VIIMANE PÄEV SVEITSIS - JÄRJEJUTU LÕPP

Ja oligi käes meie viimane päev Sveitsis. Hommik tervitas meid tibutava vihmaga. Hinges nutsime ka meie kuna pidime hüvasti jätma nii meie mõnusate sõprade kui ka meid ümbritsevate mägedega samas aga teadsime, et see ei jää meie viimaseks reisiks mägedemaale ja Mäepere tuleb ka kindlasti meile uuesti külla. Kui täpsem olla siis loodame nendega kohtuda juba sel suvel Eestis olles :)

Kuna meie lend tagasi Londonisse läks kell 6 õhtul siis oli meil veel terve päev aega mõne kohaliku väikese küla ja suurema linnaga tutvumiseks. Ühes kohas nägime selliseid toredaid Chaplini maju.

 Veetsime paar tundi ka Lausanne nimelises linnas. Nagu me rongijaamast mööda sõites teada saime siis kutsutakse seda linna Olümpia Pealinnaks kuna seal asub Rahvusvahelise Olümpiakomitee peakorter (ma ei ole kindel ka seda nii tõlgitakse aga midagi sellelaadset :). 

 Parkisime auto parklasse ja jalutasime niisama natuke linnapeal ringi. Kuna meil aega ei olnud palju siis me ei hakkanud otsima kus see õige vanalinn asus. Sellega plaanime tutvuda järmisel korral.

Meie eesmärgiks oli leida mingi suveniiripood kust Greta endale Sveitsi lipu saaks osta. Nimelt on meil kombeks saanud, et igal uuel maal kus Greta reisib ostab ta endale väikese lipu kaasa ja saadab postkaardi koju. Selle postkaardi saatmisega tegime me algust juba siis kui Greta alles väike beebi oli. Algul ta muidugi ise nendele kaarditele allkirja panna ei osanud vaid tegi lihtsalt sotaputa, siis joonistas ja nüüd oskab juba ka oma nime kirjutada. Aastate pärast võib arvata kirjutab ta juba ka meie kirjutatud tekstile oma osa juurde. Loodetavasti on see midagi sellist mida tal kunagi vanemas eas on tore lugeda ja meenutada. 
Lipu otsimisega oli meil Sveitsis aga täitsa raskusi. Esiteks oli juba mingit suveniiripoodi raske leida, lipust rääkimata. Esimesel päeval lossis käies seal küll oli see täitsa olemas aga kuna me siis veel polnud õieti Sveitsi pinnale jalgugi maha saanud tundus kaardi ja lippu osta liiga vara. No ja nii me siis seal Lausannes ringi kõndisime ja otsisime turistidele mõeldud poodi. Jumal tänatud siiski üks meil õnnestus lõpuks leida ja veel selline kus lippe ka müüdi.

Raamatupoes tegima ka väikese peatuse. Seal oleks, minu ja Greta poolest, see peatus ka palju pikem võinud olla. 

Edasi sõitsime me Geneva poole. Geneva lähedal pidavat olema väike võluv linnake-külake munakivi tänavatega (midagi selle taolist). Lugesin seda Easyjet-i ajakirjast lennukis Sveitsi poole lennates ja mõtlesin, et sinn aoleks tore enne kojulendu minna, lennujaamast vaid 20 min kaugusel. Ma isegi rebisin selle koha sealt ajakirjast välja, et meelest ei läheks. Tom-tom viis meid ilusti sinna külakesse. Minu ettekujutavast armsast romantilisest vanaaegsest kohast aga ei olnud seal haisugi. Me sõitsime selle küla risti ja rästi mitu korda läbi kuna arvasime, et äkki me ei ole selle südames veel aga no ausalt enam magedamat ja igavamat kohta on vist terve Sveitsi peal raske leida. Ma lihtsalt ei saa aru miks sellist koha üldse seal Easyjet ajakirjas mainitakse. Võiks ju arvata, et sinna pääsevad vaid märkimist väärt kohad. Igal juhul täieli 'fail'. Kuna selle sõidu alla olime juba küllaldaselt aega raisanud siis ei tasunud meil enam ka Geneva-sse seiklema minna ja parkimis kohta ostima hakata. Sõitsime siis niisama ringi ja leidsime Geneva kõrgklassi ja lõpuks ühe väikese armsa külakese.

