Greta näitab viimasel ajal suurt huvi söögitegemise vastu. Järeldame sellest, et saabunud on õige aeg lapsele kokkamist õpetama hakata. Endale väikeste snäkide ja võileibade valmistamisega saab ta juba ammu ise hakkama. Mõnel korral on ta ka midagi minuga koos küpsetanud (ma ei küpseta tihti) või Petega köögis kokanud, aga mitte tihti ja mitte midagi suurt.
Söögi-pidulaua katmine on tal ka juba nii käpas, et kui meile külalised tulevad siis see ongi tema tööks saanud. Sellest on mulle igal juhul väga palju abi, sest enne külaliste tulekut on nagunii köögis palju tegemisi ja laua katmise jaoks ei jää tavaliselt eriti aega.
Paar päeva tagasi lubasingi ma tal siis õhtusööki valmistada. Greta oli selle üle väga õnnelik. Kui kolmesega kokata siis peab ikka rohkem juhendama ja valvama, aega läheb iga liigutuse peale rohkem ning segadus pärast ka suurem. Just 6 aastasega on aga kogu protsess palju mõnusam ning valutum. Meie ainukeseks probleemiks oli see, et pikkust jäi veel natuke väheks. Vahepeal võtsime tooli appi, kuigi siis oli Greta taas liiga kõrgel. Tooli asemel kasutame nüüd hoopis tema vana vannitoa steptooli, aga nende toolidega kaasneb siis alati see jama, et neid peab pidevalt ühest kohast teise vedama ja see on söögitegemise juures üsna tülikas.
Söögiks oli meil sel päeval kala riisi ja brokoliga. Greta tegi endale riisi asemel kuskussi.
Kõik möödus ladusalt, kuigi ma vahepeal kartsin, et Greta mind oma toidutegemisega ära mürgitab (pean silmas gluteeni mõrgitust, sest kususs on mulle keelatud). Tal oli vaja toidutegemise käigus igat toorainet sõrmedega katsuda (toorest kala natuke mudida, kuskussi kaussi käed sisse panna ja maitsta, riisi kätega tõsta jne). Ma ei teinud sellest suurt numbrit, sest arvan, et noorel kokal ongi vaja asju ka kätega tunnetada. Ma ise olen ka selline inimene kel on tihti vajadus asju kätega katsuda ja tunnetada, et nendest asjadest korralik ülevaade saada ja neid tajuda. Õnneks ma siiski märkasin kui ta oma kuskuss sõrmedega riisikoti sisse sukelduma hakkas ning saatsin ta ruttu käsi pesema. Paaril korral tahtsid riisi ja kuskuss segamise lusikad ka segamini minna, aga õnneks siiski lõpuks püsis toit ilusti puhas ja ma jäin peale sööki ellu :)
Sel ajal kui toit pliidil valmis käidi klaverit mängimas
Siin teeb Greta oma sõbrannale järgmiseks päevaks tarretist ja pärast hakkis mulle kõik õunad ära, et ma saaks apple crumble (ma ei tea mis asi see eesti keeles oleks aga ütleme, et purukook õuntega) teha.
Kui oli aeg sööma hakata, siis tüdrukud tegid endale oma restorani. Ise katsid laua ja kirjutasid menüüd. Ma ei tea miks lauale tekk pandi, tavaliselt ma ei sedasi lauda ei kata, aga ju siis oli neil nii ette nähtud ja ma ei hakanud surkima.
Laupäeval käisime taas Londonis. Sel korral oli meil kavas teatrikülastus. Kui ma maikuus Gretaga Eestis olin helistas mulle üks päev Pete ja küsis et kas meil mai esimene nädalalõpp on vaba, et tema tahab meile väikese üllatuse teha.
Minule tegelikult sellised 'kuskile minemise' üllatused eriti ei meeldi. Ma eelistan enne ikka teada kuhu minek, et siis ennast ette valmistada. Ma paaril korral proovisin Petelt lisa infot saada, aga ta vaid ütles et küll sa pärast näed.
