VÕITLUS KONSERVKARPIDEGA

Pean teile tunnistama, et ma olen tõeliselt hädas konservkarpide avamisega. Mainin kohe ära, et ega me neid konservkarpe nii metsikult siin kodus ei avagi aga vahel tahaks ikka tuunikala või baked beans süüa. Õnneks on tänapäeval enamus plekkpurke nii disainitud, et nende avamiseks ei lähegi mingit eraldi riista vaja aga siiski leidub ka veel neid mis purgiavajaga lahti käivad.

Vot, ja just selle avajaga mina hakkama ei saa. Kui ma veel üksi elasin siis oli mul selline avaja. 

Sellega ei olnud mul mingit probleemi, kõik konservid ja plekkpurgid said avatud.

Kui ma Petega kokku kolisin ja hiljem abiellusin siis kasutasin usinalt oma välimuselt küll juba kulunud avajat edasi ja oli õnnelik kuigi mees tõi majja sellise tehnika vidina.

Pete küll alati naeris mu üle kui ma oma vana avajat kasutasin ja ta mitmel korral proovis mind tema avajausku pöörata aga mina olin põikpäine ja keeldusin tema õpetusi kuulamast. Tegelikult ma isegi paaril korral proovisin sellega salaja (kuid tulemusteta) konserve avada aga üsna pea andsin alla. No ei saa mina aru mis pidi see vidin sinna konservipurgi peale käib. 

Ma arvan, et see segadus, et mis pidi see avaja konservikarbi peale käib tuleb sellest, et mingi osa elust olen ma ka sellist avajat kasutanud ja sellega avades peab selle avaja küljega avatava karbi-purgi külge haakuma.

Kord (mitu, mitu aastat tagasi kui ma veel Pete ei tundnudgi) valvasin ma paar päeva oma tuttavate kodu ja nende kassi ning kui ma ühel õhtul seal otsustasin endale süüa teha ning mingit konservi avada (arvatavasti tuunikala oma) lõppes see peaaegu sellega, et ma oleks oma sõrmest ilma jäänud. Otseloomulikult oli ka neil kodus selline moodne avaja mida ma siis proovisin esimest korda elus kasutada. Küll ma nuputasin mis pidi see vidin karbi peale käib. Aina pöörasin seda oma käes üht ja teist pidi ja katsetasin. Suure katsetuse peale õnnestus mul kaane sisse üks väikene auk sisse saada ja sealt tuunikala lõhna tunda. Edasi aga läks täielikuks sõjaks. Vot enam kuidagi ma seda auku suuremaks ei saanud aga kala lõhna tundes kasvas nälg ja viha minu sees. 

Varsti ei olnud kalalõhn mitte ainult mu ninasõõrmetes vaid ka mu riietel, köögikappidel ja põrandal, ning isegi seintel. Te võite siis ettekujutada kui vihane ma oli, seda enam, et see tuunikala ei olnud mitte veega vaid õliga. 

Lõpuks läks asi nii kaugele, et ma otsisin välja haamri ja kruvikeeraja ning proovisin sellega konservikarbilt kaant maha taguda. No mis mul üle jäi, inimene tahtis ju süüa. Lõpuks oligi nii, et augu sain küll natuke suuremaks aga sõrmest pidin peaaegu ilma jääma. Proovisin seda kala siis lõpuks seal väikesest avast välja imeda aga õnneks tuli mõistus ikka enne koju ja keel jäi mulle tänu sellele alles...

Peale seda juhtumit ei ole konservide avamisega mul probleeme olnud kuna olen alati kasutanud oma väikest antiikset avajat kuni selle päevani kui see järsku ära kadus. Ma siiamaani kahtlustan, et Pete selle salaja prügikasti poetas, kuigi ta ei ole seda mulle veel ülesse tunnistanud ja tavaliselt tal ei ole kombeks valetada (ta ei oskagi valetada). Õnneks küll selleks ajaks olid levinud juba sellised purgid mida sai ka ilma avajata avada aga nii paarilgi korral olin ma olnud sunnitud naabrimehe uksele koputama kui Pete kodus ei ole olnud.

Vahepeal õppisin isegi selle modernsema avaja kasutamise ära ja tundus, et see avamise teema on sellega end ammendanud... KUNI eelmise nädalani. Nimelt sattus mulle kätte taas selline tuunikala purk mille avamiseks läks avajat vaja. Kõik oleks ilusti lõppenud kui ma ei oleks kogematta seda paganama konserivkarpi valetpidi avama hakanud. Nimelt panin ma ta lauale alumine osa ülesse poole ja haakusin kohe oma avajaga karbi taguotsa külge. Loomulikult ei sujunud avamine siis enam nii ladusalt kui tavaliselt. 

Neid, kel see töö käpas, ei oleks kindlasti see väike pisiasi heidutanud ja karp oleks saanud sekunditega avatuks, aga minusugusel äpul hakkas siit kõik taas allamäge minema.
Ütleme nii, et vahepeal pidin riideid vahetama, kuna mingi hetk purskas karbist mulle nii näkku kui riietele kalavett koos kalatükikestega. Kuidas see üldse võimalik oli ma aru ei saanud aga haisema hakkasin küll kohe.
Lõppuks pidin ikkagi noa appi võtma, et poolikult avatud karp kas või natuke lahti kangutada, et mitte nälga jääda.

Ma olen ikka täiesti lootusetu tegelane. Nagu näha siis vanasõnal 'Vanale koerale uusi trikke ei õpeta' on ikka tõetera taga küll. Ma võin sellest vaid järeldada, et ma olen vana...ja seda siis vist juba üle 10 aasta :)

Oeh...