ESIMESED KAKS KOOLIPÄEVA

Nii, kaks poolikut koolipäeva on nüüd möödas ja ma võin öelda, et ma olen sõnatu. 

Greta on koolist täielikult vaimustuses. Ma ise küll ei julge veel täielikult lõdvestuda. Võib olla kui Greta on järgmise nädala pikad päevad ka üle elanud siis ma hakkan vaikselt sellesse imesse uskuma ja hüppan suurest rõõmust ja pingelangusest õhku. Praegu on mul küll nii palju erinevaid kellaegu, nimesi, kuupäevi meelespidada, et iga õhtu lõppeb kergemat sorti peavaluga.

Aga alustagem kõigepealt õpetajate kodu külastusega. 

Nagu lubatud siis sel teisipäeval tulid meid vaatama Greta klassi õpetaja ja õpetaja abi. Greta oli nendega juba natuke tuttav sellest päevast kui ta koolis proovitunnis käis, aga meie olime neid enne ainult möödaminnes näinud. 

Mind pani imestama kui cool Greta kogu selles koolivärgist on. Me meelega rääkisime nii vähe kui võimalik kooliminekust ja üldse koolist, et mitte asja liiga suureks paisutada ja teda pabistama ajada. Ma paaril korral küll arutasin seda kooli asja temaga ja küsisin, et mida ta asjast arvab, et kas ta saab koolis käimisega hakkama või ei? Greta vastas mulle selle peale:'Emme, aga ma ei tea ju seda veel!'

Kui õpetajad olid koju tulemas siis ma kujutasin ette kuidas Greta muutub häbelikuks ja poeb võib olla isegi mu selja taha peitu, aga võta näpust, mitte midagi sellist ei juhtunud. Greta oli 'cool like a cucumber' (inglise keeles on selline ütlus 'külm nagu kurk' mis tähendab rahulikuks jäämist, külmavereline olema). Vastas kohe õpetaja küsimustele ja näitas neile mis asjadega ta parajasti põrandal mängis, ei mingit häbenemist. Meil oli hästi tore koosviibimine. Õpetaja küsis meilt (minult ja Petelt) küsimusi mida tal oli vaja küsida ja meie saime küsida asju mis meile muret tegid või mida me tahtsime, et õpetaja Gretast teaks. Vahepeal mängis õpetaja abi Gretaga põrandal ta playmobil asjadega ja siis läksid üldse ülesse Greta tuppa mängima samal ajal kui meie õpetajaga vestlesime. See oli hästi hea liigutus tema poolt kuna ma ei olekski tahtnud mõndasid asju õpetajaga rääkida nii, et Greta oleks pealt kuulanud. Eriti veel kui Greta on nagunii sellise hästi 'sügava' mõttemaailmaga meil. Greta oli väga avatud ja pärast isegi veel läks ja lehvitas neile aknalt kui nad olid lahkunud. 

Meie jäime hullult rahule. Nii tore, et selline koduvisiit iga lapsega tehakse ja sedasi lapsega isiklik kontak enne koolialgust luuakse. 

Muideks kohe kui õpetaja oli meile saabunud märkas ta, et Greta on juuksuris käinud. Uskumatu tähelepanek nende poolt. Nad on ju Gretat näinud vaid korra. Pildil, mis kooli paberitel oli, olid tal punupatsid aga no nende järgi küll ei saa nii selgelt aru, et juukseid on kärbitud. 

Greta klassi õpetaja ise on väga mõnus tegelane. Selline noor ja energiline ning lastega ühel lainel. Juttude järgi parim kõigist kolmest õpetajast. Noh, eks aeg näitab. Gretale ta väga meeldib, aga ma arvan, et talle oleks ka need teised õpetajad meeldinud. 

Esimes koolipäeva hommikul ei jõudnud laps ära oodata millal minemiseks läheb. Käis toas ringi, koolivorm seljas, ja kaebas, et tal on nii igav ja et ta tahaks juba minema hakata. Ei mingit märki sellest, et lapsel natuke närv sees uue keskkonna pärast. Kooliväravasse lausa keksis. Eriti hea meel oli tal ta lunch box-i üle mille me talle kodus kokku pakkisime. Viisin siis lapse klassi (esimesel päeval saime sisse minna korraks). Sel päeval alustasid hommikul vaid kevadel sündinud lapsed, seega klassis oli neid umbes 8 ringis kui sedagi. 

Andsin Gretale musi ja kalli ning läksin ära. Mul nutumaiku suhu ei tulnud ja pisarat ei poetanud, olin lihtsalt nii rahul, et meil õnnestus laps sellisesse toredasse koolis saada kus talle kindlasti meeldima hakkab. 

Kooli algus oli 9 ja järgi pidin minema kell 12.30. Lapsed sõid koolis ka lõunat (sellest kirjutan eraldi postituses). Kui oli kojumineku aeg, toodi lapsed värava juurde kust nad siis üks haaval vanematele üle anti. Greta tuli minu juurde kurja näoga ja teatas jalga maha lüües: 'Ma EI TAHA...'. 

