See on raamat mida ta alati tahab et ma loen või räägin esimesena ja tihti enne kui ma jõuan seda lugema hakata jutustab ta mulle kogu loo ise ära (no suurema osa jutust siis).
Raamatus on juttu sellest kuidas karupoeg Bruno läheb emaga kaubamajja. Enne kui nad kodust väljuvad seletab ema Brunole et ta peab kogu aeg ema juures püsima et ta kaduma ei läheks. Kui nad poodi jõuavad on seal palju rahvast ning ei lähe kaua aega kui Bruno märkab mänguasjade osakonda kuhu ta ka kohe ema märkamatta tormab. Siis avastab ema et Bruno on kadunud ja hakkab teda paaniliselt otsima ning samas märkab ka Bruno et emme on kadunud ja hakkab nutma ja emmet otsima. Varsti tuleb turvamees kes Brunot lohutab ja aitab tal ema otsida. Varsti leiavadgi Bruno ja emme üksteist, kallistavad ja musitavad ning kõik on korras. Ema loeb veel natuke Brunole sõnu peale (seda kohta Greta tavaliselt raamatus kuulda ei taha) ja sellega raamat lõppeb.
Pealtnäha tore raamat väikelastele. Ei ole ime et Gretale meeldib kuna raamatus on omajagu põnevust-ärevust mida Greta oma eluga oskab seostada ja kuna lõpp on hea siis on kõik hea
AGA mina isiklikult sooviks sellest samast raamatust natukene teistsugust versiooni. Nimelt meeldib Gretale mõnikord poes peitu joosta, seda küll enamalt riietepoes aga ma arvan et kui seda tehakse ühes poes siis ei ole karantiid et seda kunagi teistes poodides ette ei võiks tulla.
Käesolev raamat minuarust ei ole küllaldaselt hoitav selle eest mis võib juhtuda kui ema juurest nii moodi ära joostakse. Lapsele võib kergelt mulje jääda et kui ma ära jooksen siis lõpuks leian ikkagi ema-isa ülesse (loodetavasti üldjuhtudest see nii ongi). Mina aga teeks raamatule sellise lõpu et kui sa ära jooksed siis sa ei leiagi enam emmet ülesse ja pead metsa puu alla elama minema....VAT just nii kurja lõppu ma tahaksgi sellele raamatule et kindlustada selle et laps mu juurest kunagi ära ei jookseks.
Ning siis veel see et mingi turvaMEES tuleb kadunud lapsega rääkima ja lubab aidata ema otsida. Selle raamatu järgi nii noorele lapsele võib mis tahes mees turvamees olla kellega siis rõõmsalt kaasa minnakse...
Seda raamatut kus mõmmi emmet ülesse ei leia Greta vaevalt mitu korda lugeda küsiks aga vähemalt hirmutaks küllaldaselt ära et ta kungi meie juurest ära ei julgeks joosta.
PS. neile kes nüüd selle jutu peale öelda tahaksid et aga miks ema oma last korralikult ei valva et sellist asja ei juhtuks siis loomulikult et valvame aga kunagi ei või teada mis juhtub ja minu arvates oleks hea et lapsel endal oleks juba varakult arusaamine milliseid tagajärgi ta käitumine võib kaasa tuua.
Õigus jah! Sinuga nõus, et lasteraamatutes on kõik ninnu-nännu hästi lõppevad lood, tegelik elu aga teistsugune. Eks Sa pead talle selgitama, kuidas päriselt võib juhtuda. Palju see 2-aastane nüüd mõistab, aga midagi ikka. Kui ta teinekord poes peitust hakkab mängima, "kaota" ta natukseks ajaks ära, võibolla võtab õppust.
ReplyDeleteNatuke vanemale lapsele on väga õpetlikud ja realistlikud lood Kolumatsist ja W. Buschi lastelood(Max ja Moorits jt.), mis on eesti keelde tõlgitud ja mu arust ka inglise keeles olemas. Sela saavad üleannetud või ulakad lapsed õiglase karistuse alati!
pagulane (blogger ei taha tunnistada mu google accounti)
Tead, ma kogu aeg plaanin seda 'natukeseks' ära kaotamist AGA Pete ei oleks sellega kindlasti nõus ja selleks kaotamiseks läheb rohkem inimesi kui vaid mina vaja.
ReplyDeleteMa olen seda oma töös praktiseerinud. Üks mu klientidest, 3 aastane poiss, jooksis kohe kui võimalik välisuksest välja ja ta ema oli selle pärast väga mures. Me siis, nii umbes 4 terapeudi, lasime sellel ühel päeval tahtlikult juhtuda et näha kas poiss jookseb ära tähelepanu saamiseks (kuna alati hakkas ju keegi kohe ta järgi jooksma) või oli asjal mingi muu põhjus ja kuhu ta üldse jookseks kui keegi järgi ei jookseks. Nii me olimegi siis eri kohtades peidus ja kuna tegu ei olnud ostukeskusega vaid kodu ümbrusega siis oli kergem lapsel eemal olles silma peal hoida. Ma ei mäleta täpselt kuidas asi lõpuks lahenes kuna see oli 10 aastat tagasi aga poiss jooksis natuke ringi ja siis tuli ise koju tagasi.
Kuna Gretal tegelikult sellist ära jooksmise kirge ei ole ja kui see juhtub siis tavaliselt nii et ta läheb kuskile rippuvate riiete sisse ja ma ei näe teda järsku enam ning hakkan teda hüüdma siis talle tundub see kui mäng ning siis ta kas jookseb ära või jääb peitu. Poes aga on nii palju asju et on raske teda näha või leida ja seega paanika.
Nii et ma arvan et päris 'ära kaotamist' veel ei pea paneerima ning aasta pärast ehk on lapsel nii palju aru peas et seletamisest aitab. Ma küll hirmutan teda kurja onuga aga mis kasu sellest on kui üksgi on ju tegelikult kuri ei ole ning mingit pedofiili jutt ma talle ju rääkima ei saa veel hakata.