MAJA MÜÜGILUGU

Nii, asjad on nüüd nii kaugel, et ma võin vaikselt siin maja teemadel kirjutama hakata.

Loomulikult nii kaua kui paberitele lõplikult ei ole veel alla kirjutatud (ja see võtab tavaliselt keskmiselt 2 kuud aega), ei ole kõik veel ka 100% kindel, aga vähemalt oleme tänaseks nii maja müügi, kui ka uue ostuga poole peale jõudnud.

Aga alustame kõigepealt meie maja love story-ga. 

Jutt tuleb mulle omaselt väga pikk ja põhjalik nii, et pange aga vaim valmis :)

Aasta 2006 oli meie jaoks väga sündmusterohke aasta. Mais ostsime meie esimese ühise kodu ja kaks kuud hiljem abiellusime. Tänaseks oleme seega siin majas juba peaaegu 9 aastat elanud. Meil mõlemal on seda üsna raske uskuda, et sellest ajast on juba 9 aastat möödas kui siia esimest korda sisse kolisime!

Majja armusime esimesel silmapilgul. Mitte, et meile oleks meeldinud kuidas endised elanikud maja seest olid ära kujundanud, vaid lihtsalt me tundsime, et sellel majal on hea aura ning nägime potensiaali kuidas see meile meeldivaks koduks punuda.

Rentisime sel ajal maja ja tegelikult me osta veel otseselt ei plaaninud, küll aga mängisime selle ideega. Kuna rendilepingu lõpuni oli veel 6 kuud järgi jäänud siis tegime vaikselt uurimistööd, et mis oleks kui selle lõppedes hoopis ostaks. Tahtsime näha millised majad üldse sel hetkel müügil olid meile taskukohase hinna eest. Selleks ajaks kui me oma uuringutega meie praegusesse majani olime jõudnud, olime juba paari maja näinud ning üsna paanikas, sest hinnad olid kallid, aga majad selle raha eest üsna jubedad.

Oma maja nägime esimest korda hilja õhtul. Õues oli juba pime. Maja oli just müüki tulnud ja olime ühed esimesed uudistajad. Järgmiseks päevaks oli juba rida inimesi end kirja pannud.  Mäletan, et koduteel küsis Pete minult erutatult, et mida ma majast arvan. Sain kohe aru, et see ei olnud tavaline küsimus. Olin üllatunud, sest me ju läksime maja AINULT vaatama, mitte ostma! Maja mulle loomulikult meeldis.

Koju jõudes hakkas Pete numbreid kokku lööma, helistas oma vanematele ja lõpptulemus oli see, et me otsustasime pakkumise teha. Rendilepingu varajasema lõpetamisega võis küll probleeme tulla, aga me ei tahtnud maja sellepärast käest lasta. Kui me seda maja tõsiselt omada tahtsime pidime kiiresti tegutsema, sest sel ajal oli kinnisvara turul rohkem tahtjaid kui pakkumisi. Kui midagi head turule tuli siis see ka müüdi põhimõtteliselt üleöö. Otsustasime oma pakkumise samal ööl teha. Mäletan seda hetke kui me kella 12 ajal öösel voodis istusime, ärevalt teineteisele otsa vaatasime ja kui ühest suust ütlesime - Let's do it! 

Kell 12 öösel oli kinnisvarakontor loomulikult juba kinni, aga me jätsime oma pakkumise automaatvastajale. Kuna meie pakkusime esimestena täishinda siis saimegi maja endale. Tahtjate järjekord ukse taga oli sunnitud laiali minema :)

Mais kolisime sisse ja kaks kuud hiljem liitsime ka oma südamed :) Uus algus uues kodus täis armastust, mis on kestnud tänaseks peaaegu 9 aastat.

Nüüd on aga saabunud aeg, et edasi liikuda. 

Armast kodu on küll natuke kurb maha jätta, aga majas kasvanud armastuse võtame endaga kindlasti kaasa ning jätkame selle kasvatamist ka meie tulevases kodus.

Võib olla küsite, et kui me maja meile nii armas on siis miks me üldse kolime? 

Kolimiseks on mitu põhjust.

