VÄIKE PIDU SUGULASTEGA

Ma eile vaatasin neid eelmise postituse (lingitud)pilte ja kohe oli näha, et need olid tehtud korraliku kaameraga. Nüüd neid pilte siin vaadates on kvaliteedi vahe ikka nii suur, et teeb kohe kurvaks. Õnneks 5 päeva pärast saan endale uue kaamera ja siis saab jälle pildistamist nautida.

Pidu sugulastega toimus sel aastal päev enne vana-aasta õhtut. Olime just Eestist tagasi tulnud, saanud päeva natuke ettevalmistusi teha ja juba järgmisel päeval pidutsesime. Otsustasime kohe, et sel korral tellime suurema osa toidust. Meil ei oleks olnud aega ühe päevaga 24-le inimesele toitu valmistama hakata ja kuna meie korraldame selliseid suuri sugulaste pidusid nii harva siis otsustasime, et teised ei pea midagi kaasa tooma vaid tulevad vaid nautima (mitte, et kokkamine neile kõigile vastumeelne oleks). Toidu tellisime juba enne jõule Marks&Spencerist. Peopäeva hommikul läks Pete toidule järgi ja meie tööks oli toit vaid vaaganatele panna. 

Tegelikult ma siiski valmistasin ise kartulisalati, piparkoogid ja lumememmed päev varem valmis, sest mulle siiski meeldib kui laual on ka midagi omatehtud.

Samas ma pean nentima, et tellitud toiduga oli ikka väga mõnus. Me tavaliselt ostame liiga palju sööki kokku ja pärast jääb alati palju toitu üle, aga tellides olid need kogused natuke realistlikumad. Üle jäi väga vahe söögipoolist ja selle pakkisime ka külalistega kaasa. Seda ma ei oska öelda, et kas hinna poolest tuleb valmistoitu tellides või ise ostes odavam. Paljusid asju nagunii ei hakkaks või ei oleks võimalik olnud kodus ise teha ja poest poleks ka saanud osta, seega jäime tellitud toiduga väga rahule. Peamine muidugi selle tellimise juures oli ajavõit. Meil lihtsalt ei oleks olnud aega just reisult tulnuna ühe päevaga kõike ise organiseerida.

Alustuseks seega paar pilti toidulauast. Selle juustu tomati kuusepuu tegin ma ise :)

Ma muidugi oleksin võinud pildistamise ajaks kanakoibadelt kile ära võtta, aga ju mul siis polnud aega, sest esimesed külalised astusid uksest sisse just siis kui ma pildistama hakkasin.

Huvitav oli see, et peol oli sel korral taas 24 inimest, täpselt sama palju kui eelmiselgi aastal, kuigi osad inimesed olid teised. Kui kogu suguvõsa oleks saanud kohale tulla siis oleks kokku olnud 27 inimest.
Sel korral olid siis kohal
Mina, Pete, Greta (3)
Pete onu ja onunaine (2)
pete vanemad (2)
Pete vend, vennanaine ja 3 poega (5)
pete noorem õde, tema mees ja 3 last (5)
Pete vanem õde, tema mees, kolm tütart ja kahe tütre boyfriend-id (7)
Sel korral puudus Pete vanema õe üks tütardest ja tema kaks last. Kuna ta elab meist väga kaugel siis ei olnud tal võimalik kahe lapsega seda sõitu sel päeval ette võtta. See on see sama tütar kellest ma oma Boxing Day postituses kirjutasin, et ta sai nii noorelt lapse ja kes eelmiste jõulude ajal oli haiguslehel õpetaja tööst tuleva stressi tagajärjel.
Aastaga on asi nii palju muutunud, et tänaseks on ta oma mehest 'lahutatud' (ma ei tea kas ka juba ametlikult, aga koos nad ei ela juba mõnda aega) ja tal on diagnoositud fibromyalgia (ma ei tea mis see oleks eesti keeles ja kas Eestis üldse sellist diagnoosi pannakse).Ta jättis õpetaja ameti maha, teeb mingit vabakutselist tööd, kolis teise linna ja kasvatab lapsi üksinda. Väga kurb, sest nad mõlemad olid toredad noored inimesed. Samas minul isiklikult ei ole palju usku sellistesse kiiretesse lapse saamistesse ja abiellumistesse, eriti veel siin maal. Inimesed muutuvad nii palju, eriti veel noores eas, et noortel väikeste laste kõrvalt on ikka väga raske õpinguid jätkata, tööd leida, pere üleval pidada ja siis veel ka proovida elu nautida.

