KEVAD KONTSERDID, ESINEMISED JA MUUD ETTEKANDED

Ma olen oma postitustega natuke ajast maas, aga pole hullu. 

Märts oli meil igasugu suuremate ja väiksemate sündmuste kuu. Suuremate sündmuste alla paigutaks Greta kindlasti oma sünnipäeva, aga meie jaoks olid ka suursündmused igasugu Greta esinemised nii koolis kui ka teatrikoolis.

Kõigepealt toimus tal koolis tema klassi Aafrika esitlus. Kuna nad on õppinud ja õpivad sel veerandil kõiksugu asju mis Aafrikaga seotud, siis toimus ka traditsiooniline ettekanne lastevanematele õpitud asjadest. Seda teeb iga klass korra veerandi jooksul.

See esitlus juhtus toimuma just sel ajal kui mu ema siin oli ja seega õnnestus ka temal sellest osa saada.

Greta sai loomulikult suurepäraselt oma osaga hakkama, sellele lisaks laulis ja tantsis nagu prof. Kahjuks ei saa ma teiega neid videoid ja ilusaid pilte jagada, sest seal on teised lapsed peal, aga mõned sobivad siiski noppisin siia mälestuseks.

Lapsed näitvad siin oma ise tehtud Aafrika mustreid

Ja siin ise tehtud Aafrika siluette.

Aafrika ettekanne oli tore ja lapsed väga tublid, aga üks asi jäi küll häirima. Nimelt rääkisid enamus lapsi omi ridu väga vaikse häälega. Mulle jäi arusaamatuks miks õpetajad ei ole sellele küllaldaselt tähelepanu pööranud. Lastevanematele lisaks on saalis ka teiste klasside lapsed seda etteastet vaatamas ja vaevalt et ka nemad suurt midagi peale laulu ja tantsu kuulsid, mis sest et nemad istusid kõik vanematest ees pool. Saal on neil nagu nii üsna väike, seega otseselt karjuma kedagi õpetama ei pea, piisaks kui lastel palutakse lihtsalt kõvasti rääkida.

Õnneks Greta on meil juba nii hästi välja treenitud, et tema teab valju häälega rääkida. Me oleme talle seda juba kooliaasta algusest korrutanud ja tuletame talle ka seda alati enne mis tahes esinemist meelde. Samuti, ma arvan, on aidanud videod mida ma tavaliselt alati teen, sest sealt pealt on pärast kohe hea vaadata ja analüüsida kui kõvasti või kuidas peaks rääkima ja laulma nii, et kõigile oleks arusaadav ja nauditav. On ju raske ennast ise kõrvalvaataja rollis näha või analüüsida ilma video abita.
Aga noh see selleks. Küll nad õpivad.

Peale Aafrika etteastet nädal või kaks hiljem toimus koolis kevad kontsert. See kontsert oli ühe osana kooliküla muusikapäevadest, ehk siis kogu külas toimus teatud ajavahemikul igasugu muusikalisi üritusi ja esinemisi igasugu erinevate muusikute ja kooride poolt. 

Greta esines seal kontserdil kooriga. Õigupoolest oli neil neid kontserde kokku kolm ja need toimusid koolis. Esimesele kontserdile tulid külaelanikud ja muud huvilised. Teised kaks kontserdi oli mõeldud siis lastevanematele. Üks päeval ja teine õhtul, et vanematel oleks valida kumb aeg neile paremini sobib. 

Kontserdil esinesid vaid need lapsed kes kas laulsid kooris, esitasid soolosid, mängisid mingit pilli või kuulusid jazzbändi (neil on neid koolis koguni kaks tükki-nooremate bänd ja vanemate oma). Kõik koolilapsed osa ei võtnud.

Kontsert oli super. Meie tegime nii, et mina läskin päevasele kontserdile ja Pete õhtusele. Sedasi oli Gretal mõlemal korral keegi pealtvaatajate hulgas ja kuna õhtune kontsert algas alles kella 7 ajal või isegi peale seitset (kui Greta vanused juba magama hakkavad minema) siis oleks keegi pidanud ta nagunii sel kella ajal kooli viima ja sealt siis ka pärast ära tooma.

Vaesed lapsed, neil oli sel päeval nii pikk päev, plus siis kõin need proovid ja eelproovid veel sinna otsa. Aga see oli ka igati igat pingutust väärt.