Esimene ja peamine põhjus on Greta tulevane kool. Soovime kolida ühe siinse hea kooli piirkonda, et enam vähem garanteerida Gretale sinna sisse saamine.

Keskastme kooliga alustab Greta küll alles siis kui ta on 11 aastane, ehk siis kuskil 5 aasta pärast, aga kui me kolida üldse tahame siis peame seda tegema nüüd. Mida pikemalt me ootame, seda lühemaks ajaks me saame majalaenu võtta. Praeguse 20 aastase laenuga on igakuused maksed väiksemad kui need oleks 15 aastase laenuga. Pikemaks ajaks kui 20neks aastaks Petele enam laenu ei antakski, ta on juba liiga vana :) 

Seda enam, et ega me siis ette ei tea kus Pete üldse 5 aasta pärast töötaks või millist palka saaks. Praeguse töö ja palga juures on meil kõige sobivamam aeg pangalaenu võtta. Samuti võib arvata, et 5 aasta pärast on kinnisvara hinnad veelgi kõrgemale nihkunud ja kes teab kas me siis enam üldse olekski võimelised maja ostuks. Kinnisvara langust meie kandis ei ole kunagi toimunud ja ma olen kindel, et ei saa toimuma ka tulevikus.

Teiseks kolimise põhjuseks on see, et kuigi meil on kolme magamistoaga maja, siis see kolmas magamistuba on kui väike karp. Täpsemalt siis 2,3m x 2m. 30ndate aastate Inglise standard kolme magamistoaga majade juures täiesti normaalne nähtus. Beebivoodi mahutab ilusti ära, üheinimese voodi ka kuidagi, aga rohkemaks ruumi ei jätku. Kuna meil aga käib tihti vanaema ja teised tuttavad külas, siis me tahame omada korraliku külalistetuba. Enne saime külalistele Greta toa loovutada, või nad ka suuretoa sohvale magama sättida, aga nüüd kui Greta on juba suur tüdruk, ei saa me teda enam külaliste ajaks enda voodisse võtta, või ta voodit enda tuppa tõsta. Toredam ikka kui külalistele oleks oma tuba pakkuda. 

Suuremat kööki sooviksime ka, kuigi meie praegune väike köök ei ole meile kunagi probleemiks olnud, aga eks suurem ole loomulikult ikka parem.

No ja kui kolida siis ikka eas, kui seda suuremat maja ka võimalus nautida ja kui Greta ka veel kodus elab. Kord kui aeg nii kaugel, et Greta omaette elama kolib (ma ei tea kas siinsete kinnisvara hindade juures ta seda üldse kunagi suudab teha) siis on meil plaan nagunii maja uuesti maha müüa, väiksem osta ja majast saadut kasumist vanaduspõli mööda saata. Kinnisvara on tavaliselt ainuke arukas koht kuhu raha panna ja kus see ka kasumit aastatega kasvatab (oleneb muidugi ka piirkonnast), panka kogutud naelte peale ei tasu loota.

Nii et meile on praegu just kõige sobivam aeg kolimiseks. 

Kinnisvara mees kelle palkasime (me kutsusime kõigepealt kolme erineva kinnisvarafirma esindajad meile hinnapakkumist tegema ja nende müügimeetodit tutvustama ja siis valisime nende seast meile sobiva välja), hõõrus rõõmsalt käsi, sest nägi kohe et tegu ilusa majaga mida on kerge müüa. Me teatsime seda juba enne, sest me oleme ka varem oma maja hinnata lasknud ja alati komplimente saanud kui ilus me maja välja näeb.

Ärge palun valesti aru saage, Inglismaal on ikka palju, palju ilusamaid, modernsemaid, vanamoodsamaid, suuremaid, parema kujundusega jne kodusid kui meie oma. Ma pean oma jutuga siis ikka silmas neid klassikalisi 1930 ehitatud semi-detached maju (kaks maja üheteisega kõrvuti koos) meie piirkonnas. Kinnisvara inimesed hindavad me maja kohaliku turu põhjal. Sama meie maja kuskil teises Inglismaa piirkonnas võib vabalt maksta kas poole rohkem või poole vähem.