Õnneks paar nädalat enne minekut Pete siiski paljastas mulle kuhu ta plaanib meid laupäeval viia, et ma saaks seda käiku ilma pabistamata nautida. Nimelt oli ta plaan meid Londonisse teatrisse viia. See iseenesest ei olegi meie jaoks enam midagi erilist, sest me käime nii palju teatris, aga sel korral oli see teater ninf etendus natuke isemoodi (sellest kuulete kui postitust edasi loete :)
Paar päeva enne laupäeva hakkasime ka Gretale rääkima, et meil on talle üks üllatus varuks. Reede õhtuks sai ta teada, et minek on Londonisse. Kui ma õhtul talle head ööd läksin voodisse soovima oli laps väga õhinal ja elevil. Ta ütles, et ta nii tahaks teada mida me Londonis teema, aga samal ajal nagu ei tahaks ka, et ta ei suuda otsustada kas jätta asi üllatuseks või mitte. Ma siis pakkusin talle, et ma võin talle üllatuse avalikuks teha, sest minu arvates on siis veelgi toredam seda asja oodata, kui tead millega tegemist. Greta küsis mu käest algul suure elevusega, et kas me lähme restorani sööma, et tema niiiiii väga tahaks minna. Ütlesin, et restorani läheme sööma küll, aga see ei ole see üllatus millest jutt. Greta kallistas mind suurest rõõmust. Tema poolest oleks ka lihtsalt restorani minekust piisanud. Ta on meil ju suur restorani ja toidu fän :).
Kui ma talle aga ütlesin, et me lähme ka teatrisse, siis pidi ta suurest õnnest voodist välja kukkuma. Nimelt teatris meeldib talle ka hullult käia.
Laupäeval, peale seda kui Greta oli 3 tundi näiteringis veetnud, seadsimegi suuna Londoni poole. Otsustasime taaskord autoga minna, sest rongipiletite ja Londonis parkimise hind oleks nagunii sama olnud ja noh autoga siis juba natuke mugavam. Teater asus Kings Cross ja St Pancras rongijaama juures. St Pancras rahvusvaheline rongijaam on muideks üks väga ahvatlev koht koos paljude mõnusate kohvikute ja väikeste butiikidega. Nii mõnus koht tundus olevat, et ma oleks seal hea meelega pikemalt aega veetnud.
Aega aga meil eriti ei olnud, sest tahtsime enne teatrisse minekut veel restoranis kõhud täis süüa. Õnneks oli ronigjaamas meile sobilik restoran täitsa olemas.
Pete eelroog
Selles restoranis tellin ma alati endale eelroaks seenesupi, sest see on üks paremaid seenesuppe mida ma kunagi söönud olen.
Kui olime kõhud täis söönud hakkasime teatri poole liikuma. Õues oli hullult külm tuul. Kui mul oleks olnud, siis oleks nii kindad kätte, kui mütsi pähe pannud. Muideks täna oli õues juba 20 kraadi sooja! Kuna oli nii külm siis jooksime. Kui me kuskil kõik koos käime ja juhtume Petega Gretalt käest kinni hoidma nii, et tema keskele jääb, siis Gretal on armas komme minu ja Pete käed kokku panna nii nagu need käed musitaks. Nii nagu all oleval pildilt näha võite. Talle endale pakub see palju nalja... meile ka :)
Etendus mida me sel korral vaatama läksime oli 'The Railway Children'. Lavastus on tehtud Edith Nesbit samanimelise raamatu järgi. Ma ei teagi kas seda raamatut on eesti keelde tõlgitud, aga igaljuhul siin on see raamat üks suur klassik.
Mis selle lavastuse eriliseks teeb on see, et see toimub otse raudteel. Kings Cross teater on SPETSIAALSELT vaid selle etenduse jaoks ehitatud ühele osale raudteest.
Etendusest 'võtab osa' ka PÄRIS auruvedur, mis paaril korral vaatajate ette sõidab.
Sissepääs teatrisse ehk siis perroonile.
Eesruum
Greta oma taskuraha lugemas, et endale lippu osta.
Rõõmus lipu omanik
Etendus oli tõesti vapustav just oma lavakujunduse poolest. Saalis ei tohtinud kahjuks ühtegi pilti teha. Teatritöötajad kohe seisid ja valvasid, et keegi ei pildistaks või filmiks. Etendus toimus siis raudteel ja pealtvaatajad istusid perroonil, osa ühel pool ja osa teisel pool. Kokku oli seal kohti kuskil 1000 ringis (500 ühel pool ja 500 teisel), aga silmaga vaadatuna ütleks küll, et neid kohti oli seal palju vähem ja kogu teater tundus väga hubane ja kodune.
Võtsin teatri veebilehelt mõned pildid, et teile täpsemalt näidata millest jutt käib.
Siit pildilt on näha milline teatrisaal välja nägi ja seda aururongi mis paaril korral etenduse ajal saali sõitis.
Pete oli meile võtnud piletid kõige esimesse ritta keskele. Ma algul olin selle pärast natuke paanikas, sest mulle tundus nii ees istudes natuke 'alasti' olla aga õnneks harjusin ruttu ära. Suurem osa etendusest toimus TÄPSELT meie nina all ja kui ma oleks oma käe välja sirutanud siis ma oleks kergesti saanud mõnel näitlejalt turjast kinni võtta :) Kui all olevat pilti vaadata, siis me istusime kohe selle kasti taga pildi paremal poolel.