Ma täpselt ei tea mis osutus selle noorpaari probleemiks, aga kuulda oli, et mees tahtis sel hetkel elust rohkem kui vaid kõik päevad kodus lastega veeta ja (vist) õhtuti või öösel mingit poolekohaga tööd teha. Eks vist seal ka kõik probleemid siis alguse said. Vastutustundetu, aga samas mitte üldse üllatav. Kahju, sest üks tore pere nüüd taas vähem, üks lõhutud pere rohkem ja päeva lõpuks on ju lapsed need kes kõige rohkem kannatavad. Kahju ka Pete õetütrest, sest tegu väga targa ja hakkaja noore naisega kelle elu ja karjäär tänu sellele lahutusele nüüd rikutud, aga noh, elu läheb edasi.

Arvake siis kui suur oli minu üllatus, kui mingi aeg tagasi anti suguvõsale teada Pete vanemaõe TEISE tütre kihlumisest ja nüüdseks oleme siis ka juba saanud pulmakutse suvel toimuvateks pulmadeks. Vähemalt ei ole veel beebiuudiseid :) Hetkel on mõlemad noored viimast aastat ülikoolis.
Mina isiklikult ei saa aru, miks selline ruttamine, aga samas see ei ole ju minu elu ja ma loomulikult soovin nendele vaid kõike head ja paremat ning pikka kooselu. 
Pete õe kolmas tütar õppis ülikoolis advokaadiks, just alustas tööd ja on aasta koos oma boyfriendiga olnud. Peole tuldigi koos, sest see oli hea võimalus kogu suguvõsale noormeest tutvustada. Abielu plaane veel ei peeta. Väga meeldiv ja enesekindel noormees. Greta oli temasse täielikult armunud, ta muidugi oskas väga hästi ka lastega ümberkäia :)
Neljas tütar on esimest aastat ülikoolis. Tema on samuti äärmiselt andekas ja akadeemiline nooruk ja jõuab elus kindlasti nii mõndagi korda saata.
Siin pildil siis suurem osa suguvõsast. Puuduvad väiksemad lapsed, mina ja söögitoas olevad vanemad poisid.

Pete suguvõsa juures on see armas asi, et kõik võtavad alati suguvõsa üritustest osa. Ma ei peagi silmas mingeid suuri kokkutulekuid, vaid näiteks kui kellegil on sünnipäev ja on külla kutsutud siis ilma mõjuva põhjuseta ära ei öelda. Tullakse ka laste sünnipäevapidudele, mida peetakse koos koolilastega, kuigi enamus peredes enam väikeseid lapsi ei ole. Pete vanem õde, kes elab ülejäänud perest mitme tunni kaugusel, loomulikult igale poole kohale ei tule, aga kui vähegi võimalik siis võtab ka tema oma perega selle sõidu ette. 
Eriti ilus on minu arvates, et Pete venna poisid on tihti kõik kohal. Selles eas, võiks arvata, et nad väldiks kõiki selliseid 'igavaid' kokkusaamisi ja neil oleks selle ajaga kindlasti midagi huvitavamat teha, aga ei, ikka tulevad. Vanim poeg töötab praegu üldse Hispaanias ühes Inglise firmas ja tuli jõuludeks vaid paarika päevaks koju. Terveks õhtuks ta meie juurde ei jäänud, aga paariks tunniks tuli ikka kohale. Väga meeldiv temast, sest kõikil oli hea meel teda üle hulga aja näha.

Väiksemad lapsed olid tublid, mänguhoos midagi hullult segamini ei ajatud ja midagi ära ka ei lõhutud.

Lapsed Pete venda piinamas, kes muideks on üsna kõrgel kohal töötav politsei inspektor. 

