Kuna õues on olnud niiiiiii ilusad ilmad (välja arvatud viimased 5 päeva) siis suurema osa ajast on veedetud koos me sõpradega Hollandist ja peale nende lahkumist aias istudades ja päikest võttes. Nüüd kui ilmad on külmemad ja pilves on mul nii kiire olnud kõike ära jäänud töid nelja seina vahel teha. Mulle selline ilma vaheldumine täitsa sobiks kuigi jah võiks natuke soojem olla.
Ma vist peaksin oma Eestis käimise looga jätkama kuna see sissekanne jäi poolikuks.
Siit kohe ka üks nostalgiline pilt mis nii omane lapsepõlve Eestile. Mulle on need väikesed vana mutikesed nii armsad kes seal päev otsa istuvad ja esimesi kevad lilli müüvad et natukenegi lisa raha teenida. Natuke kurvaks teeb ka aga kuna nad ise on rõõmsa näoga siis ju neil nüüd kõige hullem see elu ka ei ole....loodan vähemalt ....
Esimene asi mida ma Tallinna jõudes tahtsin teha oli minna mu venna ja Anna poodi. Nende firma pood ei olnud veel rahvale avatud ja sees käisid suured ehitustööd ja kahjuks ei näinudgi ma seda täiesti valmis aga siiski jättis see väga hea mulje. Palju ilusam kui nende vana pood. Nüüd saavad kõik Ralli ja F1 fännid kvaliteetset ja originaalset kaupa sealt osta. Kui neil juhtub aega olema seda blogi lugeda siis meie poolt teile PALJU EDU!!
Siit ka paar pilti kass Annast kellele meelib põrandal lamada ja muidu kassi moodi ringi kõpsutada:-)
Siin on kassike oma uue massaasi masinaga selga silumas ja vennake oma uue mänguasjaga mängimas.
Linnas käies põikasime läbi sadama vastas/kõrval olevast uuest linnaosast kus mina ja Pete ei olnud varem käinud. Astusime sisse ka Rotermann–i kaubamajja kust küll ei olnud midagi osta (täis vaid kallist kaupa) aga nii sama arhitektuuri vaatama. Lõunat sõime restoranis DA DA mis oli kunstinäitus omaette.
ja siit ka pilte teistest huvitavatest majadest
Mingi päev käisime ka isa ja Iviga Pirital Pärli restoranis lõunat söömas. Alguses tundus küll et peame vist sama targalt tagasi minema kuna meie autole ei olnud enam ühtegi parkimis kohta vaba. Tiirutasime ja tiirutasime ja tiirutasime kui siis õnneks nägime ühte autot ära minemas. Isa hüppas ruttu tühja koha peale ja hea oli et üks teine ootav auto tast üle ei sõitnud. Peale väikeseid vihaseid pilke ja pominat lasi see auto juht ikka meil sinna parkida. 'Pärli' restoran ise nägi seest väga väga ilus ja moekas välja. Olen seal kunagi ammu ka käinud aga ma ei mäletagi enam kuidas see siis välja nägi, kindlasti mitte nii ilus kui nüüd. Petele meeldis ka väga kuna ta sai suurest panoraam aknast merd imetleda ja veel sillerdav päikene mõjub talle alati kui 'happy pill'. Meil oli nii mõnus seal isa ja Iviga juttu ajada ja aega veeta...ning loomulikult ka süüa. Pärast tegime väikese jalutuskäigu ka mererannas...aaah kui mõnus oleks seal ka praegu end tuulutada. SIIT KA TERVITUSED KAKUMÄELASTELE.
