Ma vist ei eksi kui ütlen, et sel aastal ootasime me kõik Halloweeni. Pete isegi küsis pühapäeval mu käest, et kus see kõrvits on mida ta lõikkama hakata tohib. Ma algul arvasin (ja lootsin), et aitab ka sellest kui paneme lihtsalt ühe kõrvitsa ukse taha kaunistuseks. Pete aga haaras kohe noa kätte ja pool tundi hiljem oligi meil siin üks kõrvitsa kass olemas.
Minu roll on Halloweeni ajal koju komme varuda ning siis pärast neid uksel väikestele kollidele jagada. Kuna eelmise aasta Halloween oli meie esimene Halloween siin majas ning kuna see osutus väga populaarseks ja rahvarohkeks, siis sel aastal varusin ma eelnevalt juba suure kommihunniku valmis.
Maja kaunistasime ka natuke ära kohe kui Gretaga koolist koju jõudsime. Nii naljakas oli näha kuidas ühed me naabrid ka enam-vähem samal ajal oma ukseesise ämblikuvõrkkudega üle tõmbasid ja luukeresid laternate külge riputasid.
Sel ajal kui me Pete koju ootasime joonistasime ajatäiteks veel väikeseid mandariinikõrvitsaid juurde. Gretal oli nii elevil, et ajas mind oma non-stop jutu ja püsimatusega hulluks. Ma lausa kartsin, et mis siis veel saab kui ta pärast ennast kurguauguni komme täis sööb. Etteruttavalt võin öelda, et midagi ei saanud, jäime kõik ilusti ellu ning õhtuga rahule.
Kuskil 17.40 ajal kuulsime esimest koputust ja üsna varsti peale seda ka teist. Selleks ajaks oli Pete ka juba koju jõudnud ja isegi 'kostüümi' selga saanud.
Ja siis and läksidki. Greta oma roosa ämbrikesega ees jooksmas ja Pete turvamehena järgi. Kujutage siis ise ette seda õnne kui lapsel on võimalus terve ämbritäis komme ühe õhtuga ära 'teenida' ja need kõik siis ka veel pärast ise ära süüa (loomulikult mitte ühe õhtuga).
Sel aastal Greta kahjuks naabripoiste kampa ei saanud ennast lüüa, sest nad olid kodust ära. Ma küll proovisin Gretale mõnda ta koolikaaslast seltsiks trick or treat-i tegema saada, aga ei õnnestunud. Kuna kõigil on juba omad Halloweeni traditsioonid välja kujunenud ja kuna me elame koolist kaugemal, siis ei olnud meil võimalik leida kedagi kes veel vaba oleks olnud. Greta sai küll üsna mitu kutset minna oma sõbrannadega nende kodu lähedusse trick or treat-itama, aga siis jälle ei oleks mina saanud kodus teistele komme jagada ning Pete ei tahtnud ka kogu selle asja peale liiga palju aega kulutada.
Ma uurisin Greta käest eelnevalt, et kas see oleks OK, kui ta vaid issiga õhtul välja läheb ja sain vastuseks, et 'Muidugi' :)
Kahjuks sel aastal oli väga vähe trikitajaid. Kui eelmine aasta jäi mul peaaegu kommidest puudus, siis sel aastal jäid pooled kommid järgi. Ma ei tea mida ma selle kommihunnikuga siin nüüd siin peale hakkan.
Põhjus siis selles, et eelmisel aastal langes 31. oktoober nädalalõpu peale ja sellest sõltuvalt siis ka hullult palju inimesi. Kuna meie jaoks oli eelmise aasta Halloween esimene selles piirkonnas, siis eeldasime, et siin käivadki asjad sedasi.
Aga ega ma ei kurda. Greta jaoks oli kõik Super ja eks see olegi peamine. Mina ju olin enne nagunii suur Halloweeni vihkaja. No ja kuidas ei saakski üks selline õhtu olla lapse jaoks SUPER, kui vaid vähem kui tunniga selline hunnik komme kätte saadakse.

Me pole siin Eestis Halloweenist veel midagi arvanud (räägin enda ja oma pere seisukohast) Ema ikka mõne ilukõrvitsa paneb aknalauale ja mul on kaks hiiglast koridoris aga no see pole see :P Tänavu siis otsustasin, et ega see traditsioon siia riiki tulemata jää, parem teeme algust ja mõtlengi nüüd järgmisel aastal toreda Halloweenipeo korraldamisest kodust, sõpradele.
ReplyDeleteKahju on aga Mardi ja Kadripäevast :( Linnas ikka jooksis neid lapsi, iga aastaga üha vähem. Aga siin maal, ei ole üldse kedagi. Ma ei tea kas keskuses joostakse. Mõtlesin isegi, et paneks valla poodi sildi, et meie juurde võib ka joosta, anname palju kommi. Aga see tunduks kole kahtlane :P
Mina sain hakkama sellise kohutava ketserlusega, et jagasin lastele õuna :D Enamik muide lõi sinna kohe hambad sisse. Ainult 1 laps ei võtnud üldse vastugi...
ReplyDeleteKarin
Kris, teil seal maal vist jah palju keerulisem selliste pühadega, sest nagu ma aru saan, siis elad sa üsna metsas. Kas lapsed saaks teie juurde ise jala tulla, või keegi peaks neid teie juurde transportima?
ReplyDeleteKarin, mina õunu ei raatsi anda, liiga kallid :)
Me ei ela tegelikult üldse metsas, koolimaja koos lasteaiaga on kohe suure tee ääres ja meie majast 500 meetrit. Keskuseni läheb korralik valgustatud jalakäiaterada ja sinna on alla kilomeetri :)
ReplyDeleteNo näed, blogi põhjal jääb mulje, et elate täitsa metsas (või siis õigemini põllul :). Aga kui te koolile ja lasteaiale nii lähedal elate, siis tasub jah juba varakult suured sildid ja viidad välja panna, et 'siit 500m kagusel on maja kust Halloweeni ajal saab KOMMI!! :D :D
ReplyDeleteKüll see teie välisuks on ikka ilus, kohe ei saa silmi ära. St uks ise siis. Ega neil kaunistustel ka häda pole, aga see punane uks, ahh, nii võrratu!
ReplyDeleteIngrid :) Ma täna ja kummardan ja annan sulle loa seda ust siia oma silmaga vaatama ja oma käega katsuma tulla :) Kaasa sa pildi endast meie punase ukse tauastal :D
ReplyDeleteKallistused