Ma tõesti nautisin seda kontserdi täiega. Mul oli tunne nagu ma oleks kuskil päris kontserdil ja mitte lastelaulu kontserdil (mitte et lastelaulu kontserdil midagi viga oleks). Seda siis sellepärast, et lapsed laulsid ja esitasid väga palju kaasaegsete kuulsate lauljate laule. Näiteks oli esitluses vähemalt kolm Adele laulu. Üks soolo lauljana, üks kus üks tüdruk laulis ja kaks tüdrukut saatsid teda kitarril ja laulsid samuti natuke kaasa. Väga liigutavad esitlused kõik. Ma ikka mitmel korral võitlesin pisaratega isegi siis kui tegu ei olnud minu enda lapse esitlusega. 

Tore oli ka see, et lastel lubati ise valida mis lugu nad tahavad kas õpitaval instrumendil mängida või, laulda (või mõlemat), ehk siis suurem osa kontserdist oli kokku pandud laste endi poolt (muusikaõpetaja muidugi juhendas ja aitas ka omaltpoolt. Muusikaõpetaja küll aga ei õpetanud lapsi pille mängima, seda nad tegid ikka ise oma pillitundides).

Ma tegelikult ei tohiks siia videosid ülesse panna, aga kuna ma olin sellest kontserdist nii vaimustatud ja tahan seda ka teiega jagada, siis panen siia paar videot korraks siia ülesse. Ma mingi nädala või kahe pärast lihtsalt võtan nad siis uuesti maha. 
Need paar videot muidugi ei suuda edasi anda kogu seda kontserdil olevat fiilingut, aga ega sel polegi tähtsust, sest eks see tunne ole ikka vaid mul (meil) see kõige tugevam, sest see on seotud ju meie lapsega, mitte lugejate lastega.

Siit üks pilt jazzbändist

No näiteks see poistebänd. Mulle nad hullult meeldivad ja ma olen seda nende esitlust juba vähemalt 15 korda Youtubist vaadanud. Arvata võib, et vaatan veelgi :)

Ärge unustage enne videode vaatamist rattakesest kvalteeti kõige kõrgema peale panna!

Greta koor esines kahe lauluga. Kooris saavad lapsed laulma hakata alates Year2-st, ehk siis laste kolmandal kooliaastal alates 6 aastastest. Junior kooris laulavadki lapsed vanuses 6-8 aastat. Koor on vabatahtlik. Lapsed saavad ise otsustada kas nad tahavad seal laulda või ei. Proovid toimuvad kord nädalas pika lõunavahetunni ajal. 

Siit junior koori üks esitlus

Teise laulu laulsid nad koos senior kooriga, ehk siis lastega vanuses 8-11.

Greta kooli koor on üldse väga aktiivne koor. Ühel aastal käisid nad esinemas Londonis väga kuulsas Royal Albert Hall-is ja sel aastal võttis nende kooli senior koor osa sellisest toredast üritusest nagu Voice in Million. Mina ei olnud sellest üritusest enne midagi kuulnud aga nüüd sain teada, et tegu väga võimsa asjaga. Ma ei hakka siia selle koori sünnilugu kirja panema, sest see venitaks teksti ülipikaks ja võtaks mult palju aega. Need kes inglise keelt valdavad ja keda asi huvitab soovitan kindlasti lähemalt lugeda siit, sest sellel üritusel on väga huvitav sünnilugu.

Tegu lühidalt siis maailma suurima lastekooriga, millel on tänaseks kokku üle 68 000 liikme ja millest võtab osa peaaegu 1500 kooli koorid. Sel aastal toimus kontsert Wembley Arenal ja nagu ma juba ütlesin, siis ka Greta kooli senior koor võttis sellest üritusest osa.

Ma pärast kuulsin paari ema käest kes seal oma vanemate lastega kaasas käisid, et hästi võimas värk olevat olnud. Seal kus rock kontserdite ajal tavaliselt pealtvaatajad istuvad (Wembley Arenale mahub pealtvaatajaid kokku 12500) seisid koorilauljad ja põranda istumiskohtades siis lastevanemad (ainult teatud arv vanemaid sai kaasa tulla). Need paar ema kellega ma sel teemal rääkisin ütlesid, et neil oli kogu ürituse ajal kananahk peal olnud. Ma kujutan väga hästi seda tunnet ette. Ma ei tea kuidas ma oleks seal vastupidanud, sest mul võtab mingi tavaline kevadkontserdki juba pisarad silma. 

Ma nii loodan, et kahe aasta pärast õnnestub ka Gretal sellest osa võtta.

