SVEITSI OSA 2 - ESIMESED MÄED SAID VALLUTATUD

Järgmisel päeval seadsime suuna Valais ringkonna pealinna, Sion poole. Pealinna all ei tasu küll ettekujutada midagi suurt kuna tegelikult on tegu väikese armsa, peaaegu inimtühja linnakesega.
See all olev pilt on Mäemamma maja lähedal tehtud. See on nii huvitav kuidas mõned vanad ja lagunenud majad võivad samas nii romantilised ja 'ilusad' olla.

Kui me Sioni jõudsime vaatas meile vastu kaks mäge, kummagi otsas kindlus-loss. Natuke hiljem, kui olime oma autod parkinud, saime teada, et meid ootab ees just nende samade mägede otsa ronimine. Tegu Chateau de Valere ja Chateau de Tourbillon-iga.

Et mäe otsa saada pidime vanalinnast läbi kõndima. See oli uskumatu kui vähe inimesi meile vastu tuli. Kui aus olla siis vist tegelikult ei tulnudgi kedagi vastu. Kõik oli nii rahulik ja vaikne.Tõeline mõnu lihtsalt jalutada ja ümbrust imetleda.

Greta leidis mingi lillepuru ja pani selle oma hiirekesele peale. Hiir muutus lilleliseks siiliks.

Vanalinna peatänav

Mäepere lapsed olid super ronijad (ega vist mägedes teisiti ei saaksgi :). Loomulikult ei tahtnud Greta siis teistest nõrgem olla ja seega proovis neile igale poole järgi ronida. Vahepeal pidime talle alt tehnilisi nõuandeid jagama kuidas turvalisem kivihunniku otsast alla on saada või siis teda päästma minema või lihtsalt pealt vaatama ja lootma, et ta  ennast puru ei kukuks.

Selliseid katuseplaate nägin Sveitsis olles nii mõnelgi majal

Ronisime aina kõrgemale ja kõrgemale. Juttu ajades sujus see ronimine kuidagi eriti kergelt ja kiirelt ning iga sammuga avanes aina uusi ja uusi imelisi vaateid.

Sten oli tõeline kaljukits. Ei heidutanud teda järsud nõlvad ega kuristikud. Meid Petega, igaljuhul, võttis mitmel korral teda vaadates südame alt kõhedaks aga ma ei mäletaks, et ta oleks kordagi isegi komistanud, kukkumisest rääkimata. 
Anders aga ronis nii hästi, et enamus ajast oli ta meist mitmesaja meetri võrra ees ja mitu meetrit meist kõrgemal seega säästis meid südamerabandusest :)

Selle pildi pealt on ilusti näha kui palju neid viinamarjakasvandusi igal pool oli. Selline vaatepilt avanes meile igal pool Mäemamma ümbruskonnas (ka tema maja taga oleval mäekünkal). Tuli välja, et veini tootmine on Sveitsi üks best-kept secrets. Sveitsi vein on väga kõrge kvaliteediga ja aastas toodetakse umbes 200 miljonit pudelit veini. Aga nagu paljude Sveitsi asjadega siis suurem osa nendest veinidest ringleb vaid kohalikul turul ja ekspordiks läheb vaid 1% kogu tootmisest. Just need kõige tuntumad veinid tulevad Valais piirkonnast ehk siis Mäepere tagaaiast :)

4 kaunitari

Hoiatan siin kohal igaks juhuks ette ära, et selles postituses saab olema hirmus palju fotosid. Mul oli nii raske just neid kõige ilusamaid vaateid välja valida seega panin rohkem kui oleks pidanud. Lohutasin ennast sellega, et tean vähemalt 5 inimest, kes nendest fotodest täieliku naudingut saaksid seega ei hoidnud ennast tagasi. Need kes reisujuttudest väga huvitatud ei ole need siis jätku vahele ja oodaku mu järgmisi, teistel teemadel, tulevaid postitusi. 