Lõpuks siis 27 jaanuari õhtul läkski meie maja müüki. Juba järgmisel hommikul pani 4 huvilist end kirja. Kinnisvara mees soovitas teha Open House, ehk siis ühe kindla päeva kui kõik potensiaalsed huvilised saavad maja tutvuma tulla. Oleks olnud ka võimalus, et nad oleks kõik võinud ükshaaval siia sisse sadada, aga tavaliselt on Open House meetod palju tõhusam. Meile isiklikult ka sobivam, sest hirmus raske oleks ikka iga päev maja ülipuhtana ja korras hoida, et siis lühikse hoiatuse peale huvilisi sisse lasta. 

Maja pidin ma tegelikult juba siis steriilselt kolast tühjaks koristama, kui fotograaf tuli pilte tegema. Tema tuleku ajal sai vähemalt nii teha, et osa asju lihtsalt ühest toast teise tõsta pildistamise käigus, aga kui potensiaalsed ostjad ikka majja tulid siis pidi kogu kola silmapiirilt ära olema. Nii meil oligi siis vahepeal mustapesukorv ja rätikud pööningul, prügkast ja nõuderest õues, kõik üleliigsed toolid kuuris, mikrokas ja printer autos, Greta pooled mänguasjad ja meie kola kottidega kas siis samuti pööningul või autos peidetus. No aga kuna meile oli tähtis, et maja ikka müüdud saab, siis pidasime virisemata vastu :)

Pidevalt majja tulevate inimeste puhul oleks ka Petel olnud raske kodus töötada, sest me oleks pidanud ise selleks ajaks majast lahkuma (see ei olnud küll kohustuslik, aga see on parem kui maja omanikud samal ajal kodus ei ole).

Algul oli plaan Open Day korraldada kaks nädalat pärast maja müüki panekut, aga kinnisvara mees muutis selle nädalaks, kuna huvilisi oli palju. Esimese paari päevaga oli juba 8 huvilist kirjas. Iga huviline sai kinni panna 15 minutilise aja majaga tutvumiseks. 7ndal veebruaril toimus siis Open day. Selleks ajaks oli kirjas 14 huvilist kellest 10 tuli ka kohale. 

Huvitav oli see, et ühed potensiaalsed ostjad hakkasid oma taktika mängu mängima juba nädal varem. Ilmusid kohale valel laupäeval.

Pete oli läinud Gretat näiteringi viima ja mina veel kodus voodis logelemas kui äkki helises uksekell. Kuna me kedagi külla ei oodanud siis järeldasin, et tegu postimehega ja ei teinud kellast välja. Postimees jätab nagunii paki ukse taha (meil on selline väike kinnine osa välisukse ja meie kodu ukse vahel kuhu post jäetakse). Uksekell aga helises uuesti. Taas ei teinud ma välja ega vaevunud end ka veel riidesse panema hakata. Natukese aja pärast jälle uksekella helin. Mõtlesin, et võib olla on Pete võtme koju unustanud, aga teadsin, et sel juhul helistaks ta kas mu mobiilile või kodu telefonile, mitte ei pressiks närviliselt kellanuppu. Läksin siis Greta tuppa aknast piiluma, et kellega tegu. Lootsin, et ega see keegi ei viitsi  nagunii kaua kella helistada, mingi aeg kõnnivad kindlasti minema. Nägin maja ees võõrast autot ja kuulsin uut helinat. Arvasin, et no kui keegi nüüd nii järjepidevalt 10 korda järjest uksekella helistab ju siis peab midagi tähtsat olema. Tõmbasin kiirelt püksid jalga ja kampsuni selga ning läksin väriseva südamega asja uurima. Juuste kammimiseks muidugi enam aega ei jäänud. 

Ja imede ime, ukse taga üks india päritoluga paarike kes mulle teatab, et nemad tulid majaga tutvuma. Mina ütlesin, et vabandage väga aga te tulite valel päeval, majaga saate tutvust teha alles järgmisel laupäeval. Nemad vastu, et ei, ei, neile kinnisvara mees oli öelnud, et nemad saavad täna tulla. Mina viisakalt vastu, et nii see kohe kindlasti ei ole, sest Open House on alles järgmisel nädalal. Tegelikult olin ma nii kuri, et nad sedasi varem tulid ja nägid milline sassis juustega mutt siin majas elab. Open house päeval meid ju siin kodus ei ole ja seega potensiaalsetel ostjatel ei ole aimugi kellele maja kuulub (kui nad just hoolikalt me majas olevaid fotosi uurima ei hakka. Tavaliselt majasid külastades ei jää selleks eriti aega kui majas just kuskil mingid suured fotod väljas ei ole.)