Vanemad lapsed esitasid kontserdil päris mitu laulu ja osa nendest (kui mitte kõik) olid kindlasti ka need laulud mida nad Londonis Voice in the Million üritusel laulsid.

Ma panen praegu siia nähtavale vaid ühe. Mul oli raske valida et millise, aga otsustasin selle kasuks kus üks tüdruk soolot laulab.

Tegelikult selle kevadkontserdiga oli ka üks jama (kui seda jamaks otseselt nimetada saab). Nimelt kui ma päevasel kontserdil käisin ja see lõpusirgele oli jõudmas, olin ma emotsioonidest nii tulvil ja minus oli nii suur tänutunne ja imeltus kooli muusikaõpetaja ja Greta koorijuhi vastu (kelleks muideks on Greta eelmise aasta õpetaja), et mul tuli nii suur tahtmine neile kontserdi lõpus midagi anda. No näiteks lilli. 

Lilli mul muidugi kaasas ei olnud ja seega lihtsalt plaksutasin kõvasti ja mõtlesin, et no miks ometi keegi ei ole organiseerinud midagi ka õpetajatele. 

Kohe tärkas ka mulle üks kaval mõte. Nimelt oli ju Pete tulemas õhtusele kontserdile mis seega oleks kevad kontserdi viimane kontsert. Lillede andmine selle lõpus tundus minu silmis veelgi sobivam. Samas probleemiks oli see, et ma ei tahtnud, et need lilled oleks tulnud meilt. Tahtsin, et see oleks tulnud just kui kõikidelt lastevanematelt, või siis kuidagi anonüümsemalt. 

Tormasin koolist koju ja seletasin õhinal Petele minu 'heast' plaanist. Ma tahtsin, et ta ülteks oma arvamuse, et kas ma olen natuke hull või oleks see ok õpetajatele lilli viia. Tema ju ikkagi inglane ja teab seda värki paremini.

Tema tegi algu kohe hapu näo, mis hiljem tuli välja oli sellepärast, et tema ise ei tahtnud lillede andja rolli jääda ja terve kontserdi aja nende üleandmise pärast muretseda. Mõlemad me kontserdile minna ei saanud, sest iga pere sai vaid kaks piletid ja mina olin oma oma juba ära kasutanud. 

Kui ma siis proovisin välja mõelda mingeid teisi variante kuidas saaks nii, et Pete neid lilli ise andma ei peaks, siis ta natuke leebus ja ütles, et kui mul on nii tugeva tunded seda teha, et ju see siis on OK. Me proovisime veel ka kooli helistada ja koolidirektorit kinni saada ning tema arvamust selle minu hullu idee kohta küsida, aga kahjuks koolis ei vastanud enam keegi telefonile. 

Otsustasime siis Petega, et nagunii on direktor enne kontserdi koolis ja räägime siis temaga enne kontserdi. Anname lilled talle ja las ta siis ise annab need õpetajatele edasi kontserdi lõpus.

Sõitsingi siis ruttu poodi lilli ostma, endal küll närv täitsa sees, sest ma ikkagi ei olnud kindel, kas ma teen õiget asja. Ega mul kaua aega seal mõelda ei olnud,sest Greta pidi varsti tagasi kooli minema ja mul oli vaja talle enne veel õhtusöök valmistada. 

Minu õnneks (või õnnetuseks) oligi poes just järgi kaks imeilusat kimpu tulpe ja roose, mis minu arvates ideaalselt iseloomustasid ühte imelist kevadkontserdi. 

No ausalt, kogu see organiseerimine ja kaalutlemine oli kui üks suur operatsiooni plaan. Ma veel ise eelmine päev olin mõelnud, et nii tore, et Pete läheb õhtusele kontserdile, et ma saan siis rahus ilma mehe ja lapseta kodus telekat vaadata või niisama omi asju teha (blogida :) ja nüüd siis olin ma olukorras kus ma muud ei teinudki kui vaid sibasin ringi ja kulutasin omi närve mingi tühise lillekimbu andmise peale.

Koolis saime direktori ilusti kätte ja kandsime talle oma 'imelise' plaani ette ning küsisime tema arvamust. Direktor jäi algul täiesti vait. Siis proovis õigeid sõnu leida. Minu ainuke mõte oli, et no mis paganama pärast oli mul vaja üldse mingiks aktivistiks hakata ja see lillede jama oma ja Pete kaela tõmmata. Nüüd muidugi oli ka liiga hilja nende lillegeda ära joosta.

