NÄDALALÕPPUDEST JA MUUD JUTTU

Meil oli siin üleeelmisel nädalalõpul isadepäev. Tavaliselt ei ole meil kombeks isadepäeva puhul mingeid pidutsemisi korraldada, aga kuna Pete isal on hetkel selg kahest kohast murtud (jaaaa, ma tean, see kõlab hullemini kui tegelikult asi on :)), siis otsustasime isadepäeval Pete vanemate juurde minna ja neile ise lõunasöögi valmistada. 

Mis Pete isa selga aga puutub, siis tal õnnestus mõnda aega tagasi kukkuda ja mingi kondike seljas talle teadmata ära murda. Selg tegi talle küll pärast kukkumist valu, aga luumurdu ei osanud keegi kahtlustada. Nüüd üsna hiljuti kukkus ta aga uuesti ning kuna sel korral saadeti ta x-ray-sse, siis avastati uuele luumurrule lisaks ka see vana. Valu on sel korral kordades tugevam ja vaene mees elabki hetkel vaid valuvaigistite abil ja ootab et luud ise kinni kasvaks (üks juba peaegu ongi). Mõtlesimegi siis sel korral isadepäeva natuke teistmoodi tähistada ja neile üks lõunasöök nende endi kodus valmistada.

Isadepäevale lisaks oli ka samal päeval Pete ema sünnipäev ja kohe järgisel päeval sai ka Pete õemees aasta võrra taas vanemaks, ehk siis koogisöögi ajaks liitus meiega ka Pete õepere kes põhimõtteliselt Pete vanemate majast üle tee elavad.

Päev varem oli Ritsik oma blogis joomisest kirjutanud ja üks lugeja, kes arvatavasti samuti UK-s elab, sest ta mainis isadepäeva, kirjutas, et tema jaoks on seda väga imelik näha et siin isadepäeva eel inimesi oma isadele alkoholi kingituseks innustatakse ostma (jutt käis mingist veebikaubamaja reklaamist). Ta mõtiskles, et võib olla tal lihtsalt mingi nõukaajatrauma selle alkoholiga. 

Hakkasin siis mõtlema, et mulle endale pole siin kunagi alkoholireklaamid silma jäänud. Ma ei ütle et neid ei ole, vaid et ma ei ole neid märganud, sest kui neid ka on, siis ei karju nad sulle otse näkku. Samas jõulude või isadepäeva eelsetes kangema kraami reklaamides ei näe ma ka midagi erakordset või ohtliku. 

Muideks Pete isa küsis ka meilt sel korral isadepäevaks pudeli punast veini ja see oli midagi sama tavalist või normaalset nagu ta oleks küsinud paari uusi sokke (mida ta ka küsis, aga kuna Pete õde oli juba suure hunniku ostnud, siis polnud meil mõtet neid veel juurde osta :)). Vein ja õlu on kui karastusjooks ja nende joomise peale ei pilguta keegi isegi mitte silma. Need joogid kuuluvad iga tavalise koosviibimise või seltskonna juurde ja see pole ka mingi patt kui sa alkoholi koos lapsega ostmas käid (teema mida Eveliis oma blogis täna puudutas). 

Arusaadavalt ei räägi ma siin joodikutest ja nende lastest, või juba niigi vintis vanematest kes lastega alkojahile lähevad. Loomulikult on ka neid inimesi kes alkoholi kuritarvitavad ja kes ühel või teisel põhjusel joovadki kas liiga palju korraga või liiga tihti, aga klaasike veini õhtusöögi kõrvale kellegist küll veel joodikut ei tee või patuna kirja ei lähe. Külla minnes näiteks on veinipudel esimene asi mis kaasa võetakse.

Nii et eks nii nõukaaeg, kui ka praegune alkoholi tarbimise olukord Eestis, mõjuta selliseid tundeid ja arvamusi. Eesti ja Inglismaa puhul ongi ju tegu ka kahe erineva ühiskonnaga. Eesti poolt vaadatuna tundub ju ka näiteks osadele minu lugejatele väga imelik, et Greta koolis (ja ka paljudes teistes koolides) alkoholi lausa eksponeeritakse (jõulu- ja suvelaatadel)

Ja mitte ainult ei eksponeerita ja müüda, vaid lapsed isegi katsuvad neid pudeleid

Näiteks Greta koolis on sel laupäeval toimuvas igaaastane suur Suvelaat ja neil on alati kombeks olnud, et päev enne laata toovad lapsed kooli mingi pudeli kas siis alkoholset või mitte alkoholset jooki. Kõik need pudelid lähevd laadapäeval loosi. 
Ma saadan Greta ka reedel veinipudeliga kooli :) 

Aga nüüd tagasi meie eelmise nädala tegemiste juurde.
Käisin üks päev ühel meie tuttaval vanaproual Jenny-l külas. Tal on aias hästi ilusad roosipuud

Järgmisel päeval, kui ma Gretaga koolist tulin, leidsin ma maja eest põõsa alt kannu roosidega. Lilledega oli kaasas ka kiri kus Jenny kirjutas, et ta tahtis mulle juba minu sealoleku ajal roose kaasa anda, aga oli unustanud. Ta küll elab meist ehk vaid 4min autosõidu kaugusel, aga sellegi poolest nii armas temast, et spetsiaalselt selle sõidu ette võttis, seda enam et meil on siin hetkel taas kuumalaine ja õues tapvalt palav. Nii mõnus on vahelduseks ka 'oma aia' lilli vaasis näha.

