SÜNNIPÄEVAKINK

Mul oli nädalake tagasi sünnipäev. Kuna jõulude ja minu sünnipäeva vahele jääb nii lühike aeg, siis mingit erilist sünnipäevaootust või elevust mul tavaliselt ei teki. 

No kui aus olla, siis tänu Gretale ikka natuke tekib küll, sest nii armas on vaadata kuidas tema minu sünnipäevast elevile läheb ja pikisilmi mu sünnipäevahommikut ootab ja seda vaid sellepärast, et mind siis kõvasti kallistada ning mulle õnne soovida. 

Tagantjärele võin öelda, et mul oli sel aastal suurepärane sünnipäev. Nii palju lilli, sünnipäevakaarte, telefonikõnesid ja virtuaalseid õnnesoove. 

Ma olen tihti jätnud Facebookis inimesi õnnitlemata, sest mulle on alati tundunud, et kui neid õnnitlejaid seal ees juba nii palju on, siis mida see minu õnnitlus veel lisaks annab ja kas sünnipäevalaps seda üldse märkabki. Seda enam kui tegemist ei ole veel ka lähedase sõbraga. 

Kui ma aga eelmine nädal Facebooki kaudu sünnipäevaks nii palju õnnesoove sain, siis otsustasin, et järgmine kord õnnitlen kindlasti ka teisi, sest vähemalt mul oli küll IGA õnnesoovi üle väga hea meel. 

Veel olin ma ütlemata rõõmuse selle üle, et üks mu lapsepõlvesõbranna mulle Soomest helistas kellega me ei ole pikka aega suhelnud rohkem, kui vaid läbi Facebooki mõningaste kommentaaride ja like-ide. Ja muidugi suured tänud ka kõigile kingisaatjatele kingituste eest. Samuti tegid südame soojaks kõik sõnumid ning emailid mis minuni jõudsid nii siit kui sealt poolt maailma :)

Kui Greta mulle sünnipäevahommikul ümbriku ulatas, siis ta vabandas vigade pärast juba ette ära. Ta ütles, et ta ei saanud ju minu käest küsima tulla kuidas mingit sõna kirjutatakse ning issi ju ei tea. 

 Ta kirjutaski just nii nagu ta neid sõnu ka ütleb

Pete vanematelt sain ma selliste ilusate sõnadega kaardi

Ja kui ma Pete kaardi ümbrikust välja võtsin, siis ma naersin kohe hea mitu minutit järjest

Kirsiks tordil osutus aga see, et just minu sünnipäeval sadas meil ka esimene lumi maha. Ma terve päev ootasin, sest ilmateada ütles, et lumi on tulekul. Kui aga kuskil kella 5 ajal õhtul lõpuks vihma sadama hakkas, siis andsin alla ning vaatasin vaid kadestava pilguga Facebooki feed-is olevaid  lumiseid Sotimaa pilte. Seda suurem oli mu rõõm (no tegelikult Greta rõõm oli ikka palju suurem) kui siis paar tundi hiljem siiski natuke lund ka meile kingiti. Greta jooksin muidugi kohe õue lumememme tegema, kuigi oleks pidanud hoopis magama jooksma. 

Üheks mu kingituseks oli piletid Cirque Du Soleil-e. Ma ei ole üldse tsirkuse fän, aga kui ma paar kuud tagasi nägin, et maailmakuulus Cirque Du Soleil esineb Londonis, siis mõtlesin, et võib olla tasuks neid vaatama minna. Ma olen teistelt vaid kiidusõnu selle tsirkuse kohta kuulnud. Kuna aga piletid tundusid mulle liiga kallid, siis jätsin asja sinnapaika. Sünnipäevahommikul sain aga teada, et mu ühele kingitusele lisaks on Petel ja Gretal varuks veel üks üllatuskingitus mille saan aga kätte alles pühapäeval. Sain teada, et läheme kuhugi, aga kuhu mulle ei öeldud. Pärast tuli välja, et Pete oli meelde jätnud, et ma sellest tsirkusest rääkisin ja hiljem piletid salaja ära ostnud. 

Show toimus Royal Albert Hall-is kus me viimati eelmise aasta aprillis käisime. 

Kuna show algas kell 3 päeval, siis otsustasime varem kohale minna ja Pizza Expressis enne etendust lõunat süüa. Broneerisime restoranis kella üheks laua ja hakkasime Londoni poole sõitma. Juhtus aga nii, et kui me olime vaid 10 minuti autosõidu kaugusel restoranist jäi liiklus pea täiesti seisma. Liikusime viie minuti jooksul vist küll ainult meetri jagu edasi. Vahepeal helistasime restorani ja ütlesime, et jääme hiljaks, aga lõpuks otsustasime, et kindlam on kohe Royal Albert Hall-i sõita, sest muidu oleks olnud oht ka etendusele hilineda. 
Pete oli eelnevalt autoparkla pileti juba ette ära maksnud ja kõik oleks pidanud ilusti sujuma, aga kui me parklasse jõudsime, siis muidugi saime aru, et pileti võid sa ju varem ära maksta, aga kui vabade kohtade peale on võidujooks, siis ei ole sellest makstud piletist suurt mingit kasu. Veetsime siis seal parklas ringi sõites järgmised 15 minutit kuni lõpuks siiski leidsime ühe vaba koha.

