PÄEV LONDONIS

Kuna Greta käib vaid kolmel hommikul nädalas lasteaias siis on mulle need hommikud väga kallid. Ikkagi ainuke 4 tundi lapsevaba aega. Sellele vaatamata otsustasin täna Greta lasteaiast koju jätta ja temaga hoopis Londonisse minna.

Rongijaamas

Waterloo jaamale lähenedes sõitsime mööda sellest kurikuulsast tornist mille kraana otsa jaanuaris üks helikopter lendas ning mille tagajärjel taevast mürinal alla kukkus. See oli lausa ime, et surma said vaid piloot ja üks möödakäija kuna tegu oli ikkagi väga rahvarohke tänavaga tipptunnil. Nagu näha siis poolikut kraanat ei ole ikka veel suudetud sealt maja küljest lahti monteerida.

 Waterloo

Ma pole nii tühja Waterloo jaama enne näinudgi.

Southbank

Londoni tuleku põhjuseks oli Lion King (ehk Lõvikuninga) muusikal. Meie Greta on täiesti Lion Kingi hull. Ta isegi oma mänguasju koristades tassib ta neid üks haaval hambus, ise põrandal käputades, kuna tema on ju Simba. Ega meil tegelikult ei olnud üldse veel plaanis seda etendust uuesti vaatama minna (viimati käisime seda kõik koos vaatamas peaaegu aasta tagasi), seda enam, et piletid on sinna alati hirmus kallid, aga kuna tuli soodne pakkumine siis oleks olnud rumal seda mitte ära kasutada. Kes teab kaua see muusikal enam üldse jooksebgi või Gretal seda Lion Kingi vaimustust kestab. Seda enam, et Greta pea iga päev küsib, et millal me Lion Kingi uuesti vaatama läheme. 

Lõpp kokkuvõttes ei tulnud need piletid meile midagi nii odavad välja kuna, kui ma neid pakkumisi sirvisin ja kohti valisin siis avastasin, et need kõige odavamad kohad olid sellised kus vaade just kõige parem ei olnud. Ma siis mõtlesin, et tühja kah, nagunii ma ei suudaks seda etendust enam 5ndat korda vaatama minna seega see jääks viimaseks ja parem siis juba kui lapsel oleks selline koht kus ta saab kõike ilusti näha. Tema pärast me sinna ju üldse lähemegi ja parem siis juba maksta 10 või 20 naela rohkem ja kogu etendust täiega nautida. 

Greta juhtus pildistamise ajal just huuli limpsima.

Etendus oli SUPER, nagu alati :) Isegi laps Simba ja Nala pidasid sel korral viisi ja laulsid kõva häälega. Mis aga etenduse veelgi erilisemaks tegi oli saalitäis koolilapsi. Ma ei tea mitme kooli lapsed olid sel päeval etendust vaata tulnud, aga igal juhul kogu ülemine rõdu oli koolilaste valduses ning nii palju kui mina nägin siis oli neid veel ka keskmisel rõdul ja saalis. Kõik lapsed (ma arvan nii umbes 12 aastased) käitusid väga eeskujulikult, ei mingit jutuvadinat, itsitamist või muid neile omaseid käitumisviise ning plaksutamises olid nad täielikud meistrid. Seda kohe nii, et see tõi mulle lausa pisarad silma. See oli nii võimas kuidas suur saalitäis inimesi korraga sellise aplausiga hakkama saavad ja sinna juurde veel suurest vaimustusest hüüavad. 
Eks neid plaksutajaid ja vilistajaid ole alati selliste suurte etenduste puhul aga tavaliselt täiskasvanud on ikka rohkem tagasihoidlikumad kui selline suur grupp noori. Igal juhul minu jaoks oli see Lion Kingi etendus kõige parem nähtud 4 hulgast just tänu nendele koolilastele. Olen kindel, et ka näitlejad said sellisest plaksutamisest palju rohkem energiat edasi laulmiseks (noh palksutati ju peaaegu peale igat laulu)

 Tagasi kodu poole

Vot selline tore päev oli meil täna. Greta oli igal juhul väga rahul. Ning mina ka :)