Kuigi peo ajaks olid juba jõulud läbi ja tegu rohkem vana aasta ärasaatmisega siis kuidagi ei saadud olla ilma paari jõululaulu laulmata. Pete õde on alati nii kõva laulja, et ega kellegil teisel tema kõrval polegi mõtet laulda, sest nagunii ei kostaks välja. Kuna ta on väga tihedalt kirikuga seotud siis on ta hääl kindlasti ka kirikusaalides laulmisega nii ära harjunud, et laulab väikeses toas ka sama kõva häälega kui suures kirikusaalis :) 

Siit väike näide. Tegu oli nii pika lauluga, et ma ei jõudnud isegi lõpuni filmida. Palun pange kvaliteet ise kõige kõrgema peale kui videot vaatate.

See kontsert kestis vist küll mingid 30-40 minutit. Ma koristasin selle ajaga laualt soolase toidu ja asendasin magusaga ning valmistasin ühe mõnusa jõulupärja. Ma jäin tulemusega väga rahule. Kuna ma enne ei ole beseed sel kujul serveerinud (olen idividuaalselt inimestele taldrikule teinud) siis ma ei olnud algul kindel kuidas välja tuleb, aga tulemus oli minu (ja teiste) arvates võrratu.

Minu lemmik foto. 

Väikesed Vogue modellid 

ja Hillbillies

Kui me algul Petega muretsesime natuke, et kuidas me kõik need inimesed oma majja ära mahutame siis me tegelikult ei oleks üldse pidanud muretsema. Me nüüd teame, et me võime vabalt ka 30 inimest endale korraga külla kutsuda. Kellegil ei olnud kitsas või ebamugav ja kõikide jaoks jätkus istumis ruumi. Meie maja väga hea omadu on see, et allkorrusel jooksevad kõik kolm tuba omavahel läbi ja ka köögist saavad kõik läbi kõndida kui soovi on. See on sellepärast hea, et sedasi ei ole keegi kellegist eraldatud. Pete vennal on küll suurem maja kui meil, aga kuna elutuba ja söögituba on eraldi siis kõik korraga ühte tuppa ära ei mahu ja tihti on osa inimesi eraldi. Meie juures aga seda probleemi ei olnud.

Mul on nüüd juba täitsa kahju mõelda sellele, et me siit majast ära kolida plaanime, sest see võimalus, et ka uues majas saab olema nii hea tubade asetus kui siin on väga väike. Aga noh, eks aeg näitab.

Peale sööki algas väikeste laste kingituste avamine. Kuna suguvõsas on nüüd vaid 4 kingisaamise eas olevat last järgi siis kingiloosi enam ei tõmmata ja iga onu ja tädi teeb igale lapsele eraldi kingi. Enne oli nii, et iga laps sai ühe kingi nüüd aga saab iga laps 3 kinki (Greta sai Pete vanemate kingi ka sel päeval kätte, seega 4 kinki kokku). Meie lapse puhul oleks vabalt piisanud ka vai ühest, või isegi mitte ühestki kingist, aga kuna Pete ja ta noorem õde on enne kingiloosi mänguvõtmist aastaid venna- ja õelastele eraldi kingitusi ostnud, siis on nüüd ainult aus, et nemad sama meie lastele teevad.  

Söögid söödud, kingid avatud hakkasime kogu kambaga Scattergories mängu mängima. 

Pete vend oli ise ka ühe sõnamängu kokku pannud, mida me kõik nautisime. Tavaliselt on see olnud Pete isa või vanem õde, kes sellistele suurematele kokkusaamistele mingeid mõstatamise mänge eelnevalt valmis teinud on. Kas siis peab mingite väikeste detailide abil ära arvama mis tuntud kohtadega on tegu või mingeid filme ära arvama või mida iganes. Igal juhul alati väga toredad mõstatamised ja nii tore, et nad on võtnud vaevaks midagi sellist üldse teha. Ma just ütlesin Petele, et järgmine kord peaksime võib olla meie midagi sellist korraldama.
Siit väikene näide väga tüüpilisest inglise sõnamängust. Hämaras tehtud seega mitte just kõige parema kvaliteediga. Ärge taas unustage kvaliteeti ka ise kõige kõrgema peale panna.

Lõpetuseks üks selline sõnum :)