Direktor ütles, et siin on väikene probleem. Nimelt, et õpetajad oleks kindlasti väga liigutatud lillede saamise üle, AGA nad kindlasti ei tahaks, et õhtu tähelepanu oleks lastelt ära juhitud. Et see kontsert on about children (ehk siis õhtu kangelased on lapsed) ja kogu au ja imetlus kuulub neile ja ainult neile. 

Sel hetkel me saime sellest VÄGA hästi aru ja olime direktoriga täiesti nõus. Sel hetkel sain ma ka sellest aru, kui 'nõukogudelik' oli see mu mõte sedasi lilli kinkida. 
Siin ju ei ole ka seda kommet, et esimesel koolipäeval õpetajatele lilli viidaks. Mind ei ole ausalt öeldes see kunagi otseselt häirinud, või ma ei ole seda kommet taga igatsenud (ja seda üldse mitte paha pärast), aga vot nüüd sain ma esimest korda aru ka selle kombe puudumise ühest mõttest. 

Ja see ei tähenda üldse, et õpetajaid koolis ei austata, või nendest lugu ei peeta. Õpetajaid tänatakse kooli lõpus tehtud töö eest ühise kingituse ja lilledega (tegelikult ka jõulude ajal, aga siis on see jõulukingitus mitte tänukingitus). Ülejäänud aja on tähelepanu lastel. Küll aga saadavad vanemad näiteks emaile või kirju, kas siis otse kooli direktorile või lihtsalt kooli emailile, kui nad on mingist asjast vaimustatud, või kui nad tahavad mingi õpetajale kiitust avaldada. Seda lihtsalt ei tehta asjade abil, vaid sõnadega ja sõnad on vaat et veel palju mõjukamad kui mingi asi või lill.
Oleme ise ka seda teinud. Üks näide sellest on SIIN.

Nii, et jah, direktor soovitas meil need lilled pärast kontserdi isiklikult asjaosalistele üle anda. Sellega läks muidugi luhta mu anonüümseks jäämine. Ma korra isegi mõtlesin, et tühja need lilled, jätame üldse kogu selle jama ära, aga samas mida ma oleks ka nende kahe suure kimbuga kodus pihta hakanud. Korra mõtlesin, et viin näiteks järgmise päeva hommikul kooli registratuuri ja ütlen, et mul paluti need toimetada siia sellele ja sellele isikule. Sedasi oleks ma saanud anonüümseks jääda. Oleks vaid lillekimpudele väikese 'thanks' kaardi juurde kirjutanud. Siis aga õnneks tuli mul meelde, et muusikaõpetaja arvatavasti ei ole üldse reedeti koolis ja sel juhul oleks see kimp veel sinna kogu nädalalõpuks jäänud...

No igavene needus ma ütlen. Ma üldse ei hakka siin seletama, kuidas ma siis nende lilledega taas koju sõitsin ja enne kontseridi lõppu taas tagasi. Pidev sõelumine kooli vahet ja ei mingit rahuliku õhtut omaette kodus :).

Õnneks lahenes kõik siiski lõpuks ilusti. Õnneks oli Greta koorijuhiks Greta endine õpetaja, kellega ma väga hästi läbi sain ja kellega ma olin varem palju suhelnud (kooli teemadel, sest mind huvitab ju see koolisüsteem siin :). Õnneks sain ka need lilled sedasi üle antud, et teised vanemad ei näinud seda. Õpetaja oli väga, väga liigutatud, aga mul endal jäi küll natuke selline pugeja tunne sisse. Aga mitte ka nii, et nüüd hirmsasti häiriks. Muusikaõpetajale andis lilled üle Greta ja see kukkus samuti ilusti välja ja meie jäime üldse taha plaanile mis oli väga hea.

Igal juhul ühte asja tean ma nüüd küll kindlalt, et sellist lilledraamat ma kindlasti enam uuesti ei korralda :) Lilled ja kool ei käi lihtsalt kokku. Parem ostan koju vaasi :)

See postitus on nüüd küll, tänu sellele lille teemale hirmus pikaks veninud, aga ma veel siiski kirjutan siia lõppu ka Greta teatrikooli avatud tunnist, et kõik kevad sündmused ikka ühe posti alla saada.

Nimelt toimub Greta teatrikoolis alati aastas üks avatud tund, kus vanemad saavad näha millised need tunni seal 'koolis' välja näevad ja mille eest me meeletult suuri summasi iga veerand maksame.