Igal juhul tegu oli super, super etendusega. Tore oli ka see, et veel enne kui etendus alanud oli, kõndisid näitlejad laval (perroonil) ringi nagu nad olekski rongijaamas ja ootaks rongi ning samal ajal vestlesid publikuga. Kuna üks näitlejatest oli tuntud koomik ja näitleja, keda mina küll ainult Never Mind the Buzzcocks saatest teadsin, siis tema tegi veel eriti häid nalju. Gretaga tuldi ka paaril korral rääkima ja lapsnäitlejad lehvitasid talle mööda kõndides.
Siit videost on natuke näha kuidas lava liikus ja milline see teater välja nägi.
Etendus kestis koos vaheaajaga kokku 2 ja pool tundi. Lõpus paluti pealtvaatajatelt viisakalt väljudes annetada natuke raha Nepaali maavärina heaks. Seda palvet kuuldes võttis Greta kohe oma rahakotti välja ja annetas oma viimase taskuraha ära. Meie ei mõjutanud teda kuidagi, ta ütles ise kohe, kui seda palvet kuulis, et tema tahab raha anda. Selles andmises on kindlasti suur osa suuremeelsust, aga ka natuke mitte täielikult veel raha väärtuse arusaamist. Ta arvab meil veel, et kui kott on kopikaid täis siis tal on palju raha mis sest, et need võivad vabalt ka vaid 1 pennised olla :)
Ta küll oskab juba natuke ikka ka penne ja naelu kokku arvutada, kui tahab midagi osta, aga kuna tal on palju raha olnud siis tal on seda pikaks ajaks jätkunud ja seega ka tunne, et tal on palju raha. No nüüd vist on veel ainult 1 nael järgi ja rohkem niipea et tule, aga samas ma üldse ei imesta kui ka ta ka selle oma viimase naela mingile heategevusorganisatsioonile annetaks.
Etendusest aga veel nii palju, et aastal 2010 mängiti sama etendust Waterloo jaamas, kuhu samuti spetsiaalne teaterihoone ajutiselt püsti pandi (Eurostar jaama). 2011 aastal rändas see etendus aga kogunisti Kanadasse, Torontosse koos auruveduriga!!!
Lavastusest võtab osa 16 täiskavanut ja 40 lapsnäitlejat, kes töötavad vahetustega. Üldse võtab ühest etendusest osa 80 liikmeline meeskond kuhu ei kuulu turundus ja müügi meeskond, loominguline meeskond ega ka kontoritöötajad.
Etenduses kasutatakse 70 kohvrit. Etenduse jooksul liigub rong 6 korda.
Kui etendus läbi sai oli kell juba 8 õhtul, aga üllatuseks ei olnudki õues veel pime.
Greta sai veel linnupuuri kiigul natuke kiikuda.
Koju sõiduga juhtus meil aga väikene äpardus. Nimelt pani Pete navigaatorisse meie tänava andmed sisse nagu alati ja me hakkasime kodu poole sõitma. Pidime üsna varsti koju jõudma. Pete veel mitmel korral sõites imestas, et täitsa üllatav kuidas laupäeva õhtul teed Londonis nii tühjad on. Sõidame ja sõidame, ükski koht ei tundu tuttavana, aga arvame, et ju siis Tom Tom viib meid mingit lühemat ,kuid tundmatud, teed pidi koju. Kui aga mingi aja pärast pidi Tom tom andmete järgi meie koduni veel vaid 10 minutit olema, aga meie ikka veel täiesti võõras ümbruskonnas siis saime aru, et midagi on valesti.
Siis Pete taipas mis juhtunud oli. Ta nimelt pani Tom Tom-i sisse vaid meie tänava, ilma posti indeksita ja Tom Tom viis meid siis samanimelise tänava poole, aga täiesti teise linnaossa. Selleks linnaosaks juhtus veel olema üks Londoni jubedamaid linnaosasid üldse (Dagenham), kus on kõige suurem kuritegevus. Kui me ühes bensujaamas korraks peatasime, et uued kordinaadid Tom Tom-i sisse toksida siis tuligi juba mingi hull meile autoaknale koputama ja arvatavasti midagi müüma või meil midagi tahtma. Pete lukustas kiiresti uksed ja me kihutasime sealt minema.
Täitas kõhe tunne oli seal küll, isegi lihtsalt autoga sõites. Ma tänavale ei oleks vist üldse julgenud minna. Igal pool vaid kahtlased kambad ja kahtlased inimesed.
Õnneks siiski jõudsime lõpuks tervetena tagasi koju, mis sest, et koju sõit võttis tänu väikesel apsakale üle tunni aega.
Greta joonistamised on viimaste kuudega sujuvalt kirjutamise peale üle läinud. Vahel ikka mõni pilt tehakse ka, aga tavaliselt on see siis illustratsiooniks tema kirjatöödele.
