GRETA SÜNNIPÄEV JA KUUS TUNDI HARRY POTTERIT

Kirjutasin selle postituse mitu kuud peale Greta sünnipäeva, aga tõstsin hiljem siia üle. Sellepärast on siin postituses ka mainitud juba Covid-19 seotud probleeme, kuigi teatris käigu ajal me veel ei teadnud, et kohe varsti kogu riik lukku läheb.

 

5.märtsi hommikul laulsime Greta traditsiooniliselt koogi ja kingitustega ülesse. 

Siis ei osanud me veel ette kujutadagi millise käki meile Covid-19 keerab ja et Greta jääb sel aastal oma sünnipäevapidudest ilma. 

Greta ise võttis küll asja väga 'kaine' peaga ja sai olukorrast ning asjade tõsidusest hästi aru, aga sellegi poolest nii kahju et ta ei saanud oma sõbrannadega viimast korda koos lõbutseda. Viimast korda siis sellepärast, et nad ju lõpetavad kõik algkooli ja lähevad edasi omi teid pidi ning ei veeda aega ega sünnipäevi enam koos. 

Sõbrannadega oleks Greta läinud põgenemistuppa ja pärast seda restorani pizzat ja kooki sööma.

Siit mõned viletsad pildid sünnipäevahommikust. Ma ei tea miks kõik mu pildid sel hommikul nii pahad välja tulid. Arvatavasti oli toas nii vara hommikul veel liiga pime ja mu vana telefon ei teinud pimedas häid pilte.

Paar päeva hiljem saabus ka väikene kingitus vanaemalt

Greta üheks kingituseks meie poolt olid Harry Potteri teatripiletid. Õnneks olime piletid ostnud 7.märtsiks (laupäevaks) ja meil õnnestus ka etendused ära näha. 

Paar päeva hiljem pandi meil ju kõik teatrid ja kinod Covid-19 tõttu kinni ja kes teab, kas seda sama etendust üldse kunagi enam mängitaksegi. Näitlejad on ju nüüd kõik töötuks jäänud ja kuna suur osa näitlejatest töötab iseendale, siis ei saa nad ka riigilt mingit toetust (või saavad mingi sandikopika millest ei ole võimalik ära elada). Või kui osa näitlejaid jääbki alles, siis see ei ole kindel kas neil on teatreid kuhu hiljem tagasi pöörduda, sest ega teatridki ju ilma rahata saa ellu jääda. 

Mõned pildid Londonist

Parkisime auto kesklinna ja seadsime sammud Palace Theatre poole.

Kuna meil oli etenduse alguseni veel üsna palju aega, siis otsustasime minna teatri lähedal asuvasse Harry Potteri poodi uudistama.

Kui keegi Potteri fän kunagi Londonisse peaks tuleb, siis soovitan neil soojalt seda poodi külastada...eeldades, et see pood ikka koroonalaine üle elab ja alles jääb. Harry Potteri Warner Bros Studio Tour pood on ka väga võimas ja seal on igasugu kraami müüa, aga minu arvates oli selles Londoni poes müüdav kraam hoopis teistsugune. Ma küll ise ei ole Potteri fän ja võib-olla ei ole õige inimene hindama, aga mulle lihtsalt tundus, et seal oli ka palju selliseid asju müügil mida ma teistes poodides pole näinud.

Need kes on lugenud 'Harry Potter and the Cursed Child' raamatut, need kindlasti oskavad ette kujutada millest teatrietendus räägib. Meist keegi seda raamatut lugenud ei olnud ja seega läksime teatrisse avatud meelega. Greta oli nii elevil ja õnnelik, meie Petega mitte just eriti, sest mõte KUUS tundi Potterit järjest vaadata tundus üsna hirmutavana!!

Kui te nüüd mõtlete, et miks kuus tundi, siis asi on selles, et tegu on looga, mida mängitakse KAHE etendusena. Esimene etendus algas kell 14.00 ja kestis kolme tundi ning teine etendus algas kell 19.30 ja kestis samuti kolm tundi koos intervalliga. 

Sa ei pea mõlemat etendust samal päeval vaatama, võid vabalt ühe osa ühel päeval vaadata ja teise teisel, aga meie otsustasime teatrimaratoni teha ja mõelmad osad korraga ära vaadata. Sama tegid ka paljud teised inimesed kellega me koos teatris olime.