Lõpuks jõudsime esimese mäe tippu kus asus Chateau de Valere. Sealt avanes suurepärane vaade all olevale Sion linnale.

Pätsasin selle pildi Mäemamma blogist :)

Sel ajal kui Sten ja Anders mööda müüre üles ja alla ronisid pidasid tüdrukud väikese pikniku. 

Lossi kirikus asub muideks maailma vanim mängitav orel (aastast 1390). Käisime seal kirikus ka sees aga seal ei lubatud pilti teha seega ei saa ma teile seda orelit siin näidata.

Kui olime ühest mäest alla 'veerenud' hakkasime kohe teisest ülesse ronima, et järgmist lossi vallutada. Et Greta jalgu ja aega säästa läbis tema selle teekonna issi kukil. 

Vineyards, vineyards and more vineyards

Rada ülesse kõrgustesse

 Sealt me tulime

Chateau de Tourbillon on pärit aastast 1294 aga peale 1788 aastal toimunud tulekahjut ei ole peale lossimüüri palju midagi muud järgi jäänud. Sellegi poolest avaldas meile muljet see mida nägime.

Lubatud vihmase ilma asemel paistis terve päev hoopis päike. Ilm oli tegelikult soe aga mäkke ronides ja müürini jõudes puhus üsna kõva tuul seega tüdrukutel olid mütsid peas ja joped seljas. Kui me aga lossimüürist sisse astusime tervitas meid minu suureks üllatuseks väga soe ja tuulevaikne õhkkond. Üllatuseks oli ka lossi tagaaed kus me niisama lõõgastusime, natuke keha kinnitasime ja imelisi vaateid nautisime.

Kaks lahutamatut sõbrannat

Seda pilti Sten-ist tehes juhtus naljaks lugu. Sten istus tüdrukutega puuhakul. Ma hakkasin Stenist pilti tegema aga tahtsin, et ta kaamera poole vaataks. Hüüdsin talle 'Kuku Sten' aga selle asemel, et ta minu poole vaataks kukkus ta hoopis pikali maha. Alles paar sekundit hiljem sain aru mis tegelikult juhtus. Igati koostöö aldis poiss, kui öeldakse, et kuku siis ta ka kukub :)

Aga mina püüdsin niiii suure kala

Pete demostreerimas kuidas venelased rannas päikest võtavad :)

 Mäest alla

Kui me mäest alla linna jõudsime siis tervitas meid tuletõrjemasinate paraad ja mul õnnestus isegi paari inimest näha :)

Tegime väikesed kohvid ja jäätised ning puhkasime jalgu vanalinna kohvikus. Ilm oli imeline ja tuju tipus. Ainult meie Gretal õnnestus selle väikese ajaga mis me seal kohvikus istusime oma nägu päikesest ära põletada. No kohe nii, et pärast tuli isegi nina pealt nahka. See on ikka täiseti uskumatu kui ruttu ta päikese käe ära põleb (kus juures ta isegi ei istunud terve näoga päikese poole). Ma ei tea kuidas tal on võimalik suvel päikesest D-vitamiini kätte saada kui me peame ta pidevalt päikesekreemi sisse mähkima, sest ilma selleta läheks asi ohtlikuks. 

Sellised kellukesed käivad lehmadele kaela

Sõbrannad

Tuli välja, et Gretale lisaks leidub ka teisi putuka huvilisi. Poisid keset linna mingit sitikat kinni püüdmas.