Ühel laupäeval käisime aga järjekordset kassihotelli uudistamas. Nimelt on meil vaja Josten augustis mõneks ööks hoidu anda, aga kahjuks oli seal meile juba tuttavas kassihotellis augustiks kõik puurid ära broneeritud. Meil ei jäänudki muud üle kui kiiresti mingit teist hotelli otsima hakata. Leidsime ühe kassimaja üsna meie kandist ja läksime sellega eelnevalt tutvuma. Koht ise oli täitsa ok ja inimesed paistsid samuti hästi hoolitsevad olevat, aga eks meil natuke kurb meel oli, et Josten oma vanasse hotelli minna ei saa. Vana kohaga oli ta juba enam-vähem 'sõbraks' saanud aga nüüd taas uus koht ja uued lõhnad :( Samas õnneks peab ta sinna vaid neljaks ja mitte üheksaks ööks jääma ja küll ta hakkama saab.
Kassid elavad sellise kapikese sees kust läheb trepp alla lahtisesse 'õue' osasse. Allolevalt pildilt on näha puuri väline osa ja see kapikese osa mille ees Greta seisab.

Pärast mängisime kodus perekondlikult jalg-ja sulgpalli ning hiljem Greta ja Pete tennist...või siis mingit tennise moodi mängu :)

Eelmisel laupäeval oli aga Gretal järjekordne jalgpalliturniir. Kuna lubasin sel korral Greta ja Petega kaasa minna mängu vaatama, siis olin sunnitud laupäeva hommikul juba väga vara ärkama, et lapsele hommikusööki valmistada ja meile kõigile mingid snäkid ja muu tavaar kaasa pakkida.

Lapse turniirieelne hommikusöök

Kell 9 olime juba platsis

Kokku oli tüdrukutel 4 mängu. Kuna sel korral ei tulnud turniirile seda tüdrukut kes eelmise turniiri ajal väravas oli ja väravavahi tööga suurepäraselt hakkama sai, siis otsustas treener, et iga mängu ajal on väravas eri mängija. Greta määrati esimese mängu väravavahiks. Kiire pluusivahetus, kindad kätte ja minek

Õnneks läks nii, et kogu esimese mängu ajal (kestis kuskil 20 min) hoidis Greta tiim palli teise meeskonna värava juures ja Greta ei pidanud vaat et kordagi oma väravat kaitsma. Väravavahil on ju suur vastutus palli mitte sisse lasta ja kuna Gretal puudub igasugune väravahi koolitus või kogemus, siis ma nii kartsin et vastasvõiskonnal saab pidupäev olema. Ma ei teagi kas neil üldse ongi nii, et üks kindel tüdruk alati väravavahiks on. Minu teada nad trennis lihtsalt mängivad ja väravaid seal ka rohkem kui vaid üks või kaks. 

Under 9 team. 

Sellelt pildilt on näha kui pikk Greta ja ta sõbranna on võrreldes teiste tüdrukutega. Kaks tüdrukut on siin küll aasta nooremad, ehk siis nooremas klassis, aga ülejäänud on  kõik Y4-s nagu Gretagi.

Greta oma parima sõbrannaga

Koju tuldi ühe võidu, kahe viigi ja ühe kaotusega. Ega sellised turniirid ongi kõige paremad mängu harjutamise ja õppimise võimalused. Trennis taod küll palli, aga see õige mäng ja oskuste õppimine toimub ikkagi turniiridel.
Igal juhul Greta jäi rahule ja talle meeldis, kuigi parem oleks olnud kui ilm nii kuum ei oleks olnud. 

Natuke omadega läbi oli ikka ka, aga üllataval kombel suutis  sellegi poolest veel restoranis ja poodides käia ning hiljem isegi Petega rattaga sõitma minna (no Pete tegelikult jooksis ja Greta sõitis rattaga).

Järgmisel päeval (eelmisel pühapäeval siis) läksime aga Pete vennale külla Sellest teen ma eraldi postituse, et mitte seda postitust piltidega lõhki ajada. 

Josten muidugi eriti vaimustatud nendest nädalalõppudest ei ole, kui me suurema osa päevast kodust ära oleme, sest siis ei pääse ta päeval õue mängima. Õnneks on ta meil aga väga leplik kassike ja suurt ei nurise. Võtab mis antakse ja on rahul.

Lugesin alles hiljuti taas kellegi blogist (isegi ei mäleta enam kelle), paaridest kes FB-s ja Instas oma üliõnnelikku suhet eksponeerivad, aga kelle piltide taga tegelikult mäda suhe peidus on.

Ma peale selle postituse lugemist ei julgenudki enam seda pilti minust Petega sotsiaalmeedias jagada, sest pärast veel hakatakse kahtlustama, et ja ja, nunnu pilt küll, aga suhe kindlasti mäda

...eriti veel kui nad Pete tassil oleva teksti esimesi ridu loeva :D :D