KLOUNIDE KOHVIK

Proovin nüüd veel need viimased Eesti teemalised postitused ära postitada enne kui Greta kooliga alustab.

Kõige pealt viin ma teid Koogel Moogel kohvikusse (paremini vist tuntud kui Piip ja Tuut mängumaja). Mõned teist on seal juba kindlasti  ise käinud, aga küllap leidub mu lugejate hulgast ka neid kellele see koht veel tundmatu.

Tegelikult on tegu hoopis teatriga milles on kohvik. Aeg ajalt esinevad seal klounid Piip ja Tuut oma show-dega.

Meil on mitmel Eesti reisu ajal olnud plaan Googel Moogeli kohvikusse minna, aga alles sel suvel õnnestus plaan korda viia. 

Pettuma ei pidanud. Tõesti tegu ongi nii vahva kohaga kui ma teiste käest kuulnud olen.

Kohviku atmosfäär on midagi sellist mida on lausa raske sõnadesse panna (vähemalt mul :). Kui väljast on selgelt näha, et tegu on kohvikuga siis kohe kui ustest siseneda jääb mulje nagu oleks kellegi elutuppa astunud. Nagu oleks külla tulnud heale sõbrale. No nii hubane ja kodune tunne oli seal, et ma oleks võinud vabalt sinna terveks päevaks jääda. Seda enam, et kohapeal pakuti süüa ja üleval korrusel oli vägev mängutuba lastele.

Lastetuppa pääses mööda puidust treppi AGA kahe korruse vahet oli ka võimalus liikuda mööda salateed! Nimelt oli lastele seina sisse ehitatud eraldi kinnine ronimistrepp kus lastele oli hirmus põnev ning lõbus ülesse ja alla korrusele ronida. 

Sinise pluusiga poiss seisab just selle salatreppi uksel mis viib alla korrusele

Lastetuba oli samuti niiiiiii hubane ja kodune, et mul tuli lausa kiusatus ennast sinna diivanile siruli visata ja kõike seda ilu sealt pilukil silmadega sisse imeda. Seljataga oli pikk ja kuum päev ning selline armas koht oli ideaalne väikeseks puhkuseks. 

Eriti tore Eestis käies on see, et igal pool on nii vähe rahvast. Inglismaal oleks selline kohvik küll hommikust õhtuni rahvast paksult täis, eriti veel koolivaheaegadel. 
Koogel Moogeli kohviku muinasjutlise atmosfääri üheks põhjuseks on aga just see, et see on väike ja et seal ei ole palju inimesi.

Meie sattusime kohvikusse sel ajal kui seal oli üks poiss koos isa, emaga ja kolm tudengit Itaaliast. Greta ja see poiss mängisid nii toredasti koos ja rääkisid omavahel eesti keeles, et mul oli tõsiselt kahju kui poiss koju pidi minema. Keelepraktika missugune.

Tunnel

Mainimata ei saa ka jätta, et seal kohvikus olid üli armsad nõud. Juba nende pärast tasub lastega sinna minna (ja ka siis kui sul endal kodus juba sellised nõud olemas on :)

Minu puhul oli selle kohaga vaid üks ebameeldiv juhtum millest ma kirjutasin siin, aga kuna selline näide on üsna tüüpiline ka mis tahes teise söögikohaga Eestis siis minu tuju see ei rikkunud.

Nüüd jääb meil loota, et ehk õnnestub meil kunagi ka Piip ja Tuut-iga kohtuda.