Eile saabus siis see kauaoodatud päev mida me siin juba mitu aastat oodanud oleme. Me Gretaga isegi magasime lõuna ajal ekstra pikalt, et suudaksime õhtul tseremooniat telekast vaadata. Greta pidas vapralt selle ajani vastu kui Eesti meeskond staadionile tuli ehk siis läks magama kella 11 ajal öösel.
Gretale avaldasid kõige suuremat muljet laval olnud hirmsad kollid ja Mary Poppinsid, keda tema nõidadeks kutsus ning Kuninganna ja Mr Bean (kelle suur fän ta on). Muret tegi aga see kui laval olnud suur puu välja tõmmati ja siis kuhugi ära viidi. No õnneks tuli see puu pärast ikka tagasi nii et lõpp hea kõik hea, vähemalt meie lapse jaoks. Kui ta hommikul ülesse ärka siis esimene asi mida ta mulle teatas oli see, et tema oli unes näinud neid kolle ja seda kuidas need nõiad lapsi magama panid (andes musi). Ma igaks juhuks kontrollisin, et kas tegu oli hea või halva unega kuna ega meie ju ei osanud ette teada et tseremoonial lastele nii hirmutavaid kolle näitama hakatakse. Õnneks oli tegu olnud ikka hea unega.
Mulle meeldisid hirmsasti pilvekesed. Minu poolest oleks neid võinud rohkemgi lava kohal hõljuda. Kuninganna ja James Bondi kohaletulek oli samuti väga äge.
Eesti koondise riietuse kohta on igal pool ajakirjanduses küllaldaselt kriitikat tehtud. Kuna neid näidati nii lühikest aega siis ma ei jõudnud eriti süveneda mis neil siis õieti seljas oli aga seda märkasin küll, et kõigil olid paksud joped seljas nagu oleks tegu taliolümpiamängudega. Oli mis oli, peamine, et nad hästi võistleks.
Tuleb välja, et Kuninganna on samasugune küüne näppija nagu meie Greta. Ime veel et sõrmi suhu ei ajanud (võib olla ajas ka aga kaamera ei juhtunud pihta saama).
Meile avatseremooni täitsa meeldis. Mulle tundus nagu oleks tegu olnud muusikaliga aga ainult väga suures skaalas. Algus oli väga suurejooneline aga lõpu poole hakkas igavaks minema. Ratastel olevad linnud olid paljutõotavad aga kui tuli välja, et nad staadionil vaid paar ringi teevad ja üks õhus ringi väntab siis olin nats pettunud. Paul McCartney oleks võinud minu pärast koju jääda aga olümpiatule süütamine oli taas minu arvates väga ilusasti lahendatud ja kujundatud.
Nüüd on mängud juba täieshoos ja esimesed medalidki kätte saadud. Isegi meil õnnestus sündmuskohal kahel korral käia. Olümpiapileteid me ei saanud (ega ka tellinud) aga sellele vaatamata kimavad rattavõistlused meie kodu juurest mööda. Kohe nii lähedalt, et meil oleks võimalus neid jälgida mitmest erinevast kohast. Meil oli plaan küll võistlustest eemale hoida aga kui me täna hommikul hakkasime poodi minema siis jäi meile võistlusrada ette (kuna ratturid sõidavad meie juurest mitmest kohast mööda siis me enam ei teadnud mis teed on kinni ja mis lahti). Kuna olime kohal 2 ja pool tundi liiga vara siis keerasime otsa ringi ja läksime poodi teist teed pidi
Poes jäid silma sellised ilusad koogid
Poest tulles mõtlesime uuesti rattureid vaatama minna. Kui teel olles hakkas meile vastu tulema terve rida amatöör rattureid siis võisime järeldada, et professionaalid olid juba mööda sõitnud ja show läbi.
Noh polnud hullu, homme sõidavad naised seda sama rada seega plaanime teadlikult varakult kohale minna ja need mööda vuhisevad ratturid oma silmaga üle vaadata.
