ELU RÜÜTLI LOSSIS: JÕULUPÜHAD SÕPRADE JA SUGULASTEGA

Meie jaoks on detsember vist üks suhtlusrohkemaid kuid aastas. Me saame ka teistel kuudel oma tuttavate ja sugulastega kokku, aga detsembris lihtsalt toimuvad kõik need kohtumised ühe lühikese aja jooksul.

Sel aastal tulid paar päeva enne jõule meile taas külla Greta klassiõe pere. Eelmise aasta jõulusööming oli nii suur kordaminek, et otsustasime sel aastal uuesti korrata.

7 tundi heas seltskonnas kadus kui silmapilk. Lõputule söömisele lisaks mängisime seltskonnamänge, klaverit (Greta sõbranna mõlemad vanemad on ka muusikud ning kõik nende kolm last mängivad samuti vähemalt ühte muusikariista) ja ajasime niisama juttu. Teise pere privaatsust arvesse võttes panen siia vaid kaks pilti sellest päevast.

'Boxing day' veedame pea alati Pete poolsete sugulastega. Kuna eelmisel aastal toimus jõulupidu meie kodus ja ka Pete sünnipäeval oktoobris olid kõik sugulased meie juures, siis sel korral toimus suguvõsa jõulusööming Pete noorema õe juures. Kahjuks ei olnud Pete-i vennal ja vennanaisel sel päeval võimalik meiega liituda, aga meil ei jäänud ka nemad jõulude ajal nägemata.

Lapsed avasid onude ja tädide poolt saadud kingitusi

osad mängisid mänge ja teine osa jutustas

Tehnika tahtis küll aeg ajalt nii noori kui vanu enda valdusse haarata, aga õnneks suutsid siiski kõik oma kiusatustele vastu panna ja suurema osa ajast ilma mobiilideta mööda saata. Siinkohal ma lisaks, et vanempõlvkond oli nooremast hullem. Pere nooremate puhul oli veel asi arusaadav, sest nemad said endale jõuludeks elu esimesed mobiilid (pere 9 ja 11 aastased lapsed) ja otseloomulikult on sellisel juhul oma uut mänguasja raske käest panna :)

Koju minnes sõitsime ühest 'piparkoogi'majast mööda

Paar päeva hiljem läksime külla ühele perele kelle juures ma aastaid tagasi taskuraha teenisin, kas siis aegaajalt nende lapsi hoides või nende maja koristades. Tegelikult sel ajal kui mina nendega esimest korda tutvusin ei olnud pere noorim poiss veel isegi mitte sündinud, ehk siis rohkem kui 20 aastat tagasi. Tegu on hästi toreda ja kokkuhoidva perega kes ka mind kohe oma tiiva alla võtsid ja alati mu tegemistele ja muredele kaasa elasid. Sel ajal elasin ma ühes teises peres üsna nende kodu lähedal ja sellest sõltuvalt siis ka nägin neid tihedamini, aga kui ma 5 aastat hiljem teise kohta kolisin, siis kohtusime vaid pisteliselt, või siis mõnel aastal oli meie ainukeseks kontaktiks jõulukaardid.

Ma tegelikult ei mäletagi enam kuidas või kui palju me nii palju aastaid tagasi täpselt kokku saime, aga igal juhul oli minu jaoks tegemist selle võrra lähedaste ja kallite inimestega, et kui ma Petega 11 aasta hiljem kohtusin ja abielluma hakkasin, siis pulmakutse sai ilma igasuguse kõhkluseta ka neile kohe saadetud. Mainin siinkohas ka seda, et meie pulmapeost Eestis olid nad VÄGA vaimustatud ja meenutavad seda ka praegugi veel suure heldimusega. Pete-i võtsid nad ka otseloomulikult kohe omaks ja hiljem, kui Greta sündis, olid nad meie üle vist pea sama rõõmsad kui me ise.