 Viimased jäätised ja hakkasigi vihma ladinal sadama.

Oli aeg lennujaama sõita. Check in toimus kiirelt, jäi just sobivalt aega veel natuke poodides ringi kolada ja pudelivett lennuki peale kaasa osta. Selle asemel, et aga tabloolt meie väravanumbrit näha seisis seal teadaanne,et meie lend hilineb 5 tundi. 5 TUNDI!!! Kella kuue asemel peale 11 õhtul. No ja kui veel arvesse võtta, et me olime ju lennuväljal 2 tundi varem siis oli seda ootamis aega kokku 7 tundi. Mind võttis see uudis vaiksel oigama. Olime just otsinud poodides Gretale midagi söödavat (üllatus, üllatus, me lapsel oli nälg) aga kui nägime kui kallid olid võileivad siis otsustasime hoopis lennukil midagi osta ja nii kaua oma snakidega hakkama saada ja nüüd nad siis ütlevad meile, et peame seal veel 5 tundi ootama. 

Peale mõningast uurimist saime teada, et Londonist tuleval lennukil oli mingi rike ja meile otsiti uut lennukit ja seega see hilinemine. Mingi aeg hiljem jagati meile ka 15 euroseid toidutalonge inimese peale. Me tegelikult olime selleks ajaks juba uuesti lennujaama kinniselt pinnalt lahkunud ja veetsime aega osas kus enne turvakontrolli saab olla. Veel enne kui me oma talongid kätte saime leidsime me mulle ühe mahekohviku, kus kõike värsket ja puhast müüdi ning kus ma endal kõhu ilusti täis sain süüa. Greta sai samuti oma igatsetud pasta portsu kätte ja Pete sõi restoranis talongide eest õhtusöögi. Ma arvan, et see ootamis aeg lennujaamas läks meil kõigil valutult kuna me olime pungil täis positiivseid emotsioone ja elamusi. Greta oli meist veel see kõige relax-im ja hea tujulisem. Sellele vaatamata, et tal oli juba ammu uneaeg oli just tema see, kes meid turgutas ja kes oma nii armsa käitumise ja ütlemistega rõõmustas. Kuigi tal ju oli ka juba terve pikk päev seljataga ja emotsionaalselt ja füüsiliselt kogu reisist solgutatud (on ju teine allest just 4-ne) siis ei kuulnud me talt kordagi ühtegi virinat ega kaebamist (välja arvatud see, et ta tahab midagi süüa :). 

Mingi aeg pandi kõik poed ka kinni aga õnneks üks veel oli lahti kus Greta kaupa käis uudistamas. Leidsime sealt sellise suure Nutella purgi ja Oreo küpsise (karbi).

Kokkuvõtteks võin öelda, et Sveitsi on vist tõesti selline maa, kus on kõik Eesti paremad küljed koos Sveitsi omadega koos ja Eesti tagaigatsemiseks peale Rahva Raamatu poe (OK mõni asi ikka ka veel :) ei olegi nagu otsest põhjust. Talvel on seal lumi, kui mitte maas siis mägedes kindlasti kus suusatamas ja muidu talvemõnusid nautimas saab käia. On ilus loodus ja vabadus. Seal kus Mäemamma elab on just seda vabadust lastele mille järgi mina siin Inglismaal kõige rohkem Eesti järgi igatsen ja seda avarust millest ma Inglismaal tihti puudust tunnen. 

Meile meeldib ka väga Sveitsi poliitiline ja sotsiaalne pool, vähemalt siis see millest me siiamaani kuulnud oleme (ja mida omasilmaga näinud. Mäemamma, sulle pilgutan ma selle lause juures silma ;).

Samas, just nädal hiljem Belgiast koju sõites, tajusime me kui imeline siiski on ka Inglismaa loodus, ajalugu ja arhitektuur. Kui siin oleks ka seda vabadust lastele sel moel kui seda on Eestis siis oleksime veel eriti rahul aga ega siis kõike ka ei saa mida tahad. 

Võib olla sedasi ongi hea Eestit meie elus hoida elus, et sinna uuesti ja uuesti tagasi minna ja nautida neida asju millest me siin Inglismaal puudust tunneme. 

Mäeperele aga suured tänus selle eest, et nad olemas on. Sveitsi läksime me ikka eelkõige nende, mitte mägede pärast!