (sobiks hästi kuskile õudusfilmi). Kokkuvõttes võin  öelda, et Lotte muusikali läheksime me iga kell uuesti vaatama aga Pipi oma isegi mitte siis kui saaks tasuta piletid. 
Ma loomulikult ei taha kedagi kes seda etendust veel näinud ei ole ära hirmutada kuna eks maitsed ole erinevad aga kuna me oleme Inglismaal nii paljusid muusikale ja lasteetendusi näinud siis meie hinnangul Pipi Broadway-le ei pääseks (samas loomulikult kes ütleb, et ta sinna peaksgi pürgima).
Mis aga meile etenduse juures kõige suuremat elamust pakkus oli see, et vaheajaks oli teatri koridoridesse ära peidetud mingi sada sokolaadimedalit. (Võib olla 'meie' all ma peaks siiski ütlema, et MULLE pakkus see kõige suuremat elamust kuna Gretale meeldis ikka nii Pipi muusika kui ka sokolaadimedalite leidmine ja Pete-i jättis kogu teatris käik üsna neutraalseks. Mul oli tegelikult nii kahju, et Pete ei saanud meiega Lotte muusikali vaatama tulla kuna seda oleks ta kohe kindlasti nii muusika kui ka lavakujunduse ja kostüümide pärast nautinud.)

Sokolaadimedalite ära peitmine aga oli minu arvates super tore idee. Ma nüüd ei ole kindel aga mul on tunne, et seda tehti ka siis kui mina laps olin ja Pipit vaatamas käisin. Greta (Pete) leidis 3 sokolaadi aga me panime kolmanda tagasi peidupaikka kuna minu arvates kahest medalist Gretale juba täitsa aitas ja kindlasti oli veel lapsi kes ei olnud ühtegi medalit leidnud. 

Ma pärast hakkasin mõtlema, et huvitav kas mõned sokolaadid jäid üldse leidmata ka ja kui jäid, et kas siis pärast kontrollib keegi kohad üle ja korjab leidmata sokolaadid kokku? Oleks ju üsna naljakas mõnda teist etendust vaatama tulles seinapraost sokolaadi leidma hakata :)

TORNIDE LINN

ÖÖ LONDONIS

Eile olin ma esimest korda 4 aasta jooksul öö Gretast eemal. Pete on mulle tegelikult juba enne pakkunud ööd hotellis, et ma saaksin õhtul rahus raamatut lugeda ja hommikul pikalt magada aga mul ei ole veel otseselt sellejärgi vajadust olnud. Nüüd aga tuli mu väga hea sõbranna Itaaliast Londoni loengutele ja kutsus mind üheks õhtuks ja ööks Londoni. Ma võtsin kutse rõõmuga vastu olles kinnitust saanud, et Pete saab kolmapäeval Greta hommikul lasteaeda viia ja pärast kodus töötada.

London on LAHE. Polegi tähtis kus sa parasjagu Londonis oled kuna igal tänaval on oma nägu ja tegu seega imetlemiseks on alati ainet. Samas aga on London ka väga väsitav, seda eriti tipptunnil. Ma tõesti ei kujutaks ette Londoni kesklinnas elamist. Üksi võib-olla veel aga kohe kindlasti mitte koos perega. Not my cup of tea :)

See on lausa uskumatu kui külmad on meie ilmad hetkel. Ma käisin eile isegi mütsiga (minu puhul juhtub seda haruharva). Ma oleks hea meelega oma sõbrantsiga pikemalt Londoni tänavatel ringi jalutanud aga no nii külm oli, et põgenesime hoopis restorani sooja varem kui plaaninud olime.

Kui jutud olid räägitud ja toidud söödud siis seadsime sammud hotelli poole, mis asus Tavistock Square-il. Koht oli mulle väga tuttav kuna mitu aastat tagasi käisin seal samas Melanie Klein-i kursustel ja isegi samas hotellis mõnikord lõunat söömas. 
Hommikul, enne kui sõbrannal viimased loengud hakkasid, läksime Starbucks-i kohvi jooma. Hommikul nägi plats välja selline.

Ärimehed ratastel tööle minemas :)

Tagasiteel koju

Waterloo Station

Mõnus oli selline väikene tuulutus koos toreda sõbrannaga kuigi oma voodist paremat voodit on ikka raske leida :) 

Nüüd ma pean vaikselt nuputama hakkama kuidas ma saaksin järgmise perevaba öö või kaks veeta juba Itaalia poole peal...