KUUMAPÜHAD

Meil oli siin Inglismaal järjekordne väga suvine pikk nädalalõpp. Pikk sellepärast, et meil oli mai esimene püha (Bank Holiday Monday) ja seega esmaspäev üleriigiliselt vaba. Kui tavaliselt on enamus selliseid Bank Holiday pühasid (ja neid on meil siin aastas üsna mitu) pea eranditult vihmased või muidu pilves (ka siis kui päev enne ja päev pärast püha on ilm olnud täiesti normaalne ja päiksepaisteline), siis seekordne Bank Holiday Monday läks lausa rekorditeraamatusse kirja. Nimelt oli tegu kõigi aegade kõige soojema mai pühaga mil Londonis tõusis temperatuur lausa +28.7-ni. 

Meie kodukandis oli seis aga selline

Väga soojaks läks meil tegelikult juba reedel. Et mitte ilusal nädalalõpul niisama maha magada, siis laupäeval käisime Greta sõbranna pere juures BBQ-l.

...ja pühapäeval otsustasime Pete vanematega sooja päikese eest metsa põgeneda. Otsustasime minna sellisesse National Trust kohta nagu WINKWORTH ARBORETUM, et sealset siniliiliate merd imetleda. Ega ma tegelikult ei teagi, kas Inglise bluebells on siniliiliad, aga pildilt paistavad üsna sarnased välja, kuigi meie omad on palju pikema varrega. 

Pete vanemad olid meie ettepanekust üle koos välja minna väga rõõmsad. Neile alati meeldib meiega väljas käia, sest meiega koos olles saavad nad täielikult puhata ja meie seltskonda nautida. Loomulikult naudivad nad iga hetke ka oma teiste laste ja lastelastega koos olles, aga näiteks Pete õe perega koosolles käib laste vahel pidevalt mingi kisma või alalõpmata peab jälgima, et keegi kuhugi valesse kohta ei lähe või ära ei kao jne. Tahes-tahtmata saavad siis ka Pete vanematest automaatselt laste järelvalvajad ja distsiplineerijad ning see võib tihti üsna väsitav olla. Kuna aga Greta ei ole meil kunagi selline viriseja ja vinguja tüüp olnud ja noh üksinda olles ei ole tal ka kellegiga kakelda, siis on neil meie seltsis ikka kordades rahulikum olla. Seda enam et me leppisime Petega juba aastaid tagasi kokku, et kui me vanavanematega väljas käime, siis ei pane me nende õlule ühtegi lapsega seotud kohustust, vaid anname neile võimaluse meie seltsis puhata ja koosveedetud aega nautida. 

Kohale jõudes alustasime oma jalutuskäiku kõigepealt lõunasöögiga. 

Pete vanemad võtsid kaardi lugemise enda peale. Maa mille me läbisime ei olnud tegelikult üldse pikka, aga kuna me Petega oleme harjunud kiiresti käima, siis aeglases rütmis jalutamine oli meie jaoks nii väsitav. Pete vanematel aga meeldib just aeglases rütmis kulgeda ning igat puud ja põõsast imetleda. Eks nad ju palju vanemad ka ja peavadki rahulikumalt võtma ning kuhu neil ikka tormata, neil ju aega küllaga.

Pärast tuli välja, et see rada mille nad meile kõigile olid välja valinud oli kõige raskema raskusastmega rada. Nad nimelt ei pannud tähele, et kaardil olid kõik rajad vastavalt raskusastmetele eri värvidega märgistatud. Vahepeal hakkasime juba Pete isa ja ema pärast muretsema, sest meie jalutuskäigust oli äkki saanud üsnagi keerukas matkarada. Õnneks said Pete vanemad suurepäraselt kõikide järskude tõusudega ja langustega hakkama ja pärast kimasid veel ka mööda pikka treppi tagasi mäetippu ilma, et see oleks neid isegi võhmale võtnud. 