Me elame neile tegelikult endiselt väga lähedal (umbes 10 min autosõidu kaugusel), aga nagu selle elu ja ajaga ikka, siis kokku saame harva. Mõnel aastal käime külas ja mõni aasta läheb mööda vaid kuskil aianduskeskuses või pargis kokku saades karukallistusi vahetades.

Sel aastal olid nad taas üle mitme aasta jõulude ajal kodus ja mitte mõnel Kariibi mere saarel puhkamas ja seega oli meil hea võimalus nende juurde korraks sisse hüpata ja neile häid pühi näost näkku soovida. Reisule ei saanud nad sel korral sellepärast minna, et pereisal oli just olnud põlveoperatsioon ja ta oli sunnitud kodus kosuma.

Greta, kes ei saa minna ühestki koerast ilma paitamata mööda, oli muidugi seitsmendas taevas, sest ka selles peres on üks väike koerake.

Uskumatu kuidas kõik täiskasvanud, keda me pikka aega ei ole näinud, näevad ka aastaid hiljem endiselt nii head ja nooruslikud välja, et kui just mingit vana pilti kõrvale võrdluseks ei ole panna, siis ei saakski aru et mingi muutus oleks toimunud. Lapsed aga vastupidiselt ainult kasvavad ja kasvavad ning saavad üksteise järel rodupidi toredateks ja asjalikeks täiskasvanuteks. Mõned aastad veel ja siis on ka Greta juba nende pikkune.

Uskumatu et ma olen kunagi nende suurte laste tatiseid ninaaluseid pühkinud ja nende mähkmeid vahetanud. Minu mälus on nad endiselt sellised väikesed marakratid

Enne uut aastat õnnestus meil ka meie ühtede teiste heade sõprade seltsis üks tore päev mööda saata. Sel korral siis taas nende juures, kuigi eelnevatel aastatel on jõulupeod alati meie kodus toimunud.

Greta ei jõudnud taas ära oodata millal me nende juurde jõuame, sest noh koer ju taas :)

Ja loomulikult kingitused lastele... veel nii kaua kui neid lasteks saab nimetada (kuigi eks oma vanematele jäävad lapsed alatiseks ikka lasteks).

Greta kallati taas kingitustega üle

Loomulikult sai taas seltskonnamänge mängitud ja nagu te sellelt väikselt videoklipilt näha võite, siis meil oli väga lõbus.

Siis saabus uus aasta. Vana-aastaõhtud on meie peres alati vaiksed. Oleme selleks ajaks juba selle võrra väsinud igasugu pidustustest, et uue aastat võtame alati vastu rahulikult. Rakette vaatame telekast, sest meie piirkonnas ei ole õnneks kommet uusaastaööl rakette lasta. See tuleb ka kindlasti sellest, et paljudel inimestel on kodus loomad ning meie piirkonnas ka üsna palju hobuseid ning seega inimesed on paugutamisega ettevaatlikud ja teisi inimesi/loomi arvesse võtvad. Samas aga ega Inglismaal ei olegi kombeks aastavahetusel eriti paugutada.

Kallite inimestega kohtumistega jätkasime ka kohe uue aasta alguses. Kõigepealt läksime Gretaga külla minu nii nimetatud siinsele asendusemale Brendale. Ma olin aastaid ta lapselapse terapist ja kuidagi juhtus nii, et kuigi ta tütar elas sel ajal oma perega Cambridges, siis Brenda juhtus oma mehega elama vaid paari sammu kaugusel minu selleaegsest kodust. Cambridges töötasin ma iga nädal kolm päeva ja tema lapselapsele lisaks oli mul seal veel kaks klienti. Tema võttis mind kohe kui oma tütart ning hoolitses mu eest vaat et rohkemgi veel kui oma laste eest. Pidevalt muretses, et kas mul on ikka piisavalt süüa ja alati kui ma nende juurest läbi hüppasin, siis hakkas mind kohe toitma. Kui nad mõnel õhtul mehega restorani sööma läksid, siis alati helistas kohe ka mulle ja kutsus mind kaasa kui ma juhtusin kodus olema. Pesi mu pesu ja pakkus mulle tihti 'takso' teenust. Kuigi mu kodus asus neist vaid 10 min jalutuskäigu kaugusel, siis jala lasid nad mul seda maad käia väga harva.