Aasta lõpus on ka alati üks korralik etendus, aga sel korral siis vaid tundide näide. Ehk siis natuke draamatundi, natuke tantsutundi ja nautke laulutundi. Osa võtsid kõik eri vanuseastmed. Greta on oma vanuse poolest praegu esimeses astmes vanemate laste grupis (enne seda käis ta 4-6 aastaste grupis mis on lihtsalt öelda titegrupp :) 

Siit paar pilti draamatunnist

Laulutunni näide oli lihtsalt üks laul mida nad viimased nädalad on õppinud.

See lauluvideo ei ole siin üldse teab mis asi. Hästi pikk ja paljud lapsed laulavad ka siin väga vaikse häälega. Ühesõnga üsna igav video, aga kuna Greta laulab oma väikese soolo kohe alguses ära siis panen selle video siia ikkagi ajaloo tarbeks.

Tantsutunni näidis esitus tuli meile aga küll täieliku üllatusena. Minu arvates ei ole Greta mingi eriline tantsija. No ma pean silmas siis selline natural born tantsija tüüp. Ma muidugi ei taha oma last ära märgistada, aga ma siiski jään oma arvamuse juurde. Ballet tuleb tal palju paremini välja, sest ballet on palju tehnilisem tants kui vabastiili tants. 

Greta aga räägib meile tihti suure vaimustusega oma tantsutundidest ja oma tantsuõpetajast Tomist. Küll olevat ta üks kord Gretale öelnud, et Greta on ta best girlfriend ja kord kiitnud teda kõgi ees ning saatnud ta kooli juhataja juurde tasuta kommi järgi, sest ta oli tunni kõige parem tantsija olnud. 

Ma tean, et see jutt siin nüüd vist jätab natuke vale mulje, aga ma võin teile lubada, et tegu ei ole millegi sobimatuga :) Igal juhul oli näha, et need tantsutunni tõstavad Greta enesehinnangut ja kindlust iga korraga kõrgemale. Mitte, et Gretal oleks madal enesehinnang, või et ta enesekindel ei oleks, vaid oli näha kuidas Tom-i tähelepanu ja 'hoolitsus' aitas sellele kõigile veelgi kaasa.

Tom muideks on super äge gay mees, kes on suurepärane tantsija ja kes on ka mitmes tuntud muusikalis kaasa teinud. 

Mingi aja eest Greta teatas mulle, et Tom oli talle öelnud, et tal on Gretale üks väikene soolo anda. Ma ise mõtlesin hirmuga, et oo jummal, kuidas ta küll selle soologa hakkama saab ja milline see veel välja hakkab nägema, aga loomulikult need mõtted jäid vaid mu enda sisse.

Esinemise eel ma vaid lootsin, et see soolo tal väga jube välja ei näeks, aga tegelikult olime me mõlemad Petega üllatanud kui hästi me laps tantsis. OK, on kohe näha, et ta ei ole loomulik liikuja, aga Gretal on imeline oskus juhtnööre kiiresti ja hästi järgida. Ta kuulab ja võtab kohe õppust. See oli ka midagi mida Greta õpetajad nii Greta 'tunnistusel' kui ka arenguvestlusel rõhutasid. Tänu sellele oskusele on ta ka tantsima õppinud. 

Mis mulle selle teatrikooli, või üldse siinsete trennide ja ringide juures meeldib, on see, et seal saavad käia kõik lapsed kellel selleks on tahtmist. Nad ei pea omama mingeid eirilisi näitlemis, tantsimis või laulmisandeid. Kõik saavad osa võtta, seda nautida ja endale midagi vajalikku õppida. Näiteks tegelikult paljud vanemad panevatki just omi arglike ja enesehinnangu või kindlusega kimbus olevaid lapsi sellistesse teatrikoolidesse, sest need aitavad neil oma 'tsoonist' välja tulla. 

Samas just sellistest teatrikoolidest valitakse väga tihti lapsnäitlejaid erinevatesse filmidesse, saadetesse, reklaamidesse või muusikalidesse. Ühesõnga väga andekad lapsed on kõrvuti vähem andekatega, aga see ei sega kedagi.

Ja kus sa tead, et su laps ei ole mingil alal andekas enne kui sa ei ole talle selleks võimalust andnud

Edit: Lisan siia veel ühe video teatrikooli teise astme laste tantsust. Sellelt videolt saab näha kui hea tantsija see Tom on. Ma suurema osa ajast vaatasingi just teda ja mitte lapsi. Kahju et ma ei taibanud teda eraldi pikemalt filmida :)