TUNDETAIP

Juba väiksest peale on Greta väga huvitatud olnud inimeste ilmetest (vist on selline sõna). Juba beebi east alates on tema lemmik raamatud olnud just need kus on sees päris beebide pildid erinevate nägudega. Veel enne kui ta rääkima õppis õppis ta ära kuidas teha kurja nägu või rõõmsat nägu või üllatanud nägu jne. Üks nägude tegemine käib meil ka nüüd hommikust õhtuni.
On täitsa tavaline et kui me koos raamatut loeme siis Greta tihti mainib pilte vaadates et kas keegi on kurb või kuri või rõõmus ilma et me oleks seda talle enne ütelnud või ilma et seda kuskil tekstis mainitud oleks.
Tihti ma siis mõtlen et tõesti nii see just ongi ja huvitav et ma ise sellele tähelepanu ei pööranud.

Üks päev jalutas meil maja ees kass. Kutsusin ruttu Greta akna peale kassi vaatama. Greta oli väga vaimustuses et kass tema aias ringi kõnnib jälgis igat kassi sammu huviga ja siis äkki ütles mulle ' Kiisu kuri nägu'. Ma peaegu hakkasin ütlema et ei ole, et see ei ole kuri kass kui siis märkasin et tõesti sellel kassil olid kulmud eriliselt tumedad ja sellises asendis et moodustasid kassile kurja näo. Ma olin väga imestunud kuna kuigi mina nägin ju seda kassi sama palju ja kaua kui Greta siis mina ei pööranud kassi ilmele mingit tähelepanu. Ma pärast hakkasin mõtlema et mida ma siis tegelikult seda kassi nähes mõtlesin või mida ma teda vaadates nägin. Mulle sööbis mällu rohkem kassi kõndimine ja ta keha hoiak kui et tema ilme....


Tegelikult tahtsin ma aga rääkida siin ühest artiklist mida ma märtsikuu Pere ja Kodu ajakirjast lugesin. Tavaliselt ma selle ajakirja lastekasvatus teemalistest juttudest midagi uut ja huvitavat ei leia aga see artikel jäi küll silma. Nimelt oli artikel sellest kuidas kasvatada lastel tundetaipu.
Ma arvan et üsna paljud teist, kellel on juba lasteaia ja kooliealised lapsed kodus, on oma lastelt küsinud et kuidas neil lasteaias või koolis täna läks või mida süüa anti ja on saanud vastuseks kas lihtsalt lühidalt 'hästi' või siis et ei mäleta. Artikli autor aga soovitab mitte uurida kuidas lapsel koolis läks vaid hoopis KAS TA OLI TÄNA ÕNNELIK.
Kuigi samas artiklis mainiti et 'KUIDAS' küsimused on etemad kui 'KAS' küsimused siis ma arvan et erinevus küsimuse 'kuidas koolis läks' vahel ja 'kas sa olid täna lasteaias/koolis õnnelik' on see et üks pöörab rohkem tähelepanu tunnetele kui lihtsalt faktilisele informatsioonile.
Kuna artiklis olev üks osa oli mulle eriti inforikas ja huvitav siis ma trükin selle siia sõna sõnalt välja.
....Kui küsida KAS-küsimusi, ei kuule vastuseks rohkem kui ei või jah. Kui küsida MIKS küsimusi, on see seotud põhjuse- tagajärjega. Ent kes neid põhjuseid ja tagajärgi enam täpselt mäletab ning kerima hakkab ebaõiglustunne.
Proovige küsida hoopis nii:

• Kuidas sa endale täna huvitava tegevuse leidsid?
• Kuidas sa selle huvitava asja avastasid?
• Kuidas sa magama jäid?
• Kuidas sa õueriided selga said?
• Kuidas sa joonistasid lumesadu?
• Mille järgi sa otsustasid et söök oli hea?
• Mille järgi sa otsustasid, et täna oli Sass hea poiss? Mida ta tegi?
• Mida sa tahad homme lasteaias teha?
• Mida sa kindlasti ei taha homme lasteaias näha?

Artiklis soovitatakse küsida 1-3 küsimust ja siis peegeldada lapse mõtted-tunded tagasi. Liiga palju ei tasu küsida kuna see võib tekitada lapses trotsi ja tunduda kontrollivalt.

Mulle on selline lähenemine väga meeltmööda. Kuigi Greta veel lasteaias ei käi ja on liiga noor et temalt küsida et kuidas ta midagi tegi või mida ta millestki arvab siis siiski on ka temaga vesteldes võimalik tundemaailma ust natuke paotada. Peale selle artikli lugemist olen ma hakkanud enne magama minekut tema käest küsima et mis teda täna õnnelikuks-rõõmsaks tegi. Selle asemel et lasta tal suu lahti mulle vastu passida või öelda Peppa Pig (kes teda kahtlematta alati õnnelikuks teeb) pakun ma talle ruttu paar varianti mis seotud küsitava päevaga. Sedasi kuuleb ta küsimust mis seotud tunnetega ja samas arusaama sellest mida selline küsimus tähendab. Olen kindel et andes talle näited-valiku oskab ta varsti ka ise oma vastustega välja tulla. Loomulikult ei pea alati küsima mis või kes kedagi rõõmsaks tegi vaid on tähtis ka tähelepanu juhtida negatiivsetele emotsioonidele (kui neid nii üldse nimetada võib) ja anda luba neid väljendada.

Üks asi on kindel, meie last teeb alati veega mängimine õnnelikuks - vähemalt üheks päevaks kindlasti.

Edit: See post on uuesti postitatud kuna blogger neelas selle alla.