Monday, 15 February 2016

ÖÖ HOTELLIS

Hoiatan kohe alguses ära, et tegemist on väga pika postitusega

Üleeelmine nädalalõpp (6 ja 7 veebruar) oli meil üsna grandioosne. Nimelt veetsime me öö Londoni kuulsamas hotellis The Savoy.
Juhtus ka just nii, et päev enne hotelli minekut käis meil taas maaler magamistoa kappi värvimas ja kogu me maja oli värvihaisu täis, nii et igati sobiv aeg kodust põgenemiseks. 

Meil on see juba väikeseks traditsiooniks saanud aasta alguse veeta öö mõnes Londoni prestiizikas hotellis. Tegelikult on tegu niinimetatud Pete firma jõulupeoga mida me pühitseme alati peale jõule. Eelmisel aastal käisime The Langham hotellis ja aasta enne seda The Landmark hotellis. Enne Greta sündi oleme käinud ka The May Fair hotellis ja samal õhtul Gordon Ramsay restoranis söömas mis asus samuti väga kuulsas ja tuntud Claridge's hotellis. Gordon Ramsay restoran on tänaseks Claridge's tegevuse lõpetanud.

Sel aastal otsustasime ära vaadata kurikuulsa The Savoy hotelli.

Sõit Londoni võttis sel korral 30 minuti asemel rohkem kui tunni tänu teetöödele, mis me sõitu tunduvalt aeglustasid. Aga kohale me lõpuks jõudsime.

Siit paar pilti Londonist








Prestiizikatesse hotelli autoga saabumisega kaasneb alati see, et sind aidatakse autost välja ilma et sa peaksid ise ühtegi kotti tõstma või midagi kuhugi kandma. Ma muidugi unustan selle alati ära ja pole hotelli jõudes kunagi valmis kohe autost välja astuma. Sel korral sama lugu, ellu ärkasin alles siis kui uksehoidjaid kaugelt nägin. Hakkasin siis kiiruga oma kaameraid ja muud kola ranitsasse pakkima ning käskisin Gretal sama teha püüdes samal ajal ka tagaistmel olevaid riideid kokku korjata. Sel korral õnneks asi nii hull ei olnud kui kord varem, kui mul ei olnud isegi hotelli ukseni jõudes veel kingigi jalas ja püksirihm oli ka lõdvaks lastud :).

Ega tegelikult sellises situatsioonis kiirustamiseks ei olegi põhjust. Sul lastakse täpselt nii kiiresti või nii aeglaselt kui sulle sobib autost välja tulla, aga kuna selline teenendamine ei ole osa meie igapäevaelust, siis ma harjumusest ikka kiirustasin, et teised ei peaks me järgi ootama. 

Hotelli fuajee

Vastuvõtt võrreldes teiste hotellidega oli Savoy-s väga soe ja personaalne. Sõbralikud ja lahked on oldud igal pool, aga Savoy-s oli kohe eriti tunda seda personaalset lähenemist ja sinu eest hoolitsemist.

Näiteks Savoy hotellis ei olnudki sellist tavalist check in vastuvõtu 'lauda' mille ees sa tavaliselt püsti seistes oma broneeringu asju ajad ja toa võtmed kätte saad, vaid meid juhatati kohe eraldi ruumi, kus meile kõige pealt istet pakuti ja alles siis hakati asju ajama. Ruum nägi muidugi erakordselt ilus välja, aga mul tundus kuidagi kohatu hakata seal kohe pilte tegema. Paar viletsat pilti tegin oma mobiiliga, aga seda vaid ühest osast ruumist.
Kui check in sai tehtud siis tegi mees meile väikese hotelli tutvustuse. Ütles ja näitas kus midagi asub ja kus meile hommikul hommikusööki pakutakse, ning viis meid siis meie tuppa. Liftiga meie korrusele sõites märkas hotelli mees Greta seljas olevat Pipi Pikksuka ranitsat ja jutu käigus tuli välja, et mees on pärit Rootsist. 
Kui me oma tuppa jõudsime siis oli Greta jaoks täielik WOW moment. Ei ole vist vaja üldse mainidagi, et Greta on meie peres vaat veel et see kõige suurem hotellide fän, kes juba mitu nädalat pikkisilmi hotelli külastust ootas. 

Kui Pete mitu nädalat tagasi hotelli telefoni teel broneeris siis ta käest oli küsitud, et kas külastuse põhjuseks on ka mingi spetsiaalne sündmus ja Pete oli siis vastanud et jah, tütre sünnipäev. Seda Pete muidugi ei maininud, et tütre sünnipäev tegelikult täpselt kuu ajapärast alles on, aga noh kes keelab sünnipäeva varem või hiljem pühitseda :)

Kui me tuppa sisse astusime ja Greta seal olevat sünnipäeva õhupalli ja hotelli poolt talle mõeldud kingitusi nägi, siis oli ta meeldivalt üllatunud. Tegelikult küll tegin mina rohkem häält ja ahhetasin kui Greta, sest meie laps võtab selliseid asju väga kaine peaga ja pealtnägijatele võib kergelt jääda mulje nagu ta ei hooliks eriti. Mina aga tunnen Gretat ja tean, et ta lihtsalt reageeribki mõnikord üllatustele sedasi vaoshoitult, eriti kui lähedal on keegi võõras, kuigi ta samas on ise väga üllatunud ja tal on hea meel. 