Kui me pargitud saime oli kell juba kaks päeval ja etenduseni vaid tunnike aega. Restorani mõtte pidime peast välja viskama, sest restorani mineku ja seal toidu ootamise peale oleks ise juba vabalt tunnike kulunud. 
Ega siis midagi, lootsime, et ehk leiame midagi söödavat Royal Albert Hall-ist. Mina valmistasin ennast juba ette, et vaevalt minule sealt midagi söödavat leidub, aga võib olla kotikese komme ikka õnnestub saada.

Tiirutasime siis mõnda aega kontserdimajas sõna otseses mõttes RINGI. Ega seal ongi võimalik vaid seinal olevate numbrite abil orjenteeruda, sest ilma nendeta näeks kogu koridor välja täiesti ühesugune ning poleks õrna aimugi isegi kus väljapääsud asuvad.

Royal Albert Hallis oli küll igasugu veini- ja sampusebaare ning ka mitmeid kooke müüvaid lette, aga sealt me ei leidnud isegi midagi söödavat Gretale (kes munaallergia pärast ju kooke süüa ei saa). Õnneks oli kohapeal ka kaks restorani ja kuigi meile öeldi, et mõlemad restoranid on juba täis, siis meie suureks üllatuseks juhatati teises restoranis meid kohe tühja lauda. Öeldi küll, et kuna etenduseni on jäänud juba alla tunni, siis kahjuks eelrooga ja magustoitu enam ei ole võimalik serveerida, aga kui meil sellest probleemi ei ole siis nad hea meelega teennendavad meid. Me ohkasime kergendatult ja olime õnnelikud, et ei pidanud etendust tühja kõhuga vaatama minema. 

Sellises korralikus restoranis loomulikut mingit lastemenüüd ei eksisteerinud, nii et Greta toidu eest maksime tavalise £6.95 asemel kolmekordset hinda. Pete jaoks ei olnud see mingi probleem, mina lihtsalt pööritasin selle peale algul silmi, aga kui Greta agaralt oma kala kallale asus, siis olin olukorraga üsnagi rahul.

Kui me eelmisel korral Royal Albert Hall-i külastades saali kõige viimases reas lae all istusime, siis sel korral olid meil kohad õnneks all. Seal üleval, viimasel rõdul, oli ikka üsna kõhe olla. Nüüd aga saime etendust saalis kaheksandast reast nautida. Lava oli sel korral üldse keset saali paigutatud.

Kuna restoran asus ülemisel korrusel, siis tegime paar pilti ikka rõdul seistes ka. 

Muideks nende rõdudega on nii, et hetkel on üks kaheteist kohaline rõdu box (ma ei teagi kuidas seda eesti keeles kutsutakse) 2.5 miljoni naela eest müügis. Kes selle box-i ära ostab peab aastas veel £14,004 hooldusmaksu lisaks maksma. Selles eest saab aga boxi omanik vaba pääsme kõikidele Royal Albert Hall-is toimuvatele üritustele ja loa boxis olevaid kohti mis tahes summa eest erinevate kontserdite ajaks rahvale välja müüa. 
Saalis olevatest 5272 kohast on umbes 1300 eravalduses.

Jutt siis sellest box-ist millele pildil ring ümber on tõmmatud. 

Ega meil ei olnudki eriti palju aega saalis ringi uudistada, kui algaski juba show. Pilte etenduse ajal teha ei tohtinud, seega enamused siinsed pildid on võetud internetist.

Vaid selle alloleva pildi tegin mina ise, sest osa tegelasi möllas rahva seas ka vaheajal ja siis ei olnud pildistamine keelatud.

Show ise oli väga ilus. Olime justkui mingi rockbändi kontserdil, teatris ja tsirkuses samal ajal. Kui tegu oleks olnud vaid etendusel nähtud akrobaatidega, siis minu jaoks oleks see etendus jäänud üsnagi igavaks, sest enamus trikke olid sellised millest vägevamaid ma olen näiteks juba kasvõi Britain's Got Talent show-s näinud. Kuna aga kõik need akrobaatilised etteastmed olid põimitud ühe kindla jutu sisse ja neid saatis väga omapärane muusika, siis see kooslus oli üsna võluv ning nauditav. 

Ilusa sünnipäevakink meile kõigile :)