Seisame siis mingi aeg seal uksevahel sedasi üksteisele otsa passides. Nemad ära ka ei hakka minema ja mina neid loomulikult sisse ka ei plaani lasta. Lõpuks siiski said aru, et ega neil midagi muud üle ei jää, kui lahkuda. 

Muideks me tuttavatel juhtus maja müügi käidus täpselt sama juhtum, ainult selle vahega, et kui pereema hakkas ust kinni panema, ilma huvilisi sisse laskmata, siis pandi jalg uksevahele, et teda takistada. Alles siis kui pereisa välja ilmus tõmbusid tagasi. 

Open House oli väga edukas. Kinnisvara mees ütles, et kõigile oli meie maja meeldinud ja kellegil ei olnud midagi negatiivset maja kohta öelda. Ainuke asi mis osasid ostjaid segas oli see, et me maja asub sõidutee ääres. Sel päeval juhtus veel ka olema tänu teetöödele meeletu ummik ja see loomulikult hirmutas paljud ära. Kahjuks ei paistnud ka päike, sest päiksega näeb me maja veel eriti ilus välja (ma ei väsi kiitmast, eks ole ;).

Üks inimene tegi pakkumise kohe kohapeal, kuigi madalam kui küsitud hind. Teine pakkumine tuli päev hiljem ja nemad pakkusid täis hinda. Ainuke takistus nendega oli see, et nad ei olnud veel oma maja müüki pannud ja seega ei saanud me nende ostusoovi peale väga lootma jääda. Kinnisvara mees proovis parasjagu esimeste pakkujate hinda kõrgemaks kergitada, kui mängu tuli kolmas pakkumine. Nende kahe vahel läks siis väikene pakkumisõda lahti ja lõpptulmus oli see, et me võtsime selle kolmanda pakkumise vastu. Eile kontrolliti üle, et kas nad on ikka rahaliselt võimelised ostu tegema ja kui see oli kinnitatud siis tulid nad me maja veel korra vaatama. Meie muidugi sel ajal kodus ei olnud, AGA me istusime autos ja parkisime auto üle tee nii, et saime meie maja ostjaid luurata. Noh tegelikult vaid nii palju kui nad autost välja tulid ja uuesti autosse läksid. Ma nüüd ei julge pead anda, aga need võivad need samad inimesed olla, kes valel laupäeval me ukse taha tulid!?

Ideaalis oleks ma tahtnud, et me maja oleks edasi müüdud valgetele inglastele, aga päeva lõpuks on kõige tähtsam ikka see, et maja müüdud saab. Loodetavasti armastavad ja hoiavad nad seda maja sama hästi kui meie ja meist eelmised omanikud. 

Ühesõnaga nüüd ei jää muud loota kui seda, et kogu ostuprotsess libedalt ja ilma probleemideta läheks, sest ka meie oleme vahepeal endale uue kodu leidnud, pakkumise teinud ja sellele kinnituse saanud! :) 

Kuna paberitööd võtavad maja ostu-müügi puhul üsna palju aega siis kolimise peale on veel vara mõelda. Vahepeal võib veel kes teab mis viperusi mängu tulla. 

Nii, et päris rõõmustada veel ei julge, aga raskem töö on igaljuhul seljataga. 

Maja ostmisest aga juba järgmises postituses. 

Selle posti lõpetuseks panen siia aga mälestuseks professionaalse fotograafi poolt tehtud pildid meie kallist kodust. 

Tundub natuke 'paljastav' sedasi peensusteni oma kodu näidata, aga kuna me nagunii kolime (kui kõik läheb hästi) siis sel ei ole vist enam vahet.

Muru on natuke härmatisega kaetud

VARSTI!

MEIE VÄIKE NÄOKE

KOMPLIMENT

'Emme, ära hakka narma (naerma), aga mulle really meeldivad su pants': ütleb Greta mind lillelistes aluspükstes toas ringi liikumas nähes.

