SÕBRUNEMISEKATSED JÄTKUVAD

Loomalapsed ikka üritavad aeg-ajalt üksteisega kontakti otsida. Tavaliselt on Josten see, kes ise koera juurde tahab tulla/minna, või siis õigemini tuleb koera lähedusse maad uurima.  

Näiteks, kui ma olen Monty-ga õues ja istun korraks maha, et kasvõi raamatut natuke lugeda, siis võin kindel olla, et kohe ilmub kuskilt Josten välja ja ma pean jälle püsti hüppama ja koera 'treenima' hakkama. Nimelt proovime me teha nii, et Monty Jostenit taga ajama ei hakkaks, sest me ei taha, et sellest saaks tema jaoks mäng. Õues on seda muidugi üsna raske kontrollida juhul, kui Monty samal ajal just kuskil meie kõrval ei ole, aga me sellegi poolest proovime endast paremat anda.

Toas on selles mõttes kergem, et Monty on enamalt alati kuskil meie läheduses, või siis oma mänguaias kinni ja seega saame kiiremini jaole, kui kass peaks taas ootamatult kuskilt välja ilmuma. Sellegipoolest on see ikka kahe inimese töö, et lasta neil mõlemal üksteisega turvaliselt tuttavaks saada. Kusjuures Josten teab väga hästi millal Monty on oma mänguaias kinni ja tal turvaline kööki jalutama tulla ja millal Monty on köögis lahti. Ta teab seda kuidagi isegi õues olles, sest ALATI kui ma olen saanud Monty hommikul väikesel unele panna, ilmub Josten välja ja hakkab köögi välisukse taga mjäuguma või tuleb ise läbi kassiluugi tuppa. See muidugi ajab mind hirmsasti närvi, sest see aeg, kui Monty magab, on minu ainuke hingetõmbamise aega aga siis tuleb Josten ja hakkab tähelepanu nõudma.

Paar päeva tagasi aitasin Gretal eksamiteks korrata aga see kujunes nii keeruliseks protsessiks. Vähe sellest, et koer pidevalt tegevust või tähelepanu nõudis selle kõrvalt, kui ma proovisin Gretale midagi õpetada või talt küsida, aga just siis oli mudugi ka Jostenil vaja kindlasti kööki jalutama tulla. See muidugi ajas Monty taas kahele jalale ja üks igavene sabimine läks just siis lahti kui ma olin Monty enam vähem magama saanud. Josten sättis end turvaliselt söögilaua peale seisma, kust Monty teda kätte ei saanud, ja istus seal siis ning vaatas pealt kuidas Monty teda igat pidi lakkuda proovis. Välja nägi see trall selline :-)

Lõpuks väsisid mõlemad loomalapsed ära ja läksid magama. Ma oleks sama teinud, kui vaid oleks saanud.

KIITUSKIRI KOOLIST

Kool saatis Gretale eile koju sellise väikese kirjakese :-)

 

VÄIKE JALUTUSKÄIK KOERAGA

Kolmapäeviti olen ma Monty'ga üksi terve pika päeva kodus. Väga väsitav päev minu jaoks ja täitsa selline tunne nagu oleks oma kodus vang. Et koer vajab jalutamist ja mul on juba covidi ajast 'ümber maja' jalutamisest nii kõrini, siis olen Monty'ga paaril korral meie kodu lähedal asuvasse Claremont Parki sõitnud (National Trust park). Seal on vähemalt minu jaoks hästi ilus ümbrus kus jalutada ja palju erinevaid tasapindu ja lõhnu millega Monty saab end väsitada.

Hästi palju parte ja pardipoegi ning igasugu muid linde on seal ka, aga õnneks olen ma suutnud Monty juba nii tubliks koeraks õpetada, et ta jääb linde nähes üsna rahulikuks või siis lihtsalt istub maha kui ma tal seda teha käsin.

Mul on nii hea meel, et see koht lubab nüüd lühikese rihmaga koeri aastaringselt sinna parki jalutama tulla. Varem oli vist vaid teatud kuud aasstas kui koeraga külastajad võisid sinna minna ja kevad ning suvi sinna alla ei kuulunud. 

 

KOERA NOHU

Me oleme jõudnud vaevalt kuu aega koeraomanikud olnud, kui meie väike beebi juba haigeks jäi. Algul hakkas hullult jämeda häälega köhatama ning siis paar päeva hiljem läks ka nina tatiseks. 

Kuna olukord ei läinud kuidagi paremaks ja meil endal puudusid kogemused koerte ja nende haigustega, siis viisime Montyloomaarsti juurde. Loomaarst ütles kohe, et tegu Kennel cough-iga, ehk siis koerte nohuga. Selle vastu tavaliselt mingit rohtu ei ole, aga ta arvas, et Monty-le tulekss kasuks, kui talle valuvaigistit anda, mis siis ühtlasi ka kurgu ärritust raviks. Esimese doosi süstis talle loomaarst ise sisse ja ülejäänud rohu andis meile koju kaasa.

Ma ei suutnud seda uskuda, et alles me saime endale koera ja nüüd juba jookseme loomaarsti vahet ja kergendame rahakotti suud!! Kokku läks meil see 10 minutiline visiit maksma £111!!!

