NEWTONI JUURES

Kui me oma nädalalõpu Lincolnshires veetsime siis külastasime sellist huvitavat kohta nagu Woolsthorpe Manor. Ma olen küll juba üsna neutraalseks selliste mõisate ja majakeste suhtes muutunud aga kui me kohale jõudsime ja teada saime, et selles majas sündis ning elas Isaac Newton siis lähenesin majale täiesti teistmoodi sammuga. Mõelda ikkagi, see sama Isaac Newton kellest kunagi kooli füüsika tundides räägiti ja kes tundus nii kauge, võõra ja kättesaamatu tegelasena. Nüüd aga äkki seisan ma ta kodulävel ja see kauge, võõras ja kättesaamatu maailm ei olegi äkki enam nii kauge ja võõras. 

Nii siis sündis selles tagashoidlikus mõisas 1642 aastal jõulupäeval enneaegselt Isaac Newton. Keegi ei oskanud arvata, et väätike ellu jääb, veel vähem, et tast geenius kasvab. 

Sattusime sinna päeval mil oli Apple Day. Tegelikult on ametlik Apple Day 21 oktoobril aga kuna õunal oli ju Newtoni elus tähtis koht siis arvatavasti on sügisel iga nädalalõpp Woolsthorpe Manor-is õuna päev :)

Maja ise nägi meie mõistes välja nagu väikene taluke aga 17 sajandi mõistes oli ikkagi korralik mõis. Mulle hirmsasti meeldis see maja seest. Igas toas oli midagi huvitavat, Newtoni magamistoas magas isegi päris kass voodil. Tavaliselt kui me sellistes ajaloolistes majades ja mõisates käime siis me ei uuri täpselt kellele see maja kuulus või kellega tegemist kuna no lihtsalt ei jõua kogu seda infot iga kord sellisel suurel määral sisse imeda. Sellepärast me piirdumegi pigem valikuliste küsimustega majas olevatelt vabatahtlikutelt kes meile siis lühidalt millegi kohta seletavad ja huvitavaid fakte esile toovad. Newtoni majas aga oli ju kohe teada mis mehega tegu ja seepärast oli nii huvitav kuulata jutukesi ja fakte ta elust. Majas sees kahjuks pilte teha ei tohtinud.

Kui me esimesse tuppa sisse astusime siis vaatas meile vastu vanatädike voki taga. Ta kutsus Greta kohe enda juurde ja hakkas temaga juttu rääkima. Ta ütles, et kuna Greta on selle päeva esimene laps kes maja külastab siis näitab ta talle kuidas vanasti tema vanused lapsed kodus tööd tegid. Tädike lubas meil sellest show-st pilte teha, et Greta saaks pärast lasteaias teistele lastele neid näidata.

Tädike andis Gretale natuke ise kedratud lõnga kaasa

Kui me maja kõik toad olime läbi käinud ja lõpuks kööki jõudsime siis muutus meie laps äkki väga kurvaks. Kohe nii kurvaks, et pisarad hakkasid voolama. Me ei saanud algul üldse aru mis toimus. Vaatan last ja üldse pihta ei saa, et mis juhtunud on. Peale mõningast uurimistööd tuli välja, et vaene laps nägi köögis jalgupidi ülesriputatud jänkut ja kuna tema kõige kallim kaisuloom on jänes siis oli see vaatepilt tema jaoks piin mis piin. Miks see jänku seal nii ripub, mul on nii kurb meel, võta ta ära, ma tahan talle kalli kalli teha, ma ei taha, et jänku seal on jne. Ma juba mõtlesin, et nüüd saab meie lapsest taimetoitlane. Seletasime talle kuidas vanasti asjad käisid ja lubasime, et tema jänkuga nii kunagi juhtuma ei saa ning toimetasime lapse kiiresti köögist välja.

Laste jaoks oli Newtoni majas selline mäng, et igas toast pidid nad ülesse leidma ühe puust hiirekese. Kaasas oli ka paber väikeste viidete-mõistatustega mille vastus aitas sul hiirekest leida. Majast lahkudes sai siis iga laps endale hiireleidja kleepeka (Greta oma oli nats nõrga tindiga trükitud)

Laste (ja ka täiskasvanute) jaoks oli õues välja pandud nii palju toredaid mänge. 

Selle õuna lennutamisega sai Greta imekombel suurepäraselt hakkama. Võttis ja viskas kohe kaks õuna ämbrisse nagu naksti. Mul võttis enne mitu katset kui mina oma kaks õuna ämbrisse sain, no ja Pete sai üldse ainult ühega hakkama.

'Apple bobbing' on üks mäng mida algupäraselt mängitakse Halloweeni ajal aga ka tihti laatadel ja muudel (talu)rahva pidustustel. Mäng käib sedasi (käsi õuna kättesaamiseks kasutada ei tohi)

Inglismaal (pean silmas United Kingdom mitte ainult England-it) pidavat olema üle 3000 õunaliigi. Kahjuks poelettidel näeb sellest 3000 küll vaid heal juhul kümmet ja pooled neist ei ole üldse kohalikud õunad. Siin väike väljapanek umbes 30-st eri liigist.

Täitsa lõpp, mul õnnestus ka pildile jääda :)

Mul on küll tunne, et kui mul oleks olnud võimalus koolis käies Newtoni eluga nii lähedalt tutvust teha ja tema gravitatsiooniseadust õppida praktilisel tasandil siis minust võib olla oleks isegi võinud füüsik saada. Aga võib olla on vahe lihtsalt selles, et enne olin ma ikkagi laps ja nüüd täiskasvanud ja seega oskan asju teise nurga alt vaadata ja teistmoodi hinnata? Võib olla ei oleks selline vägev Sience Discovery Center, mis seal koha peal oli püsti pandud, mingit muljet mulle avaldanud kuna oleksin olnud lihtsalt koolilaps koolitunnis kes õppimist kui kohustust võttis?
Igal juhul oli nii mul, Petel kui ka Gretal seal väga huvitav kõike neid 'teaduse' masinaid katsuda ja nendega Newtoni seadusi katsetada. 

Ning nagu kõigist sellest pakutust veel vähe oleks olnud siis kirsiks koogil oli vibulaskmise võimalus JA SEDA VAID £1 eest. Ma ei tea paljud teist teavad aga mulle niiiiii meeldib vibu lasta. Ma käisin isegi mingi aeg vibulaskmise kursusel (ainult lühikest aega küll aga siiski :). 

Isegi Gretal lubati 'vibutada' ja tuli välja, et laps on emasse mis emasse.

Meie tulemused olid järmised:

Greta oma

Minu oma.

Kusjuures enne kui ma ühe noolega teise peaaegu pooleks lasin ütlesin ma sellele naisele, kes meie laskmist kontrollis, et ma nüüd proovin järgmise noole teisega samasse aukku saada ja VIUHHH, tegingi. Ainult selle vahega, et ma pidasin silmas seda kollases südames olevat noolt mitte seda seal punase piiril aga siiski tegin nagu lubasin :)

Pete oma

Gretale meeldis vibu laskmine nii väga, et ta tahtis seda uuesti teha. Läksime talle siis suure rõõmuga uusi nooli ostma aga kui ta kuulis, et naine peab teda taas aitama siis muutis meelt. Nimelt tahtis ta ainult ISE vibu lasta, ilma kellegi abita aga kuna selline asi loomulikult võimalik ei olnud siis jäi kogu lõbu hoopis ära.