KREEKA MÜÜDID JA POLITSEI JUTUD

Natuke läheb veel aega enne kui ma saan (loe julgen) siin maja teemal kirjutama hakata ;)

Et postituste vahe liiga pikaks ei veni siis postitan siia ühe sissekande mis juba mõnda aega mustandite kastis istunud.

Kui Gretale mingi aeg tagasi saadeti selle veerandi õppekava koju, siis ma märkasin et üheks teemaks oli Kreeka müüdid. Seda nähes käis minust korraks väikene jõnks läbi, sest ma hakkasin mõtlema, et ma tegelikult ei teagi väga palju midagi ei Kreekast, ega Kreeka müütidest. No kui aus olla siis kuulsamate müütidega ikka olen enav- vähem kursis, aga kui Greta tuleks ja mult midagi küsima hakkaks siis vaevalt ma talle vastust anda oskaks. Veel vähem neid keerulisi Kreeka nimesi hääldada. 

Minu viimane suhe Kreeka müütidega oli ehk umbes 8 aastat tagasi. Ostsin (või sain kuskilt tasuta, enam ei mäleta, aga eeldan viimast) suure kogumiku Kreeka müüte. Tegu oli lausa kolme paksu nahkköites raamatuga. Kohalik inglasest sõber mainis, et Kreeka müüdid on nii ägedad, et kindlasti tasub lugeda. 

No ja nii ma siis neid lugema hakkasingi. Õigemini proovisin hakata, sest ma ei saanud mitte mõhkugi aru. Üks keerulisem nimi teise järgi ja nii tihe ja paks tekst, et mulle jäi lõpuks mulje, et tegu mitte ainult Kreeka müütidega vaid ka raamat ise on kreeka keeles kirjutatud. 

Ei pea vist mainima, et ei läinud kaua kui need raamatud suundusid heategevuspoodi.

Sellest ajast peale on mul jäänud Kreeka müütidest paha maitse suhu.

Ei olnud siis ka ime, et mu süda paar lööki vahele jättis kui ma nägin, et mu 5 aastase lapse õppekavas Greeka müüdid sees. 

Mõtlesin, et viimane aeg ennast harida ja ka lapsele väikene eeltöö teha. Õnneks eksteerib selline asi nagu Amazon, kust saab hea hinna eest kiirelt asju tellida :) Silma jäigi kohe üks Kreeka müütide lasteraamat. Kiirel ülevaatamisel tundus just midagi sellist mida ma otsisin, pildid ka ilusad, nii et tellisin ära. 

Järgmine päev kui raamat ukse taha potsatas olin natuke pettunud. Tegu oli KOOMIKSI vormis raamatuga. 

Koolist tulles haaras Greta raamatu kohe enda valdusse ja veetis sellega järgmised 45 minutit! Koomiksid on talle alati meeldinud. Mingi aja pärast hakkasin siiski huvi tundma, et mis teda selle raamatu juures nii kaua hõivab ja läksin uudistama. 

Ja mis ma näen! Tegu ju lausa õuduste raamatuga :)

Greta uurib ja puurib igat pilti peensusteni. Tema lemmik teema veri :) Siit mõned näited.

Lugesime paar juttu. Gretale meeldis. Eriti läks talle hinge Orpheus and Eurydice lugu.
Ütleme aga nii, et unejutuks mitte just kõige sobivam raamat (mitte ainult oma teksti vaid ka vormi poolest).

Kuna juhtus nii, et sel õhtul oli minu kord Gretat magama panna (me teeme seda Petega kordamööda), siis otsustasin unejutuks valida midagi rahulikumat kui seda Greeka muinasjutud olid. Ostsin jõulude ajal just Eestist ühe piibliraamatu lastele ja kibelesin nüüd seda talle lugema hakata.

Lühidalt võin öelda, et juhtus nii, et kõik jutud mis ma Gretale sel õhtul lugesin olid täis, tapmist, verd ja igasugu muid õudusid. Siit üks piiblilugude pilt ka näiteks

Järgmisel päeval seadsin sammud raamatukokku ja tõin koju kaks uut ja ilusat raamatut.

