KINOELAMUSED

Filmijuttu taas. Käisime eelmine laupäev kinos 'Paddingtoni' vaatamas. Ma tavaliselt lastefilme kinno vaatama ei kipu ja pigem saadan Pete Gretaga, aga vot Paddingtoni tahtsin ise ka näha. Nägin ühes saates Downton Abbey meest Hugh Bonnevillet (Mr Crawley) filmist rääkimas, ta on Paddingtoni filmis pereisa rollis, ja juba ainuüksi selle mehe pärast tahtsin filmi näha. Ma ei tea, kuidagi nii kodune tunne tuleb seda meest nähes alati peale :)

Film ise oli täitsa lahe. Mõnus tunne oli filmis näha kohti mis sinu enda eluga nii tihedalt seotud on. Natuke selline tunne nagu keegi oleks sinu kodus filmimas käinud. Enamik näitlejaid ka teatud tuntud tegelased ja mitte kaugelt Ameerikamaalt.

Mis aga meie kinoelamuse täiesti ära rikkus oli üks kinno tulnud pere, õigemini isegi kaks pere. Ma ei tea kuidas vaesel Petel küll alati nii halb õnn kino- ja teatrikülastustega on, et ta ALATI satub istuma kellegi sellise 'segaja' kõrvale. 
Meil üldiselt ei ole midagi kinos söömise vastu. Kuna käime kinos harva siis sööb ka Pete peaaegu alati popcorni ja meie Gretaga võtame tavaliselt oma kommid või snäkid kodust kaasa (kohapeal tavaliselt ei osta, sest hind mitu korda kallim ja valik väiksem). Kuna meie kinodes on enne filmi algust alati palju reklaame ja uute filmide klippe siis tavaliselt jõuavad enamus inimesi selle 20 või rohkema minutiga juba oma söögid söödud ja joogid joodud. Popcornid ei ole eriti haisulised ka, seega mind popcornid kinokülastuse juures ei häiri. Pigem häirib mind hoopis see, et filmi nii kõva häälega mängitakse. Mul on alati tahtmine minna ja kuskilt see hääl vähemalt ühe kriipsu võrragi vaiksemaks keerata. 

Sel korral oli aga nii, et kaks pere saabusid saali alles siis kui film ise oli juba vähemalt 15 või 20 minutit kestnud. Ühed neist, kolm täiskasvanut, istusid täpselt Pete kõrvale ja teine pere, vanemad kolme väikese lapsega, täpselt meie taha. Saali tulid nad suure kolina ja sosituse saatel. Pete kõrval istuval ülekaalulisel mehel oli kaasas see kõige suurem popcorni topsik, kust ta siis loomuliku väga isukalt ja end tagasihoidmata sööma kukkus. Kuna nende tulek oli nii ootamatu, siis Pete ei olnud kindel kas ta jõudis oma salli kõrval olevalt toolit haarata, enne kui see mees toolile prantsatas. Pete pärast rääkis, et ta üks osa ajast vaid piinles selle mõtte käes, et mehe taguotsa all on tema armas sall. Õnneks tuli üsna varsti välja, et sall oli siiski jõudnud põrandale kukkuda, kust Pete selle enne kätte sai kui mees Pepsit põrandale tilgutama hakkas. 
Väikeste lastega pere tekitas samuti omajagu sahinat ja virinat, aga õnneks matsutava häälega popcorni ei söönud ja iga väiksema asja peale naeru nad ei kihistanud. 

Proovisime siis Petega filmivaatamisega jätkata kuigi hirmsasti käis pinda kui Pete kõrval olev mees pidevalt oma popcorni topsikut oma sõpradega edasi ja tagasi jagas, ning pepsi pudelist juues haaras sellest kinni nii nagu oleks sealt ettenähtud see pepsi välja pigistada. 