Leiti veel üks putukas

Kaks suurt ja kaks väikest meest

Selle päeva lõpetuseks tahan ma kirjutada lastest. See oli uskumatu kui hästi kõik 4 last omavahel kokkusobisid ja omavahel läbi said. Mäemamma kodus olles unustasin ma peaaegu täiesti ära, et mul ka laps on kuna Gretat ei olnud kuskil otseselt näha. Ta kas tegeles Saskiaga, kellest ta oli täielikult sissevõetud, või mängis kuskil Steniga kellesse ta samuti armunud oli. Samuti ei osanud ma oodata, et Greta kogu selle Sveitsis oldud aja jooksul nii palju eesti keelt saab rääkida. Nimelt kuna Saskia oskab väga ilusti eesti keeles rääkida siis vestlesid nad Gretaga eesti keeles. Kuna kumbgi ei ole ju puhas eestlane siis otseloomulikult ei ole nende sõnavara nii hea kui mõnel eesti lapsel AGA seda oli nii huvitav ja armas jälgida kuidas nad kasutasid sõnu mida teadsid ja kõik jutud said räägitud ja mängud mängitud. Lihtsalt super. Super oli ka see, et Saskia kõikide Greta mängudega nii innukalt kaasa läks. Gretal on tihti just selles probleem, et paljud temaealised sõbrannad siin Inglismaal ei mängi eriti selliste väikeste Playmobil tüüpi mänguasjadega või ei oska kaasa minna kujutlus (kasside või lõvide (Lion King) mängudega aga Saskiaga sai kõiki neid mänge mängida. Meie laps oli niiiii õnnelik, et ta lausa tahtis, et Saskia tema voodisse magama tuleks. Ma vahepeal natuke kartsin, et äkki Saskia mängib neid mänge vaid heast südamest ja väsib varsti ära aga neid jälgides tundus, et nauding oli mõlema poolne :) 
Ainuke asi millega Greta hästi hakkama ei saanud oli Saskia nime mäletamine. Ta kutsub teda siiamaani minu sõber SUUR TÜDRUK.

 portreede joonistamine

Steniga oli Gretal samuti super hea klapp. No Sten on üldse üks selline poiss kellega oleks raske mitte klappi saada. Ma ütleks, et tegelikult igatseb Greta vist isegi Steniga mängimist rohkem taga. Iga vaba hetke veetsid nad kuskil toas playmobil asjadega mängides. Greta aga seletas asju eesti keeles ja Sten prantsuse keeles vastu. Greta ei saanud loomulikult prantsuse keelest midagi aru aga see teda ei heidutanud vähemalgi määral ja mitte kordagi ei tulnud keegi täiskasvanute juurde mingit seletust nõudma või kaebama. Nad said teineteisest suurepäraselt aru ja aina aga seletasid kumbki omas keeles edasi :) 

Mulle (ja Petele ka) see isegi väga meeldis, et Greta sai sellist intensiivset prantsuse keele õpet. Selles mõttes siis, et ta sai prantuse keelses keskkonnas prantsuse keelt nii lähedalt ja nii seotult kuulda. Seda siis veel ka lapse suust ja lapse tasemel. Gretal on lasteaias ju kaks korda kuus prantsuse keele tunnid ja seega ei ole täielik võhik sel alal ning kuigi ega ta sellel reisil mingeid uusi sõnu ei õppinud aga kindlasti oli sellest palju kasu, et Sten temaga just prantuse keeles lobises. 

Pärast tagasi kodus olles hakkas Greta pransuse keeles kümneni lugema ja muidu väikeseid välejndeid kasutama mida me enne näiteks ei olnud kuulnud, kuigi arvata võis, et ta neid just lasteaias enne õppinud oli. See on ikka täiesti uskumatu kui kergelt lastel võõrkeelte õppimine tuleb. Greta suudab pransuse keeles sõnu järgi öelda nii hea hääldusega, et mul hakkab lausa kade. Ma ei suuda isegi 'tere' ja 'tänan' prantsuse keeles korralikult hääldada. 

Greta ja Sten Playmobil kataloogi uurimas

Ühel hetkel ma nägin Gretat ja Steni niimoodi koos playmobil kataloogi vaatamas. Istusid kahekesi nii ja lehitsesid ajakirja ning hõiskasid vaimustatult kordamööda vastavalt sellele kas leheküljel olid parasjagu mereröövlid, dinosaurused või politseiautod või printsessid, haldjad või väikesed kutsud. Vahepeal vaatas Sten Gretale heldinult otsa ja kõditas teda hellalt talla alt. No nii nunnu kui veel olla saab :)