Nende tütar oli samas mulle kui mu oma õde. Ta elab praegu küll juba aastaid Ameerikas ja sellepärast näeme me üksteist harva, aga 'õeks' jääb ta mulle kuni elu lõpuni.

Brendaga suhtleme me tänaseni üsnagi regulaarselt, kuigi kohtume vahel vaid korra aastas. Kui Greta oli väike ja koolis veel ei käinud, siis Greta sünnipäeva ajal korraldasin ma minu kolmele asendusemale (mul on neid tegelikult kokku kolm :) ühise tea party. Kui Greta kooli läks, siis ma jätkasin sama traditsiooni ainult selle vahega, et Gretat ennast siis enam samal ajal kodu ei olnud. Loomulikult nägime me Brendat ka mõnel teisel ajal, aga sellegi poolest on juhtunud ikka nii, et ta on tulnud meie juurde teed jooma keset päeva, siis kui Pete on tööl ja Greta koolis.

Ja kuna Brenda ei olnud Gretat pikka aega näinud, siis sel korral otsustasime Gretaga kohe aasta alguses (koolivaheaja viimsel päeval) Brendale külla minna. Kui ma kohtumiseks kokkulepitud päeva hommikul Brendale helistasin ja teada andsin, et me hakkame nüüd kodust sõitma, siis teatas ta mulle et kuna ta ei ole Gretat pikka aega näinud, siis otsustas ta Gretale peo korraldada. Et ta on meile lisaks veel ka oma kaks lapselast koos kahe sõbrannaga külla kutsunud, pizzad tellinud ning koogi küpsetanud... Vat selline tore proua :)
Siit paar pilti

Eelmisel laupäeval tähistasime tagantjärele jõule Pete venna juures. Nagu ma postituse alguses mainisin, siis sel päeval kui sugulased kokku said ei olnud neil võimalik koosviibimisele tulla. Pete tuleb nii toredast ja kookuhoidvast perest, et kui mingil põhjusel ühel päeval ei õnnestu kokku saada, siis leitakse uus päev kui saab...ja kui ka uus kuupäev ei sobi kõigile siis leitakse ka veel kolmas. Juhtuski nii, et päeval mil Pete-i vanemad ja Pete-i õepere Pete-i venna juurde jõule tähistama läksid, meie minna ei saanud, sest Pete oli sel päeval tööl. Kokku aga taheti saada ja seega leiti uus kuupäev.

Meie saime algul aru, et saame kokku, teeme väikese jalutuskäigu koeraga (mida Greta jumaldab) joome teed ja sööme kooki, aga kohale jõudes tuli välja, et meie auks oli ikka kohe korralik kolmekäiguline (pluss juustuvaagen) pidusöök valmistatud.

Pete-i vend ja vennanaine on kuldsete kätega inimesed. Iga kord kui me neile külla läheme on nad taas midagi oma majas juurde ehitanud või ümber tõstnud. Sel korral tervitas meid uus esikupõrand. Suurema osa õhtust ma vaid imetlesin ja kiitsin seda põrandat, sest see nägi tõesti nii imeline välja. Sellelt pildilt kahjuks ei paista see ilu pooltki nii hästi välja kui päris elus.

Greta Elsaga möllamas. Vahepeal jäi meile mulje nagu oleks koer Gretat jalutama viinud

Vennad

Nii Pete isa, kui ka Pete ja ta vend ning Pete venna üks poistest on usinad luuletuste kirjutajad. Vennad hakkasid peaaegu oma luulet kõva häälega ette lugema, aga siis mõtles Pete-i vend ümber ja ütles, et tema nii suure publiku ees ikka ei julge (pooleldi naljatades siis ikka)