Ma tõsiselt kartsin, et ma jään etenduse ajal magama, sest Josten oli mind hommikul nii vara ülesse ajanud ja ma olin seega üsna unine. Minu õnneks oli etendus aga ÜLLATAVALT kaasahaarav ning kiireloomuline ja kuigi ma olen üsna Potteri kauge inimene, siis magama ma küll ei oleks saanud selle etenduse ajal jääda. Kolm tundi möödus üllatavalt kiirelt. Seda pean aga küll märkima, et Harry on täiskasvanueas üks paras närvihaige :-).

Kui esimene etendus sai läbi, pidid kõik teatrist lahkuma. Kes tagasi koju, kes kuhugi sööma, et siis hiljem uuesti tagasi tulla ja teist osa vaadata. Meil oli kaks ja pool tundi aega, et kiiresti mingi restoran leida ja kõhud täis süüa. Laupäeva õhtul ei ole just kerge restoranides kiiresti vabu kohti leida, aga meil läks õnneks.  

Meil jäi isegi aega üle et peale õhtusööki Covent Gardenis natuke ringi uudistada.

Ja oligi aeg tagasi teatrisse suunduda. Muideks, nii päevasele kui ka õhtusele etendusele minnes oli teatri sissepääsu juures nii pikk järjekord, et see tegi teatrihoonele peaaegu ringi peale. Arvatavasti sellepärast, et teatriuksel otsiti kõikide inimeste kotid läbi. 

Kui ma õigesti mäletan, siis sööke ja jooke ei tohtinud ise teatrisse kaasa tuua, aga me peitsime kommipakid ja sokolaadid endale taskutesse ilma et keegi neid oleks leidnud. Ma muidugi ei tea, kas keegi ka päriselt oleks lärmi tõstnud, kui nad mu kottist kommi oleks leidnud, aga parem karta kui kahetseda. Teatrites maksavad tavaliselt nii kommid, kui ka snäkid, kohutavalt palju ja valik ka üsna väike minu jaoks, seega ma tavaliselt võtan vähemalt endale maiustused kodunt kaasa.

Igaks juhuks siiski mainin, et uksel tehti kotiotsinguid ikka pigem turvalisuse eesmärgil mitte sellepärast, et maiustusi konfiskeerida. Õnneks liikus ka järjekord tegelikult väga ruttu. 

Mul oli hea meel, et me otsustasime ühe päevaga kaks etendust ära vaadata. Mul küll muutus õhtuse show ajal taguots juba üsna valusaks nii pikast istumisest ja ma nihelesin tänu sellele üsna palju, aga vähemalt saime me teada kuidas lugu lõppes. Greta aga istus küll kõik need tunnid nii vagusalt ja elas etendusele iga keharakuga kaasa. Ta jäi oma sünnipäevakingitusega väga rahule ja meil oli selle üle vaid hea meel.

Muideks, meie taga istus üks naine, kes ütles, et ta on neid etendusi juba 18 korda näinud ja ta oli endiselt nii elevil etenduse alguses nagu see oleks ta esimene kord !!!!! Minu meelest täitsa medalit väärt, sest ma ei suudaks ühtegi etendust nii mitu korda vaadata. Ma ei hakanud üldse arvutamagi kui palju selline lõbu talle veel maksma on läinud, sest piletid sellele show-le on ikka üsna kallid. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis ta ise oli Rootsis elav ameeriklane, ehk siis teatripiletile lisaks veel ka reisikulud?!

PS. Kuna sel ajal oli koroonapaanikat juba mõne võrra õhus liikumas, siis me Petega korra teatris olles mõtlesime, et huvitav kui paljud külastajad on teatrisse koroonaga tulnud. Hirmus ei olnud, aga natuke pani mõtlema küll. 

Samas on ikka imelik mõelda küll, et ühel päeval on see täiesti OK sedasi rahvahulgas istuda ja siis järgmisel päeval äkki enam ei ole ja kogu olukord on üleöö äärmiselt ohtlikuks muutunud. Tegelikult ei olnud ju ei eelmisel ega ka järgneval päeval mingit vahet.