VIIMANE JÕULUPOSTITUS

30. detsembril toimus meie viimane jõuluteemaline kohtumine sõpradega. Olime tegelikult selleks ajaks juba natuke väsinud kõikidest nendest jõuluüritustest ja seega ei olnud just eriti entusiastlikud kodust lahkudes. Pärast muidugi olime NII rahul, et selline kohtumine toimus, seda enam, et see andis meile võimaluse ka natuke aega õues veeta. 

Tavaliselt oleme me ikka jõulukoosviibimise meie juures korraldanud, aga kuna sel aastal on sõprade peres üks väike pereliige lisaks (koerapoeg Ralph) keda ei olnud võimalik terveks pikaks päevaks üksi koju jätta, siis pidime midagi muud välja mõtlema. Juhtus ka nii, et meie teised ühised sõbrad veetsid sel korral jõulud hoopis sugulaste juures Itaalias ja Sveitsis ning seega ei saanud ka nemad meie juurde jõulusöömingule tulla. Pidime seega midagi muud välja mõtlema.

Kuna me sõbrad elavad meist kuskil 1,5 tunnise autosõidu kaugusel, siis pakkusid nad välja, et mis oleks kui saaks kokku ühes suures pargis mis asub nii meist kui neist poolele teel ja läheks hiljem kuskile pubisse sööma. 

Kuna me kindlasti tahtsime sõpru näha, siis kiitsime selle idee kohe heaks. 

30. detsembril oli õues +14 kraadi. Kodust lahkudes ei pööranud me üldse mingit tähelepanu temperatuurile. Autos alles nägime, et õues nii soe oli. Ma veel enne kohale jõudmist mõtlesin, et peaksin vist kampsuni jope alt ära võtma, et muidu hakkab õues hirmus palav, aga õnneks ma siiski nii kaugele ei jõudnud. 

Kohale jõudes ja autost välja astudes viskas Pete oma kindad ja mütsi kohe auto tagaistmele ning kiskus jope hõlmad lahti. Ma üldse imestasin, et ta mütsi kaasa oli võtnud, sest tavaliselt meil ei olegi siin talve jooksul sellist ilma, et mütsi vaja läheks. Tormasime sõpru kallistama ja SIIS kohe tagasi autosse kinnaste ja mütside järgi. Õues ei olnud otseselt üldse külm, aga puhus üsna kõva ja külm tuul. Ilma lisavarustuseta ei oleks me küll seda jalutuskäiku vastu suutnud pidada.

Sõprade väike Ralph on enam-vähem sama vana kui meie Josten. Me alati pereemaga naeramegi, et oleme justkui värsked vanemad, sest kokku saades või telefoni teel rääkides läheb jutt alati meie beebide peale ja siis ahhetame ja ohhetame oma beebide käitumise üle, või kurdame kui palju raha nende söögi ja 'lapsehoiu' peale kulub. 
Peale seda jalutuskäiku võin ma öelda, et meist küll koreaomanike ei saa :) See on ikka ränk töö mis koera omamisega kaasa tuleb. Kassi pidamine on selle kõrval ikka täielik puhkus. Samas muidugi sotsialiseerumise ja üldse liikumise ning värskesse õhku pääsemise eesmärgil õigustab koer ennast igati ära. 

Me vestlesime selle jalutuskäigu ajal vist küll pea iga teise koera omava vastutulijaga. Ralph lihtsalt ei liikunud enne edasi, kui oli igat vastu jalutavat koera saanud nuusutada. Vahet ei olnud kas võõras koer oli temast suurem või väiksem. 

Kui me oma jalutuskäiguga ühele poole olime saanud, seadsime suuna ühe pubi poole kuhu meil laud oli broneeritud. Sõbranna lahkelt pakkus eelnevalt välja, et ta ise otsib mõne pargile lähedal asuva restorani või pubi ning broneerib meile seal kokkusaamis päevaks laua. Kuna tegu oli ikkagi jõulupühadega, siis see osutus talle üsna keeruliseks tööks. Igal pool olid kohad juba ära broneeritud. Lõpuks oli tal siiski õnnestunud ühte pubisse meile laud saada, aga tal ei olnud õrna aimugi milline see pubi ka päriselt välja näeb või mis kvaliteediga toitu seal pakutakse. Lohutasime teda küll eelnevalt, et vahet ei ole, küll me sealt midagi ikka hamba alla leiame ja et kõige tähtsam on ikka see, et meil üldse õnnestub kokku saada.

Pärast tuli välja, et me ei oleks enam mõnusamast ja hubasemast kohast osanud isegi mitte unistada. See pubi oli kui jõulumuinasjutt. Nii mõnusa atmosfääri, kujunduse, kui ka söögiga.

Isegi kutsud olid teretulnud sinna pubisse. Muideks vaadake seda valget kotti me sõbranna õlal. See on vaid koera asju täis, nagu beebimähkimiskott :) Kotis olid söögi- ja joogikaus, väikesed snäkid, paar mänguasja, kakakotid, puhastusvahendid ning väike tekike. 