 

LONDONIS PASSE TEGEMAS

Avastasin ükspäev, et Greta Eesti pass ja minu pass ning ID kaart olid just aegumise kaotanud. Asja uurima hakates, et kuidas uusi passe saada, tuli välja, et tegu üsna pika protsessiga. Kõigepealt pidime internetist endale Eesti saatkonda aja broneerima, aga esimene vaba aeg oli alles viie nädala pärast. Natuke paanikat tekitas küll, sest passi tegemine ja kättesaamine võtab omakorda 5-6 nädalat ja kuigi Gretal samas kehtiv UK pass olemas, siis mina olen täitsa ilma kehtiva dokumendita. Aga enda viga, et varem ei kontrollinud. Me pole ju üle kahe aasta kuskil reisil käinud seega pole ime, et passi sisse pole vaadanud.

Gretale tähendas see muidugi seda, et ta sai koolist vaba päeva. Mul õnnestus saatkonda helistades meie aeg õnneks paari päeva võrra siiski varemaks muuta ja reede peale tõsta. See oli hea sellepärast, et reedene päev on Gretal koolis alati lühem päev ja seega ta ei pea nii paljudest koolitundidest puuduma.

Greta oli nii elevil, et saab rongiga sõita ja kui kuulis, et ka veel metrooga, siis kuulutas päeva ta elu paremaks! Me hakkasime mõtlema ja arvutama millal Greta viimati üldse rongiga sõitis ja tuli välja, et väga kaua aega tagasi. Ta ise ütles, et sõitis viimati rongiga kui oli 7-aastane, aga ma ei taha seda hästi uskuda. 

Waterloos ja ka Londoni tänavatel oli üsna vähe inimesi. Me muidugi liikusime ka kella 10 ajal kui tipptund juba möödas, aga vanasti oli vist ikka rahvarohkem. Samas tänavatel ringi kõndides nägime rohkem turiste kui kohalike, või siis võõrkeeli rääkivaid kohalike.

Waterloosse jõudes tahtis Greta kohe raamatupoodi minna. Ta on meil nimelt hetkel täitsa hull raamatute järgi. Ostab oma raha eest peamiselt vaid raamatuid ja loeb neid ka üks teise järel. Ka sel korral ostis ta Londonist kolm raamatut millest üks oli prantsuskeelne 'Näljamängud' raamat. Seda ta muidugi prantsuse keeles lugeda ei suuda, aga tahtis sellegi poolest natuke proovida (selle raamatu ostis ta heategevuspoest 90 penniga, seega miks mitte).

Metroodes ja rongiges kandisd väga vähesed maske ja peamiselt olid need siis kas välismaalased või vanemad inimesed. Küll aga olid ühe sõidu aja meiega koos vagunis inimesed, kellel KÕIGIL olid ninad telefonis. Nii noortel, kui ka väga vanadel. Me Gretaga olime ainukesed kel mobiilid kotis olid. 

 

Teel saatkonda

Eesti saatkond oli ainuke kel Ukraina lipp riigilipu kõrval lehvis. Saatkondade puhul natuke segadust tekitav, sest jätis mulje nagu seal oleks ka Ukraina saatkond kohe kõrval asunud. Ühelgi teisel seal lähedal asuva saatkonna majal ma Ukraina lippu ei näinud.

Saatkonnas läks dokumentide täitmisega kiiresti. Gretal oli algul raske uskuda, et saatkonnas peab/saab Eesti keeles rääkida kuigi ma ütlesin talle, et saatkonda minek on natuke nagu Eesti pinnale astumine. 

Saatkonnast võtsin kaasa ka paar Eestit ja Eesti keelt tutvustavat brošüüri. Eriti hea meel oli mul Eesti keele postkaardide üle. Viimane kord kui me Eestis olime jäid need mulle raamatupoes silma ja ma tahtsin Petele osta, aga hinda nähes matsin selle mõtte kohe maha. Nüüd aga sain need täiesti tasuta :-) 

Ma loodan, et passile järgi minnes saan kohaliku sõbrannale kingituseks veel ühe paki võtta. 

Peale passide tegemist otsustasime veel natuke Londonis ringi kolada, sest ma ei tahtnud kuidagi veel tagasi koju minna ja siis taas koera eest hoolitsema hakata. Koeraomanikuks olemine on nii kohutavalt väsitav töö, et ma tahtsin natuke hinge tõmmata. Ma muidugi enne ikka kontrollisin Pete käest üle kuidas tal läheb ja et kas Monty laseb tal tööd teha ning õnneks neil oli kõik hästi.

Kuna ma olin koera hoidmisesst nii magamata ja väsinud, siis ega me pikalt Londonis ringi ei kolanudki. Sööma otsustasime minna hoopis Wimbledoni, sest Kensington South metroojaamast sai sinna otse metrooga ilma, et me oleks pidanud tagasi Waterloo jaama sõitma ja sealt eraldi rongi võtma. Sedasi oli restoran, kuhu me sööma minna tahtsime, palju lähemal ja kiiremini kohale jõutav. 

Vot selline tore väikene kiire ja lihtne väljasõit. Samas aga läks kogu see lugu meile pea £200 maksma. Minu ja Greta pass + minu ID kaart läksid kokku maksma £120, rongipiletid meile mõlemale pea £30 ja lõunasöök samuti £30, ehk siis kokku £180. Rongipiletid on ikka hullult kallid. Ime ei ole, et me eelistame Londonis autoga käia ja pühapäeviti on kogu sõit meile veel täiesti tasuta.

KUI VÄSIMUS MURRAB MAHA