Igal juhul oli meil väga mõnus jalutuskäik võrratus looduses. Siniliiliaid oli meeletult palju ja nad lõhnavad nii tugevalt ja imeliselt. Metsaalune oli kui lõputu sinine meri.

Siit hunnik pilte mu emale ja teistele looduspiltide fännidele vaatamiseks.

Pete vanemad mingit järjekordset puud imetlemas. Näevad minu arvates nii armas selle pildi peal välja:)

Täna siis sellised lood, aga homme on tulemas üks kooliteemaline postitus.

KAKS INGLISMAA KOOLISÜSTEEMI TUTVUSTAVAT BLOGI

Leidsin ükspäev täiesti juhuslikult  internetist kahe Eesti õpetaja blogi, kus nad kirjutasid oma 4-nädalasest Inglismaa koolides veedetud ajast ja tähelepanekutest. Minu arvates annavad need kaks blogi üsna hea ülevaate Inglismaa haridussüsteemist. 

Esimese blogi autor külastas ühte Inglismaa teise kooliastme kooli, kus õpivad õpilased vanuses 11-16 aastat (paljudes secondary koolides õpivad 11-18 aastased kõik ühe katuse all). Julgen öelda, et põhimõtteliselt näevad kõik siinsed teise kooliastme koolid sellised välja. (näiteks kasvõi see secondary kool mis meie lähedal asub ja millest ma korra kirjutanud juba olen http://knightscastle-alice.blogspot.co.uk/2016/10/kaisime-uhe-keskastme-kooliga.html)

Blogi saate lugeda aga siit: https://kurvitsinglismaal.wordpress.com

Teise blogi autor külastas ühte Londoni akadeemiat, kus õpivad ühes majas korraga koos 4-18-aastased lapsed (ka eelmise blogi autor külastas akadeemiat, aga selle vahega, et seal ei olnud algkooli osa). Kuigi blogi autor rõhutab paaril korral selle akadeemia ja teiste Inglismaa tavakoolide vahet, siis mina pean ütlema, et tema kirjeldus koolist ja sealsetest õppemeetoditest ning juhtkonnatööst on küll pea 100% sama, kui meie tütre tavakoolis (ja ka kõikkides teistes tavakoolides millega minul lähemalt kontakti on olnud nii erialaselt, kui ka läbi tutvusringkonna). Peamine erinevus on küll see, et tavaliselt asuvad algkoolid teise kooliastme koolidest eraldi (ja meie lapse koolis toimub söömine ikka saalis, mitte koridoris ning söömine ei toimu nii rangete reeglite sees. Köögitoimkonnas on ka lapsed :)), aga individuaalõpe ja õpetajate koostöö ning õpetajate pidev toetus ning koolitamine toimuvad küll täpselt samadel meetoditel. Ka välja toodud algkooli tunnid on sarnase ülesehitusega.
Akadeemiate ja riigikoolide vahe on see, et kuigi mõlemad on riigi poolt rahastatud, siis akadeemiatel on oma kooli üle rohkem võimu ja võimalusi teatud asju oma äranägemise järgi muuta. Samas on hetkel üldse ‘moes’ paljude koolide ümber muutmine akadeemiateks. Seda tehakse ka kohe varsti meie lapse kooliga ja ka teiste piirkonna algkoolidega (lähim teise kooliastme kool on juba mitu aastat akadeemia nime all toiminud) ning nagu meile on öeldud, siis mingeid erilisi muutuseid see endaga kaasa ei too ja kogu tegevus jätkub vanaviisi edasi. Muutused on rohkem telgitagused.

Kui minu koolipostituste puhul on tihti kommenteeritud, et me lapsel veab, et ta nii heas koolis käib ja ma siis aina proovin rõhutada, et ka kõik teised koolid toimivad enam-vähem sama süsteemi ja õppeprogrammide alusel, siis ma olen kindel, et paljudel on seda siiski raske uskuda. Ma olen kindel, et need kes mu koolipostitusi on lugenud, leiavad sellest blogist nii mõndagi sarnast ning veelgi põhjalikumat ’insight’ kuidas siinsed koolid toimivad. Blogi ise siin:

https://epplondonis.wordpress.com

Kahjuks on see blogi natuke nadi ülesehitusega ja mul läks lugedes tihti osad postitused vahelt kaduma. 