Samal õhtul magama minnes lugesin ühe nendest üksi kaanest kaaneni läbi ja nautisin iga sekundit. Täpselt minu tasemel jutud :D ja veel nii ilusad illustratsioonid ka.

Kuigi ma ise neid jutte väga nautisin siis sel õhtul otsustasin, et Gretale ma neid veel ette ei loe (õigemini siis ei lase Petel lugeda, sest mina loen unejutuks vaid eestikeelseid raamatuid). 

Ma hakkasin mõtlema, et ma pigem ikka tahan, et ta õpiks ja kuuleks asjadest kõige pealt koolis, kui et meie siin hakkame talle midagi 'ette' ära õpetama või rääkima. Minu arvates on see nii põnev näha pärast palju või mis talle koolis õpitust külge jääb ning lapsele endale ka kasulikum õppida infot koolist talletama. Neid raamatuid võime talle ju hiljem juba õpitud materjalile lisaks lugeda.

Üks päev jaanuaris ma siis küsisingi Gretalt, et kas nad on Kreeka müütidega koolis juba tutvust teinud ning Greta rääkis mulle jutu mehest Daedalusest, kes päikesele liiga lähedale lendas ning kelle tiivad ära põlesid. 

Üsna varsti peale seda ilmusgi ta koju kodutööga kus ta pidi välja mõtlema Daedaluse jutule teistsuguse lõpu. Seda tehes silmas pidama suuri algustähti, punkte, sõnavahesid ja omadussõnu. 

Greta kirjutas järgmise jutu

Ma mainin siin ära, et ei olnud nii, et võttis kätte ja kohe mäletas suured algustähed ja punktid ja omadusõnad :) Sõnavahesid peab ta juba ammu, seega sellele ta eraldi keskenduma ei pidanud, aga teistele asjadele küll.

Mäletate ma kirjutasin siin mingi aeg tagasi, et Greta rääkis mulle, et neil käisid koolis vargad. Kohe järgmine päev uurisin õpetajalt asja ja sain selgitust, et tegu jah nende poolse lavastusega. Õpetaja ei saanud sel hetkel pikemalt rääkida, aga ütles, et nad pidid oma lavastuse kraadi võrra allapoole kruttima, sest nad ei olnud sellega arvestanud, et mõned lapsed võivad asja liiga tõsiselt võtta ja kartma hakata. Sama nädala klassiuudistes (kus vanematele antakse teada mida lapsed on nädalal jooksul koolis teinud) oligi kirjas kuidas see vargus õppimisega seotud oli. 

Ma tahaks väga näha neid laste tehtud WANTED plakateid :)

Kodutöö oli ka politsei hõnguline. Greta pidi politsei aruande koostama. Greta tundis erilist rõõmu allkirja kirjutamisest. Noh, et nime võib ka sedasi segaselt kirjutada :)

Ei tea kas Greta võiks nüüd Pete venna või Pete õemehe juurde praktikale saata? Nemad on siin politsei inspektorid :) 

VÄIKE HI

Siin on päris pikk vaikus olnud. Eelmine nädal oli väga kiire ning stressirohke. Meie maja läks müüki ja me oleme uue otsingul. Paaril korral hakkasin juba maja teemalist postitust tegema, aga otsustasin siiski hetkel tagasi hoida. Kardan oma blogipostitusega asja ära rikkuda. Noh nagu vanasõna ütleb, et ära hõiska enne õhtut. Ka ei taha ma, et keegi kadedusest (või millest iganes) meile universumi kaudu negatiivsust ja halbu soove saatma hakkaks, seega pigem vaikin. Mitte, et meil meie teada selliseid 'vaenlasid' oleks, aga mine sa tea ;)

Seda otsust toetas omamoodi ka fakt, et meil oli 4 päeva internetiga probleeme ja interneti kasutamine oli täielik piin. Tänaseks on probleem küll likvideeritud, aga kuna majarindel olev olukord ripub endiselt õhus siis jätan maja teema hetkel siiski veel mustandisse õiget aega ootama. 