Gretale ostsime poest sokolaadi medali. Ta on seda juba pikalt küsinud ja nüüd siis lõpuks ta soov täitus. Me oleme Gretale küll korduvalt õpetanud ja seletanud, et olümpiavõtjad saavad päris kuldmedalid siis meie laps on veendunud, et need on sokolaadist. Kuldmedalid küll aga sokolaadist. Kuigi ta ütleb, et jaa jaa, et on kuldmedalid ja need ei ole sokolaadist siis see tõsiasi, et ta sellele jutule ruttu lisab või küsib, et kas nad siis koju minnes tohivad need medalid ära süüa tõestab, et laps on ikka veel sokolaadi usku :)
jaa, mulle ka üldiselt avatseremoonia päris meeldis, eriti see, et palju lapsi oli kaasatud, aga lõpuks oli mul uni silmas ja ei jõudnud enam ära oodata, et magama saaks minna :)
ReplyDeleteKuningannast oli mul lausa natuke kahju, et teda küünte nokkimise ajal tabati, aga samas on tema ka inimene ja äkki tal oli igav, haha :)
ja šokolaadimedalid kuulusid minu lapsepõlve ka! hea meelega sööks praegugi ühe ära... :P ei tea, kas enne pean mingi võistluse ka võitma? hihihi
Mu meelest oli see stoori neil suht kaootiline ja politiseeritud. Enamik maailmast vist ei saand asjale üldse pihta. Järgmise päeva The Times kirjutas, mis mida pidi kujutama, sellest oli abi. Tehnilisest küljest oli huvitav lahendus tule süütamine, sest terve paraadi ajal mõistatasime, mis kopsikuid need tüdrikud seal kannavad ja lõpus sai siis selgust. Põlevad rõngad olid ka vapustav vaatepilt. Mr Bean meeldis, sellest huumorist said küll kõik aru.
ReplyDeleteNo seda jah, et ega vist paljud välismaalased ei saanud paljudele asjadele pihta. Neile vaevalt, et GOSH midagi tähendas ja kindlasti ei teadnud nad paljusid fakte millest ma isegi hiljem lehest lugesin ja meeldivalt üllatunud olin.
ReplyDeleteNagu see et kõik 600 tantsijat (arstitädi) ka päris elus on NHS töötajad ja mitte nii sama tantsijad ning see, et laval olnud 965 trummarit tagusid päris trummide asemel hoopis tagurpidi keeratuid ämbreid (mõnedel olid isegi tennisepallid trummikeppide otsa pandud). Seda siis sellepärast, et kui nad oleks päris trumme seal põristanud siis oleks kuulajatel kõrvad kogu etenduse lõpuni kinni olnud.
Uudis mulle oli ka see, et 40 000 taaskasutatud plastmassist pudelit ja 10 000 vana plastikaatkotti oli kasutatud 26 000 kostüümi valmistamiseks. No ja see ka veel, et see hallipäine naine (peatrummar) on tegelikult ise kurt.
Kui aus olla siis mul endal oli sellest suva, et paljudele külastajatele võis asi segasena tunduda. Shows oli ju ikkagi küllaldaselt tulemängu ja muusikat mida ka nemad ilma arusaamata võisid nautida. Tundus, et kuigi enne olümpiamänge olid paljud kohalikud väga skeptilised ja anti olümpiamängulised siis see tseremoonia sulatas kõik jääd ja tegi meid uhkeks olla British.
Oligi nagu 'meie' pidu meie jaoks ;) ja teistsugune kogu maailmast ja traditsioonilisest avatseremooniast. Oleks vist äärmiselt raske peale Pekingi mänge millegi veel uhkema ja traditsioonilisega välja tulla.
Laste osavõtt ja nende kaasamine oli samuti südantsoojendav ja ma loodan, et andis noortele palju motivatsiooni ja tahet rohkem sporti teha.
Suured tänud reportaazi eest. Elu on nii kiire et pole televiisorile üldse pihta saanud ...
ReplyDelete