Praegu on tal näiteks kombeks mulle ja Petele väikeseid sõnumeid kirjutada. Need sõnumid sünnivad tal tavaliselt sel ajal kui meie Petega olema all korrusel ja vaatame telekat ja tema peaks voodis juba ammu magama. Meie siis pärast, kui ta juba magab, leiame neid kas siis tema toast või mujalt maja pealt.
Mis mulle nende sõnumite juures kõige rohkem meeldib on õigekiri, või siis õigemine selle puudumine :)
Siit paar näidet
Enamalt on kirjad täis armastust. Vahel on ka nii, et kõige pealt on ta meie vastu millegipärast kuri ja vihane, kirjutab mingi kurja kirja valmis ja siis pärast kahetseb ning teeb uue ja lahkema asemele. Üks päev oli ta meie uksele sellise kirja kleepinud (ukselt ära võttes rebenes see natuke).
Näljahäda on me lapsel vist küll peaaegu alati peal. See, et ta õhtuti juba voodis olles ikka veel süüa tahab on meie majas täiesti tavaline asi. Ta on küll juba nii palju õppinud, et küsida enam ei tasu, sest kord kui ta juba voodis on siis enam ei sööda. Mõnikord ta siiski veel katsetab kirja teel. Sellise kirja leidsime ühel õhtul alumise korruse trepiastmelt :)
Ma tahan kanasuppi palun
Näide murtud südamest. Ju me siis taas tegime midagi mis ta südame murdis, aga õnneks juba järgmisel hommikul oli murtud südamele suur rist peale tõmmatud. Meile oli vist andeks antud :)
Eile kui ma telefonis rääkisin tõi Greta mulle ühe kirja. Rõõm näha, et vahel talle ikka jõuab kohale ka, et kui ma telefonis räägin siis ei tasu ja ei ole viisakas mind oma jutuga segama hakata. Mul endal võttis natuke aega, et tekstile pihta saada seega panen teile pildi alla igaks juhuks tõlke :)
'Kas mina saan kommi sellepärast mina andsin kolm sokolaadi Catriona (tema parim sõbranna)' Ehk siis Greta tahtis teada, kas ta võib magustoiduks kommi saada, kuna ta hommikul andis (pani postikasti) ära oma kolm väikest sokolaadijänest oma haigele sõbrannale
Huvitav, et Greta kasutab väga palju G tähte sõna alguses eesti keeles kirjutades. Või siis õigemini kirjutab nii nagu ise vigaselt eesti keelt räägib ja siis paneb selle teksti ingliskeelseid häälikuid kasutades kokku. No vähemalt hea, et ta ka kirja teel minu poole ikka eesti keeles pöördub.
Üleeile kuulsime telekast-raadiost kurba uudist, et üks ajalooline mõis meie lähedal on tulega võitlemas. Kuna oleme suured losside ja mõisate fännid siis oleme me seda kohta mitmel korral külastanud ja kuuldes seda uudist oli meil tõsiselt kahju kõigist nendest ajaloolistest asjadest mida tuli nüüd endaga kaasa võttis.
Selle marmorsaaliga on meil täitsa omad mälestused, sest siin tegi Greta 2 aastaselt oma esimese väikese tantsu etteaste. Jäädvustasime selle siia. Selles postituses on ka pilt kus on ilusti näha üks nendest võimasatest marmor kaminatest.
Tulekahju täpset põhjust veel leitud ei ole, aga teada on et alguse sai see keldrist (seal asus vist köök). Õnneks ükski inimene tulekahjus vigastada ei saanud ja osa hinnalisi esemeid õnnestus päästa, aga ma kujutan ette, et neid päästetuid esemeid oli ikka vähe. Tuli levis väga kiiresti. Õnneks el õhtul ei sadanud ja päästetuid asju ei pidanud omakorda vihma eest kaitsma hakkama. Kohal oli 16 tuletõrjeautot ja üle 80 tuletõrjuja. Tuld kustutati kogu öö.
Siit paar pilti majas olevatest ruumides millest nüüd enam midagi järgi ei ole.
Jäänused vägevast marmorisaalist
Siit ka üks väikene vaikne video
Siin ka üks artikel kus rohkem infot ja pilte. Ja siin ka veel üks huvitav artikel tulekahju kohta. Põhjuseks miks majas ei olnud pritsimissüsteem on see, et kuna maja oli täis väga hinnalisi ja unikaalseid esemeid siis valealarmi või mingi tehnilisevea puhul oleks kahjustused väga suured. Praegu arvatakse, et tulekahju sai alguse elektriveast keldris ja on veel natuke vara üelda, et kas pritsimissüsteemist oleks üldse kasu olnud.