Mul jättis süda vist küll lausa kaks lööki vahele ja ma mõtlesin, et oligi natuke nagu liiga hea algus kui Greta jätkas:' ...KOJU MINNA! Ma tahan selle tüdrukuga mängida,' ise ühe tüdruku poole näidates. 

Ma olin just värvava taga oodates ühe emaga rääkima hakanud. Ta oli pärit Peruust. Õigemini ta on prantsuse, hispaania ja peruu segu. Peale selle on ta Greta klassi esindaja (tavaliselt valitakse kaks ema kes klassi esindavad ja igasugu üritusi korraldavad (õigemini see kes tahab see saab olla klassi esindaja ilma mingite valimisteta :)) ja nüüd tuli välja, et tema tütar oli see kellega Greta sõbraks oli saanud. Ja kohe nii sõbraks, et tüdrukud kallistasid üksteist, võtsid käest kinni ja jooksid kilgates minema. 

No kas saab veel midagi paremat oma lapse elu esimeselt koolipäevalt oodata?

Kodus Greta rääkis mulle, et ta oli koolis natukene nutnud aga nii, et keegi ei olnud näinud. Ta oli seda teinud kui ma ära läksin, aga oli siis kohe oma ühe pisara ära pühkinud, sest kui ta ringi vaatas siis talle meeldisid kõik asjad seal klassis ja tal oli väga rõõmus meel seal olla. Selle ühe pisara üle ma üldse ei imesta, kuna samal ajal oli klassis ühe tüdruku väike õde kes kõva häälega nuttis ja ajas ka oma õe nutma ja loomulikult teeb selline nutmine ning teise ema nägemine siis ka teistel tuju natuke kurvaks. 

Veel teatas mulle mu laps, kes alles hommikul oli nii hasardis oma lunch boxist, et tema tahab hoopis koolitoitu süüa! Mul oli selle uudise üle ainult hea meel, kuna see on nii võimatult tüütu iga jumala hommik lapsele lõunat kooli kaasa pakkida. 

Homme viin kooli tseki ja maksan selle veerandi toidu eest ära. Lõuna maksab päevas £2.50 seega selle veerandi hinnaks kokku £65.60 (esimene veerand lõppeb oktoobri lõpus).

Täna (neljapäeval) ei maininud laps samuti sõnakesti sellest, et tema ei tahaks kooli minna. Täna käis ta koolis kella 13.00 kuni 15.15-ni ja sel korral olid koos kevade ja suve lapsed. Keksis kooli ja koolist koju. Hoovi peal mängis veel ühe oma klassivennaga ja ei tahtnud kuidagi koju minema hakata. 

Saab näha mis homne päev endaga kaasa toob.

Ah, ja seda ka veel, et siin maal ei toimu esimesel koolipäeval mingit aktust või muud pidulikkust. Mind see üldse ei häiri ja kui aus olla siis mina ei mäleta oma kooli ajast ühtegi esimese päeva aktust, kuigi need otseloomulikult ikka igal aastal toimusid. 

No, mõelge nüüd ise milliseks kujuneks üks aktus kus oleks koos 90 4 aastast last. Või kui nad seda ka klassi haaval teeksid siis 30 last. Ei tuleks sellest suurt midagi välja ilma nutu ja halata ja suure segaduseta. Täiesti mõtetu oleks. Greta klass tegi juulis proovipäeval pikniku ja sellest oli lastel palju rohkem lõbu ja mõnu kui mõnest aktusest. 

Lillede mitte kinkimise üle ma ei kurda samuti, kuna on siis nendel emadel vaja veel ühte lisa kohustust lillede hankimiseks ja veel ühte väljaminekut lillede ostmise näol. Ühe lapse puhul veel, aga kui sul neid kooliskäivaid lapsi on kaks või kolm, või isegi rohkem siis kuluks lilledele juba üsna suur summa. Seda enam, et oma lilleaeda on siin ikka vähestel võrreldes Eestiga ja lilled poes ei ole ka just odavad. Ning vaene õpetaja, mida temagi selle 30 kimbuga peale hakkaks :) 

Nii, et 1 septembrist kui sellisest ma siin riigis puudust üldse ei tunne aga tore, et Eestis selline traditsioon läbi aastate kestab.

Esimesel koolipäeval tuldi koju selliste joonistustega

Joonistusi analüüsides võib järeldada, et lapsel oli väga rõõmus ja värvirikas päev koolis :)

PS. Kuna ma tahan kindlasti selle postituse täna  siia ära postitada siis ei jõua ma praegu enam oma teksti üle lugeda ja vigu parandada seega sorry kui peaks palju vigu olema. Eks ma siis homme paranda mingi aega ära kui aega saan ja kirjutan eraldi postituse koolivormist.