Restoranist tõttasime ruttu Laulasmaa spasse intrapunasesse sauna. Ma olen tahtnus ka siin Inglismaal sellisesse sauna minna aga peale pikka otsimist andsin alla kuna ainuke asi mida kohalikud olud mulle siin pakkuda suutsid oli see saun ise endale koju osta. Eestis on ikka see sauna kultuur kõvasti esirinnas. Anyway, sauna kogemus oli vägev eriti veel kui see oli täielikult vaid meie kahe päralt. Parast käisime ka ujumas, mulli vannis ja mingis teises lainetusega basseinis. Nautisime kuna Londonis £25 eest ei saa isegi mitte vist tavalissegi ujulasse ujuma minna rääkimatta 2 inimest spasse ja veel infrapunasesse sauna ka veel.Kui peale sauna ujuma läksime siis andsin ma oma kummist käevõruga riietusruumi võtme Pete kätte hoida kuna see ei püsinud ei mu käe ega jala ümber. Ütlesin talle veel enne et ta vaataks mis number on minu võti et parast segamini ei läheks aga Pete–l pidi asi kontrolli all olema nii et ei hakkanud ise üle vaatama....ja võite arvata siis mis pärast juhtus! Kui olin juba dussi all ära käinud ja oma bikiini ära pesnud ei sobinud minu käes olev võti mu riietuskapi lukuga kokku. Tore lugu küll. Mõtlesin et kas tõesti pean nüüd hakkama märgi riideid selga panema ja Pete otsima minema. Mätlesin et kuradile, mina ei hakka endale neid märgi riideid uuesti selga panema, tõmbasin lihtsalt rätiku ümber ja läksin tagasi basseini äärde (kõigi inimeste silme alla) Pete ootama. Vahepeal proovisin nende dussiruumi sisse piiluda ja Pete hõigata aga peale seda kui sinna sisse minev mees mind imelikult vaatas tõmbusin tagasi. Ma ei teadnud ka kuidas tal paluda mu paljast inglise keelt kõnelevat meest sealt üles otsida ja ta sealt välja minu juurde saata. Nii ma siis seisin seal pool paljalt ja ootasin kui mu abikaasa ennast pikalt dussi all pesi. Jumal tänatud et ta siis varsti sealt võtit raputades (ja samuti pool paljalt) välja tuli.
Spast lahkudes jäime veel ka mõneks ajaks mere äärde päikseloojumist vaatama.
Petel on ka teine põhjus miks talle Eestis meeldib – siis saab palju Eesti sokolaadi komme süüa...nagu pildil võib näha. Üke pildi peal on ta Anna käest kingituseks saanud kommid mida ta on Eesti poodides nii pikka aega taga otsinud aga pole kunagi leidnud. Mu vanaema andis talle kord jõuludeks ühe karbikese sellest suurest karbist mis nagi välja nagu kassitoidu pakk. Isegi kassi kuju oli peal ja midagi võõras keeles kirjutatud. Me ei julgenud seda algul isegi lahti teha kuna arvasime et Mamma on peast segi läinud ja meile segaduses kassi toitu kinkinud. Ettevaatlikult avasime paki ja maitsesime neid kuulikesi seal sees ja imede ime need olid niiiiii head. Pärast seda käisime nagu hullud poes ja otsisime neid komme kui siis nüüd, 2 aastat hiljem, Anna nendega välja tuli. Sellepärast ka Petel selline imestunud nägu. Teise pildi peal arvas Pete et oli Euroopa suurima sokolaadist munadepüha muna leidnud ja hakkas juba hambaid sinna sisse lööma kui mu ema talt õnneks õigel ajal kratist kinni sai.
Suure osa ajast kolasime ka vanalinnas ringi– meie lemmik tegevus. Näitasin Petele ka kohta kus kuulus 'Aljosa' sõduri kuju kunagi oli. Palusin tal pildi jaoks poseerida aga ta keeldus kuna tema arvates oleks see venelaste kiusamine-ärritamine olnud...ja tal oli õigus.
Siis käisime ka oma vanalinna korteris Venna ja Anna poolt valatud vannitoa põrandat vaatamas. Mulle meeldis see nii väga et oleksin sinna kivide peale tahtnud lausa pikali visata ja magama jääma. Õnneks olid meil kõhud tühjad ja polnud aega seal põranda peale midagi lamada nii et seadsime sammud Pete lemmik restorani Karl Friedrich –kusse.
Ja varsti oligi juba aeg kotte pakkima hakkata ja Inglismaa poole lennata
Bye–Bye
No comments:
Post a Comment