Meie laud oli kohe põleva kaminatule kõrval. Seal oli nii kodune ja soe istuda. Kuigi jõulud olid ju tegelikult juba möödas, siis seal pubis istudes tuli jõulutunne täiesti uuesti peale. 

Üsna varsti selgus, et Ralph-iga on seal üsna võimatu istuda, sest kuna pubis oli palju ka teisi koeri, siis otse loomulikult oli Ralphil vaja kõigi nendega tutvust teha või siis lihtsalt haukuda. Selline haukumine oleks aga nii pubikülastajaid, kui ka teisi koeri häirinud ja sõpradel ei jäänudki lõpuks midagi muud üle kui koer autosse viia. Õnneks ei olnud Ralphil midagi üksi autos istumise vastu. 

Kuna söökide lauda toomisega läks omajagu aega, siis vahetasime vahepeal jõulukinke. 

Meie tellisime lastele (veel saab nii öelda, kuigi sõprade tütar järgmisel aastal juba 18 aastaseks saab) Amazoni kinkekaardid. Nende saabudes olin ma meeldivalt üllatunud. Kinkekaardid nägid nii ilusad välja.

Kuna kinkekaardite ümbrised on tehtud ilusast ja tugevast materjalist, siis on võimalik neid järgmiste jõulude ajal uuesti kasutada. 
Kinkekaardile lisaks kinkisime kummalegi lapsele väiekse kommikotikese. 

Greta sai oma Beanie Boo kogumikku kaks uut liiget juurde, pluss veel ka 10 naela Amazonis ostlemiseks.

Minule tegi heameelt näha kui paljud inimesed taaskasutavad jõulukaarde. Näiteks nagu sellelt allolevalt pildilt on näha. Sõbranna on kasutanud eelmise aasta jõulukaardi et sellest välja lõigata uus kingilipik (gift tag). Märkasin sama ka Greta sõbranna pere poolt antud kingituste juures ja veel ühe meie tuttavate kingituse juures. Pete vanem õde on aga näiteks pea igal aastal vanadest jõulukaarditest hoopis uued jõulukaardid teinud (väljaarvatud millegipärast sel aastal).

Ma ei tea kas ma olen varem siin blogis üldse sellest kirjutanud, et Inglismaa läheb enamus jõulukaardide müügist teatud osa raha erinevatele heategevusorganisatsioonidele. Paljud inimesed ostavadki jõulukaarde selle järgi, et läbi nende raha annetada neile südamelähedastele organisatsioonidele. 
Ma ise jälgin ka jõulukaarde ostes, et need ikka mõne heategevusorganisatsiooniga seotud oleks, kuigi eelmisel aastal sattus mulle üks selline pakk mis ei olnud. Kuna kaardid meeldisid mulle nii väga ja kuna tavaliselt enamus kaardipakke on heategevuslikud, siis ma ei kontrollinud seda asja enne ostu. Alles hiljem kodus märkasin, aga ei hakanud siis ka neid enam poodi tagasi viima. 

Siit üks pilt meile sel aastal jõuludeks saadetud kaardide tagakülgedest, kus on kirjas millist organisatsiooni sa kaardiostuga toetasid.

Ja siin üks pilt nendest kingilipikutest mis mina selle aasta jõulukaarditest välja lõikasin järgmiseks aastaks 

Osad heategevuspoed siin koguvad ka inimeste vanu jõulukaarde, et neist järgmiseks aastaks uusi kaarde valmistada ja neid siis oma poes müüa. 

Kui söök saabus, siis kõigepealt me ahhetasime ja ohhetasime, sest see nägi nii hea välja. Portsud olid palju suuremad kui tavaliselt restoranides ja maitse ka ÜLIhea. Me tellisime Gretale lasteportsu, mis minu arvates oli täiesti tavalise täiskasvanu portsu suurune. 

Meie Petega tellisime endale lambakoiva? jalasääre? (ma ei teagi mis õige eestikeelne nimetus lamb shank-ile oleks). See oli JUMALIK! Me oleks vabalt võinud veel ühe sellise portsu ära süüa. See oli tõesti nii maitsev ja liha nii pehme.

Pärast mängisid sõbrad kõik taas Pete 'mänguasjaga' ja olid sellest sama vaimustatud kui meie. Paar päeva hiljem saatis pereema meile pildi nende google pappkarbist. Nimelt olid nad kohe peale meiega kohtumist koju läinud ja endale ka selle vidina tellinud :) 

Pubist lahkumise ajaks oli õues juba pimedaks läinud, aga tuul oli järgi jäänud ning õues oli mõnusalt soe. 

Me saime sellest koosviibimisest nii hea tunde kaasa ja olime nii rahul et selline kohtumine üldse toimus. Kui me algul olime natuke väsinud jälle 'pidutsema' minemast, siis pärast me veel mitu päeva hiljem tõdesime üheteisele kui tore selline pool vabaõhuline kokkusaamine oli ja kui imelise pubi sõbranna pimesi suutis meile broneerida. Hea meelega oleme nõus sinna mõnel teisel korral uuesti sööma minema. 

Sellega me jõulupidustustemaraton ka sellleks aastaks lõppes ja me olime igati valmis uue aasta vatuvõtuks ning uuteks huvitavateks elamusteks.