Väga hea ülevaate Inglismaa algkoolidest (ja väga huvitav) saade on ka ‘Class of Mum and Dad’, aga seda saadet ei ole vist kahjuks Eestis elades võimalik interneti teel vaadata. 

PEAAEGU AASTANE JOSTEN

Vahepeal üks väikene postitus Jostenist ka. Kassike saab meil varsti juba aastaseks. Veebruaris (või oli see juba jaanuaris) hakkas ta meil õues käima ja minu jaoks on see õues käimine üks pidev kassi kaotamise ja taas üles leidmise mäng. 

Ma avastasin, et mul on üks kassiteemaline postitus sellest ajast täitsa vahele jäänud ja seega lisan nüüd need vanad pildid ka selle postituse juurde. 

Esimesed jalutuskäigud tegi Josten rihma otsas

Hiljem, kui me ta juba ilma rihmata õue lasime, siis esimene koht kuhu ta alati jooksis oli puu otsa. Paaril esimesel korral oli ta küll väga osav puu otsa ronimisega, aga jäi hätta alla tulemisega. Pete, kui endine tuletõrjuja, käis siis Jostenit puu otsast alla toomas, aga õnneks õppis ta üsna ruttu nii üles kui alla ronimise ära ja sai õues olles ikka iseseisvalt hakkama.  

Rutiin on selline, et hommikul kui ma olen Greta kooli ära viinud lasen ma Josteni tunniks-kaheks õue. Päeval magab ta kodus ning kui Greta õhtul koolist tuleb laseme ta uuesti mõneks ajaks õue jalutama. 

Vanasti ootas Josten mind sedasi akna peale

Üsna alguses, kui ta oli nii umbes paar nädalat ainult õues käinud, siis mõnikord kui ta tahtis õue minna, tõi ta meile köögist oma kaelarihma (me nimelt paneme talle kaelarihma kaela ainult siis kui ta õue läheb).

Rutiin on selline, et hommikul kui ma olen Greta kooli ära viinud lasen ma Josteni tunniks-kaheks õue. Päeval magab ta kodus ning kui Greta õhtul koolist tuleb laseme ta uuesti mõneks ajaks õue jalutama. 

Kui me ise samal ajal õues oleme (näiteks nädalalõppudel), siis ta üsna tihti püsib meiega koos meie aia piirides, või kui oleme köögis, siis jookseb köögiukse vahelt iga natukese aja tagant sisse ja välja (neil päevadel mil õues on soe ja me hoiame köögiust pärani lahti). Tavaliselt ta siiski paneb õue minnes kohe vehkat. Kuhu või kui kaugele ta läheb me veel ei tea, aga kohe kui me saame kätte spetsiaalse kassi kaelarihma, mis kassi jalutuskäike registreerib, siis on meil ta tegemistest parem ülevaade. 

Õnneks ta siiski enamatel kordadel ilmub tagasi koju, kui teda hõigata. Vahel ma pean teda aga siiski üsna mitu korda hüüdma enne kui ta taas välja ilmub. Neil kordadel ma siis ei saa enne rahu, kui ta taas kodus on. See omakorda tähendab seda, et pean kogu selle aja köögis istuma ja teeda ootama, sest kui köögiuks on kinni, siis ega ma ta mjäugumist ülejäänud maja peale ei kuule. 

Vahel on tal ka komme maja (esi)ukse juurde oodama jääda, et keegi teda tagasi majja sisse laseks ja seal on ta siis paaril korral üsna pikalt meid kutsnud ja oodanud, sest me ei ole taibanud sinna vaatama minna.

