Kõigepealt otsige all oleva pildi pealt ülesse üks imepisike must täpike veranda laest. Selgituseks ütlen, et see on liblikas mida Greta NIIIIIIII väga tahtis kinni püüda.
Ta lootis, et kui ta vaikselt, silmad kinni seal tooli peal seisab (kuna tema loogika ütleb, et kui mina ei näe liblikat siis ei näe ka liblikas mind) siis liblikas lendab ehk ta imepisikese puuri sisse :)
Mida ma kõige rohkem siin elades lapsele igatsen on Eesti suved (ja paar nädalalt lumist talve). Natuke rohkem isegi seda vabadust ja turvalisust mis samuti õnneks veel Eestis eksisteerib võrreldes ülejäänud maailmaga. Gretale nii meeldiks terved päevad vaid looduses veeta. Putukaid uurida, puude otsa ronida, lilli korjata, puupulkadega ringi kõndida, käed ja jalad mullaseks saada, vabalt ringi joosta ja metsaande nautida.
Jah, talle ka väga meeldib teater, ajaloolised kohad, kontserdid, igasugu üritused, muuseumid, reisud aga kuna need on meile palju kättesaadavamad kui vaba loodus siis puudust tunneme just viimasest. Ärge valesti aru saage, Inglismaal on väga ilus loodus, aga siiski on raske siin ilma maal elamata seda loodus samal viisil nautida kui Eestis näiteks kas või Tallinnas elades. Maale me aga kolida kohe kindlasti ei taha ega ka saa.
Tegelikult otseselt kurta me ei tohiks. Meie ümber on palju rohelust ja koduski oma väike aiake kust laps suvel lilli nuusutada ja vaarikaid hommikusöögiks korjata saab. Puudub aga see 'metsikus'. Vabadus olla põrsas. Minna ja olla. Alati on mingid piirid mis piiravad rohkem kui mulle meeldiks. No näiteks, ei saa ma lapsel lasta lillepotist seda paari üksikut lilleõit ära murda. Puid okste tarbeks ka ei luba murda, ei koduaias ega tänaval (õnneks on maas küllaldaselt oksakesi mida kepina kasutada saab). No ja siis kõik need putukad. Nendega olen ma alati kahe vahel. Ühtepidi pean talle õpetama, et loomi, linde, putukaid jne tappa ei tohi samas on ju täiesti võimatu tal näiteks sipelgaid uurida ilma, et mõni lömastatud ei saaks.
Ikka ju tahad katsuda, eriti veel kui oled väike loodusuurija :)
Ja just sellistel hetkedel unistan ma lapse jaoks vabast Eesti elust. Hommikutest kust ta saaks lihtsalt toast aeda astuda ja segamatult loodusega tutvust teha...
Nädal veel oodata


Mul on ka vahest kahju Anitast, kes selleks, et ùldse viiendalt korruselt òue saada, peab ootama minu àra! Vabdust ei miskit!
ReplyDeleteKùll aga on tal palju muidu vabadusi, mida mul polnud...
Ma igatsen ka EEstis kòige rohkem taga mu metsa, kus saan lihtsalt olla ja kus puud annavad meelerahu ja sammal teeb sammu pehmeks.
Meil on ka veel vàhe aega jàànud :)
Ja tegelikult tahsin ma juba enne kommenteerida ka koerte jààtise lugu( aga telefoniga puhkusel ei saanud). Mulle ka meeldiks kui ma ei peaks Ubakesele andma vàikest meie jààtise ampsu, mis on tàis suhkrut ( koera jaoks mùrk, isegi teadlaste poolt òelduna, eks) vaid vòiks talle tema oma osta. Kah ju pere liige, miks peab tema vesistama ja ootama kui meie naudime! :)
Ma elasin 1,5 kuud londonis ja kohe tekkis puudus selle metsikuse järgi.Minu tirtsu saab kohe kolm ja isu maailma avastada on suur. Käisime küll igalpool parkides aga see pole see. Nüüd soomes tagasi olles tunnen et ikka see suure linna elu pole mulle. Hetkel elame kohas kus rõdu pealt saame vaadata kuidas oravad mängivad, maja taga on suur aed jne. jne.
ReplyDeleteVarsti saate nautida seda metsikust :)
Sibille, minu arvates on veel asi selles ka, et taimed on teistsugused ja Eesti metsad-pargid seepärast juba lõhnavad teist moodi. Koduselt :)
ReplyDeleteLoomade puuduse üle me aga ei kurda. Meil siin linnas on isegi rebaseid jalaga segada. Peab pigem valvama, et nad tuppa ei tule ja beebidele kallale ei lähe nagu mitmel korral on juhtunud. Õnneks küll mitte meiega aga jalanõusi ööseks õue jätta ei saaks, viiakse kohe minema või näritakse katki :)
Tore on puhkuselt tagasi tulles avastada, et oled vahepeal mitu huvitavat postitust teinud. Lugemist oli palju. Viimase loo kohta arvan, et ega Eestis ka kõigil lastel seda paljajalu ringijooksmise kogemust enam ei ole. Suvilaid jõuavad pidada vaid rikkamad ja paljudel korrusmajdes elavatel linnalastel pole maavanaema. Õnneks Eesti inimasustus on hõre ja šanss pedofiili otsa sattuda palju väiksem kui UK-s. Aga näe, Narva tüdrukukese tappjat pole siiani tabatud. Juhtub selliseid jubedaid asju ka Eestis.
ReplyDelete