Siis mingi aeg läks tagareas madinaks. Lapsed hakkasid  midagi seletama või millegi üle kaklema ja see kõige väiksem vinguma. Vanemad küll shushutasid neid kui me päid nende poole pöörama hakkasime, aga see shushutamine tegi asja vaid hullemaks. Mõneks ajaks jäid vait, aga peagi läks lärm jälle lahti. Siis hakkas see lärm ka Gretat juba segama ja peale seda kui me kõik kolm oma pead nende suunas paar korda keeranud olime võttis ema väiksema karjuva lapse kaenla ja lahkus saalist. Algul oli tal vist plaan laps lihtsalt saali teise nurka viia ja seal talle moraali lugema hakata, aga kuna laps ikka karjus siis ei olnud emal pääsu ja pidi ikkagi saalist täies ulatuses välja kobima. 
See osa filmist jäi mul igaljuhul vaatamata. 

Mingi aja pärast lahkus ka isa oma järelejäänud kahe lapsega saalist. Me hingasime kergendatult. Pete kõrval olev mees sai ka oma popcorni kuhjaga ühele poole ja istus vaikselt paigal. Just jõudsime filmi taas sisse elada ja selle pere unustada kui nad kõik TAGASI TULID ja UUESTI KAKLEMA HAKKASID! Mamma mia! Et lapsi vaigistada, pistis ema ruttu igale lapsele krõbisevad kommipakid kätte, mida lapsed siis krõbistama hakkasid, aga oh õudust, ühele ei sobinud kommid ja teine tahtis selle toolil istuda kus ta vend istus. Madin missugune! 
Me mõlemad Petega kiristasime hambaid ja mõtlesime perele midagi öelda, aga saime aru, et sellel lihtsalt pole enam mõtet. Oleks selle ütlemisega vaid veelgi rohkem lärmi tekitanud ja ega see enam midagi poleks päästnud. Filmi vaatamine oli juba nagunii rikutud.

Jah tegu oli lastefilmiga ja seega oleks naiivne oodata, et kogu saal hiirvaikselt istuks. Üks asi on aga kui lapsed räägivad kõva häälega või naeravad sellepärast, et nad on filmist nii sissevõetud ja elevil, teine kui pidevalt käib mingi madin sellepärast, et üks kinokülastaja on veel kino külastamiseks liiga väike. Minu arvates annabki lastefilmile see nüanssi juurde kui on kuulda, et lapsed filmi naudivad ja sellele kaasa elavad. Imelik olekski kui lapsed emotsioonitult kivikujudena terve filmi ajal istuks. Lapsevanemana ma muidugi tuletaks ikkagi oma lapsele meelde, kui kaua või kui kõvasti on kohane rääkida või naerda ja kommipakid teeks ka enne filmi algust juba lahti ning võimaluse korral paneks papptopsi sisse, et teisi pidevast kotikrõbinast säästa. 

Meie Petega olime filmi lõpuks omadega nii läbi ja stressis, et saalist lahkudes marssis Pete otsejoones kinotöötaja juurde. Ta küsis, et kuidas neil see asi siin toimib, et kas neil ei ole mitte ettenähtud et iga linastuse ajal ikka keegi töötaja ka jälgib mis saalis toimub. Naine ütles, et jah nii peaks olema küll ja vabandas, et me filmielamus ära rikuti. Nad märkasid küll, et üks pere vahepealt saalist välja tuli, aga nad loomulikult ei teadnud mis saalis toimus. Naine kutsus ülemuse, kes siis meile peale mõningast vestlust kolm vabapääset andis. Algul pakkus kahte, aga Pete ei jäänud sellega rahule. Ta oli meile premium isted kinos ostnud ja nende eest rohkem maksnud, seega igati õigus pettunud olla. 

Uuesti me seda filmi loomulikult ei viitsi enam vaatama minna. Kahju muidugi, et film valedel põhjustel meile nüüd meelde jääb, aga mis seal teha. Meil on neid kino vabapääsmeid siia juba kaks portsu kogunenud (viimasel korral kui me Petega kinos käisime 'Noah' vaatamas oli ekraanil üks suur karvarull mis me filmi vaatamist segas :). Saab näha kas me reaalselt kunagi nii kaugele ka jõuame, et need vabapääsmed kasutust leiavad. Praegu küll kinno uuesti ei kutsu.

PS. Ma garanteerin, et tegelikult me ikka kiidame ja jagame komplimente tihedamini, kui käime kaebamas :)