EMADEPÄEV EESTI MOODI

Pühapäeval korraldati Londoni Eesti Majas emadepäeva pidu. Ma ei ole kindel et seda tegelikult peoks sai kutsuda, pigem koosviibimine. Me ei osanud sellest ürituselt midagi oodata kuna see oli meie esimene osavõtmine siinsetest eesti üritustest.
Üldkokkuvõtteks võin öelda et üritus oli eestlaslikult tagasihoidlik. Ma tunnen ennast lausa itaalasena nende 'päris' eestlaste kõrval. Uskumatu kui tagasihoidlik ja häbelik enamus eesti rahvast on...seda arvatavasti nii kaua kui alkohool ei ole mängus. Kogu üritusel puudus igasugune särts. Kohal oli nii umbes 20 või 30 inimest, neist umbes 10 erinevas vanuses last.

Me olime seal ehk nii umbes tunnikese ja kui seal ei oleks olnud Liinat oma perega siis me vist oleksime üsna igavalt end tundnud (kuigi pean mainima et Petel õnnestus tutvust teha ühe paariga kus naine oli eestlanna ja mees iirlane).
Lauldi kaks laulu emadele, mõlemad nii kurvad ja depresioonilised et emaks olemise isu läks peaaegu et ära. Isegi ühe väikese laulupoisi ajas nii palju nutma et pidi poole laulu pealt oma ema kallistama minema. Aru ma ei saa miks meil nii kurvad laulud emadele on nagu Ema Süda ja Emakesele.

Söögiks oli traditsiooniliselt kartulisalatit, vorstikesi ja rukileiba ning magustoiduks vist ananassikooki (nägi natuke välja nagu rabarberikook). Mitte traditsiooniliselt pakuti ka kas kala või kana pulgakeste moodi patsakaid. Petel ja James-il oli raske aru saada mis lihaga oli tegemist. Mina loomulikult seal midagi süüa ei saanud aga mul ei olnud sellest lugu kuna mul tegelikult oli ka oma kartulisalat kodust kaasa võetud.
Oliver proovis Greta tähelepanu saada kuna oli ju teine nii vaimustusest Oliverist viimane kord aga nagu pildilt võite näha hõivas Greta tähelepanu hoopis taldrikutäis toitu. Ei tea kas ta imestas et kuidas seal küll eesti toitu pakutakse või vaatas ta seda kui mingit jäledust.
Oskar proovis ka oma õnne noore eestlannaga aga samuti tulemusteta nii et läks hoopis põrandale 'ujuma' :-)

Teine tähelepanek, mis ka väga eestlaslik, oli et enamus eestlasi olid end väga pidulikult riidesse pannud. Mõnel isegi vaat et ballile minemis kleit seljas ja paljudel kõrge kontsaga kingad jalas. Ma olen ikka nii väliseestlastunud et ma isegi enne tulekut ei mõelnud sellele et kas peaks piduriided sega panema ja läksin sinna teksadega...sama tegi ka Liina aga tema ju ka üle poole oma elust välismaal elanud.
Tegelikult on see ju päris armas et on selline komme et kui lähed peole, teatrisse, kontserdile, sünnipäevale jne et siis paned paremad (peo)riided selga. Inglismaal ei riietu pea et keegi peoriietesse kui teatrisse või muusikaale vaatama minnakse.

Ma olen vahest sellest lausa puudust tundnud et end ilusaks teha saada. Ooperit või balletti vaatama minnes riietutakse küll pidulikult aga see on arusaadav ka kui ikka pileti eest üle £100 maksad aga ega siis seal ka rohkem kui korra või kaks aastas ei käi...sel aastal jääb käik arvatavasti hoopis ära kui me just Gretale lapsehoidjat ei hangi. Sellegi poolest ei oleks ma sinna emadepäeva koosviibimisele rohkem kui tavalisi riideid sega pannud.

Järgmine kord ma arvan et oleme ise ka rohkem ettevalmistatud et samalaadsele üritusele natukene rohkem särtsu anda kui vaja. Pete võib vabalt klaveril rõõmsamaid laule mängida (kui keegi teine vaid kaasa laulaks) ja lastele näiteks mustkunsti trikke teha. Ma peaksin talle vist igaks juhuks seda eesti keeles õpetama...või võib olla võiks seda ta uus eesti keele õpetaja teha?!

Lõpp kokkuvõttes oli meil ilus päev ja päike paistis.

PS: Meie seekord emaepäeva kodus ei pidanud. Kuna Inglismaal on emadepäev teisel ajal (vist märtsis) siis oli minu esimene emadepäev juba siis...nii et emadepäeva kaart on mul täitsa olemas.