ÜKS PÄEV APRILLIS

Üks päev aprillis, kui mu vend ja vennanaine siin olid, sõitsime linnast välja Dover-isse. Dover on tuntud selle poolest, et see on üks kohti kust praamid Prantsusmaale sõidavad. Meie kodust üle tunni autosõitu kaugusel. 

Dover on kuulus ka selle poolest, et seal asusuvad II Maailmasõja salajased sõjatunnelid kust juhendati operatsiooni Dynamo, et päästa üle 330 000 Dunkirk-is (Prantsusmaal) saksa vägedele lõksu jäänud prantsuse ja inglise sõdureid.

Need tunnelid on sedasi kalju sees. Ainukesed paar akent ongi need mida siit pildilt näha on. Pildi tõmbasin internetist.

Doveris asub ka 12 sajandi Dover Castle. Meeletult paksude müüridega (seintega) vanaaegne kindluseloss. Meie käisime Petega seal viimati umbes 9 aastat tagasi, kui polnud veel abielusgi, ja mõtlesime, et oleksgi aeg uuesti vaatma minna.

Siit nendest ustest pääses tunnelitesse. 9 aastat tagasi pääses vaid ühte tunnelisse, aga sel korral oli rahvale avatud lausa kaks tunnelit. Loomulikult on kogu see kalju erinevaid tunneleid täis, aga rahvast lastakse vaid teatud osadesse. 

Tunnelitesse sisse omapäi minna ei saa, vaid kogu jalutuskäik käib koos giidiga. Pilti ka teha ei tohi, kuna kõik tunnelis olevad asjad on originaalid ja copy right-iga. Need pildid mis ma siia ülesse panen on internetist võetud. Meie käisime vaid ühes tunnelis, sest ainult teatud arv inimesi sai korraga sisse ja just siis kui oleks teise tunnelisse minna tahtnud oli seal terve bussitäis turiste ootamas. Jäi seega ära.
Kui aus olla siis mina Gretaga ei oleksgi teist korda enam uuesti sinna maaalla läinud. Meil oli küll väga huvitav giid, kes iga asja kohta põnevaid lugusid rääkis. Sellele lisaks oli tunnelis igasugu sound effektid, et inimestele edasi anda seda vaatepilti, et kuidas asi päriselt toimus. Gretale ei meeldinud need sireeni, ja pommi plahvatuste hääled ja see, et vahel läks korraks tuli ära. Mulle ka ei meeldinud ja ma kohati tundsin, et paanikahoog tuleb peale. Oleks siis veel, et oleks omas rütmis saanud ringi kõndida, aga nii mitmes kohas pidi ootama. 

Tunnelid kus meie käisime kasutati sõja ajal haiglana. Ühes tunneli osas oli operatsiooniruum ja enne oli operatsiooni laual ka tõetruu välimusega mannekeen. Tegu siis haavata saanud sõduriga ja seega oli igal pool olnud ka verised linad ja riided ja kõik muu sinna juurde kuuluv. See maneekeen aga koristati üsna varsti sealt laua pealt ära, kuna nii paljud inimesed kas siis minestasid ära või hakkasid ennast halvasti tundma. Nii, et õnneks meie jäime sellest vaatepildist ilma.

Kui ma aga nüüd seda allolevat pilti vaatan siis võib olla ma mäletan valesti ja seal ei olnudki seda mannekeeni, vaid oli lihtsalt verised linad mille peale inimestel paha hakkas. Meie igaljuhul neid veriseid linu ei näinud. 

Kui olime ühe tunnelituuri ära teinud, läksime lossi restorani sööma ning siis suundusime lossi endaga tutvuma. 

Siit kaardilt on enam vähem näha kui suure alaga tegemist on

Pilt internetist

ja siis üks pilt linnulennult

Pilt kuskilt internetis

Ega seal lossis sees suut palju midagi ei olnud, aga huvitav sellegi poolest. Said ringi kõndida ja ettekujutada kuidas seal mitmeid sajandeid tagasi elati. 

Kohal oli ka 'mängu' kuningas, kes hiljem lastele mingi väikese rollimängu maha pidas. Meie, Greta suureks nördimiseks, sellest osa ei võtnud, kuna lossis sees oli hirmus tugev lõkke hais ja jalad olid meil juba treppidest ülesse ja alla ronimisest väsinud. 
Nimelt vanasti oli kuninga magamistoas keset tuba elus lõke. Niimoodi siis köeti seda tuba. See sama lõke küll enam ei põlenud, aga kogu loss oli lõkke vingu täis ja me võisime vaid ettekujutada kui raske seal veel hingata oli kui igas kaminas tuli põles. Oeh, ma arvan, et sajandeid tagasi oli kuskil vaese inimese hüttis palju soojem ja mõnusam elada kui sellises kõledas kivilossis. 
Aga mine sa ka tea. Võib olla suutsid teenijad selle elukese seal lossimüüride sees igati soojaks ja mugavaks teha. Samas vaevalt sel ajal üldse teatigi mis mugavused tähendavad samal viisil kui tänapäeval.

Pilt internetist

Pilt internetist

Pilt internetist

Silma jäid sellised ilusad uksed. Meenutasid mulle Eestit. 

nii umbes 8 aastat tagasi tegi Pete minust selle 'poisi' kõrval pilti. 

Lossi-kindluse katuselt avanesid sellised vaated

Prantsusmaalt tulev praam

Tore kui käikudel on kaks inimest kaameraga- mul õnnestub siis ka mõne pildi peale jääda :)

Meie külaliste päeva tipp hetkeks oli siiski käik Ashford Designer Outlet. Koht kus peaaegu 100 erinevat firmapoodi oma kaupa suure allahindlusega pakuvad. Veetsime seal paar tundi ja mu vend ja vennanaine jäid väga rahule. 

Enne lahkumist käisime veel restoranis pizzat söömas