Nii et enamustel päevadel kui ma kassi õue lasen, siis kaasneb sellega ka omajagu muretsemist ning kui kass taas elusana kodus, siis tunnen südamest rõõmu. Üsna emotsioonilised need päevad mul siin, sellised kassi kaotamise ja leidmise Ameerika mäed :)

 Kärbsejaht köögis

Päevaune pildid

 Don't disturb me, it's been a hard day

KULLAKERA

Õhtuuinakud veedab Josten pea eranditult Pete süles teleka ees

Ööunne viin Josteni mina. Mässin ta enda pusa või kampsuni sisse, natuke nagu beebi kandelinasse ja tassin ta ülemisele korrusele 'voodisse' (samal ajal kannan ka oma arvutit, mobiili, raamatut ja vahel ka väikest raadiot). Kass ei protesteeri üldse, ega proovi kordagi ära joosta.       

Josteni voodiks on kollane tekike. Mässin Josteni teki sisse nagu viineri pirukasse, kratsin ta kurgualust natukene ja ongi kogu lugu. Päris magama ta vist seal kohe ei jää, kuigi püsib kogu selle aja kui ma hambaid pesen liikumatult teki sees. Minu jaoks on see täiesti uskumatu, et üks kass sedasi magamaminekurutiinist iga õhtu osa võtab ning ei pista sealt teki seest plehkus pärast seda kui ma ta sinna pannud olen. Öö jooksul ta küll poeb teki seest välja ja magab teki peal kuni hommikuni. Me pole veel kuulnud, et ta öösel maja peal ringi trallitaks. 

Enne minu ja Greta Eesti reisi hakkas Josten küll hommikul juba kuskil 5.30 ajal meie ukse taga mjäuguma, sest Pete tõuseb tavaliselt sel kellaajal ülesse ja läheb tööle. Nädala sees polnud sellest otseselt probleemi, sest Pete pidi nagunii tõusma ja kord kui Pete oli tööle läinud, siis ei teinud ka Josten enam häält ning ma sain tunnikese veel edasi magada. Nädalalõppudel oli aga nii varajane äratus küll täielik piin. Ma ei tea mida Pete Josteninga tegi, sel ajal kui me Eestis olime (ta ise ütles, et käratas ta peale), aga sellest ajast peale on hommikuti pikalt vaikus olnud...ainult kaks viimast päeva on Josten taas enne Pete äratust natuke häält meie ukse taga teinud. Nädalalõppudel on ta vahest vaid paaril korral väga vaikse ja argliku häälega paar väikest mjäugatust teinud ja siis tagasi magama kobinud. 
(Ma kindlasti nüüd rikkusin selle Josteni ilusa rutiini ära oma kirjutisega, aga eks näis, loodetavasti siiski mitte.)


Greta ja Josteni lemmik mänguks on endiselt loomakliinik. Jostenile meeldib väga Greta mänguloomade kasti/korvi ronida. Kahjuks on ta juba nii suureks kasvanud, et ei mahu sinna sisse enam ilusti ära. 

Kõrvalepõikena olgu öeldud, et märtsi lõpus õnnestus Jostenil ka päris loomakliinikus käia, sest tal oli kõht lahti. Sai oma elu esimese antibiootikumikuuri ja paranes kiiresti. Meile läks see 'nali' maksma üles 50 naela, aga noh mis teha.

Tegelikult ega ma ei teagi mis mänge Greta ja Josten koos mängivad, sest tavaliselt pannakse siis Greta toa uks kinni. Me Petega alati arvame, et seal toimub mingi kassi piinamine ja palume Gretal toaukse kasvõi natuke lahti teha, et kass vajadusel põgeneda saaks, aga paistab, et Jostenile täitsa meeldib Greta poolne 'piinamine', sest harva kui ta ust avades kohe Greta toast plehku pistab. 

 Päris tsirkuseks läheb siis, kui Gretale sõbrannad külla tulevad

Josten pesukorvis minu kõrval hetkel magamas. 

Nagu näha, siis tegelikult peaksin ma blogimise asemel hoopis triikima :)