Millegi muu kirjutamiseks praegu tuhinat peal ei ole. Gretal tõusis eile õhtul palavik. 38 ei ole tema jaoks küll mingi palavik. Söögiisu ei kao kuhugi ja kui ei oleks nats udusemad  silmad siis ei saaks üldse arugi, et laps haige on. Täna juba peaaegu vormis, aga ma siiski jätan ta homme koju. Ta muidugi oleks võinud selle palavikuga nädalakese oodata, et see vaheaja peale oleks langenud. Homme siis puudub selle kooliaasta jooksul esimest korda koolist, aga mis teha.

Tahaks selle teksti juurde siia mingit pilti panna, aga nagu ma avastasin siis ma pole isega saanud mahti pildistamiseks. Enamuse ajast on ära võtnud pidev KORISTAMINE. Meil pole vist kunagi maja nii puhas ja TÜHI olnud kui viimased paar päeva.

Õues on ilm olnud juba pikalt üllatavalt külm. Nartsissid, krookused ja lumikellukesed on juba nii mõneski kohas õitsema hakanud, aga hommikuti on tihti ikka veel 0 kraadi juures ning päeval vaid 3 või 4 kraadi. Täna aga paistab päike ja kaugel see kevadki enam on. Kuigi kui aus olla siis mul ei ole vahet mis ilm parasjagu on. Ma olen rahul iga ilmaga, välja arvatud Londoni kuumalainega.

LÕPUKS ON KA MEIL NATUKE LUND...NII PAARIKS TUNNIKS

No nii, meile saabus siis ka lõpuks lumi. Hommikul ärgates oli vaatepilt selline (see ümmargune asi seal taevas ei ole ei kuu, ega päike vaid hoopis peegeldus meie laelambist)

Koolilt tuli hommikul sõnum, et kool on küll avatud, aga varuge aega kooli tulekuks, teed on libedad ja umbes. Mulle tegei rohkem muret see mida Gretale selga panna. Kuna nad lähevad täna klassiga välja linde otsima (üleriigiline birdwatch day) siis kummikud pidi täna nagunii kaasas olema. Kuna hommikul aga oli lumi maas siis Greta kummikud on lumega liiga õhukesed ja libedad. Koolikingad ka sellised lahtised suvekingad, et autost kooliukseni kõndides oleks sukapüksid kohe kindlasti märjaks saanud. Kõigele lisaks on Gretal täna koolis veel kaks sporditrenni õues (üks kooli ajal ja teine kohe peale kooli) ja see tegi riietumise veelgi keerulisemaks, sest mul ei ole talle mingeid üli sooje dresse kaasa anda. Eelmine kord oli ta oma jopega trenni läinud, aga kuna see on üsna pikk siis loomulikult selles ringi joosta on üsna ebamugav. Lõpuks ei jäänudki mul muud üle kui pööningule ronida ja ta lumeriided alla tuua. Lumesaapad sobisid ilusti ka kummikute eest, lumejope lund pidav ja sobiv trenniks ning kindad sellised mis kohe lund katsudes märjaks ei saa. 

Laps oli loomulikult oma elemendis. Mitu korda ütles mulle, et ta arvab, et see on üks dream, et tal on raske uskuda, et lumi päriselt ka maha sadas. 

Lund tegelikult ei olnud üldse palju, aga sõita oli küll natuke jube. Praegu kella 3 ajal päeval ei ole muidugi lumest enam haisugi, aga kui mõni hommik tuleks korralik lumi maha siis mina Gretaga küll kooli ei pääseks. Juba täna hommikul oli mul paaril korral pidurdamisega raskusi. Täitsa kooli ukse juurde üldse ei hakanudki sõitma, sest pisikeste teede peal oleksin kindlasti kellegile sisse sõitnud. Parkisin auto hoopis Greta kooli taga oleva pargi juurde kust me siis kooli kõndisime. 

Tegelikult Greta seda lumepalli ei veeretanud kuigi pildilt võib selline mulje jääda

Ma võtsin hommikul tahtlikult kaamera kaasa, sest olin kindel, et mõni hull tuleb nagunii lühikeste pükstega kooli. Mul oli õigus. Nägin kolme. Ühest õnnestus ka pilti teha. 

 Kui ma pärast kodus Greta tuppa voodit tegema läksin nägin sellist vaatepilti. Greta oli enne kooli minekut pannud kõik oma kallid kaisukad aknast lund imetlema.