Mis veel kõige suuremat üllatust valmistas oli see, et meie kassi hullule lapsele kingiti hotelli poole üli pehme karvaga must kass Kasper. Hiljem saime teada, et see must kass Kasper on Savoy hotelli maskot ja selle kassiga on seotud väga omapärane lugu (ma kirjutan sellest lähemalt natuke all pool). Nii, et meile teadmata tõime me oma lapse tema varajasel sünnipäeval nii nimetatud kassihotelli! :)

Hotelli poolt oli Gretale ka sokolaadist elevant ja kommitaldrik. See elevant on käsitsi valmistatud ja seda otse kohapeal hotellis. Kõigil külastajatel on võimalus pealt vaadata kuidas sokolaadi kujusid ja komme kohapeal valmistatakse, sest seda tehakse kohe hotelli maiustustepoe leti kõrval. 

Tegelikult ega me täpselt ei teagi kas maiustustetaldrik ja kass olid Gretale eraldi sünnipäevakingid, või kuulusidki need lastele mõeldud teretulemast paki hulka, mida iga hotelli külastav laps sai. Hommikusööki süües istus meie kõrval lauas pere kahe umbes Greta vanuses poisiga kellest üks hoidis kassi käes. Mingi aeg tuli nende laua juurde üks hotellitöötaja kes poisse suure naertusega tervitas ja hakkas vanematega rääkima. Kuulsin kui mees ütles vanematele, et alguses oli poiss nutnud, aga kui nad olid talle kassi kingiks toonud siis olid kohe kõik maailmamured lahendatud ja poiss jäi uuesti magama. Mulle jäi mulje, et vanemad olid eelmisel õhtul hotelli poolt pakutavat lapsehoiuteenust kasutanud, sel ajal kui nad olid ise väljas käinud ja kuna üks poistest oli öösel üles ärganud ja ema taga nutma hakanud siis anti talle lohutuseks see must kass. Järeldasin sellest siis, et arvatavasti lapsed automaatselt seda musta kassi siiski hotelli külastusega kaasa ei saa, aga ma võin ka eksida. 
Igal juhul me võtsime seda kassi kui kingitust ja olime sellest kõik väga liigutatud.

Laste teretulemast pakki aga kuulusid värvipliiatsid, Savoy hotelli väike tegelusraamat ja shampooni ning vannivahu komplekt. Hommikumantel ja sussid ka, aga neid loomulikult koju kaasa võtta ei saanud.
Greta sai hotelli juhtkonna poolt ka eraldi welcome kirja. Petele oli samuti lauale teretulemast kiri jäetud, aga mind ei olnud üheski kirjas millegipärast ära mainitud. Nagu ma ei olekski eksisteerinud. Võib olla oli toapoiss või koristaja minu kirja hoopis kuskile voodilinade, või kapi vahele kukutanud :) :)
Samas võimalik, et minule oli hoopis mõeldud see ilus värviline puuviljavaagen mille me kahe minutiga ära hävitasime. Me olime pikalt autos istumisest nii väsinud ja näljas, et puuviljad olid just need asjad mida me sel hetkel kõige rohkem vajasime. Gretat ainult jätsid puuviljad külmaks, sest tema oli oma kassi ja kommi paradiisis. Tegelikult ei julgenud me tal lasta seda sokolaadi elevanti ja neid sokolaadi pulgakooke kohe sööma hakata, sest me ei teadnud kas need sisaldavad muna või ei.   
Tuba ise oli üsna pisike. Pisem kõikides teistes prestiizete hotellide tubadest kus me oleme olnud. Savoy hotellis on kahte stiili toad: Art deco ja Edwardian stiil
Tuba broneerides küsiti Pete käest, et kas me tahame tuba mis on tänava poole või tuba mis on sisehoovi poole. Ütlesime siis et sisehoovi poole, sest The Landmark hotellis olid me toa aknad ka sisehoovi poole ja sealne vaade oli erinevalt teiste hotellide tänavapoolsest vaatest suurejoonelised. 
Kui aus olla siis mina hotelli broneerimisega ise üldse ei tegelenud ja tegelikult oli mul üsna ükskõik kas me üldse läheme kuskile hotelli või ei, sest seoses kolimise ja pidevalt eri tubades magamisega on mul nagunii tunne nagu ma reisiks või koliks koguaeg. Seega ma eriti ei kippunud taas üheks ööks vajalike asju pakkima ja taas kuskile uude voodisse magama minema. 

Kui ma aga mõned päeva enne hotelli minekut hakkasin lähemalt uurima, et millise hotelliga siis tegelikult ka tegu on, siis avastasin, et Savoy sisehoov ei näe veeranditki nii ilus välja kui The Landmark hotelli oma. Samas mõtlesin, et ega vahet ei ole, sest ega me nagunii seal toas akna peal ei istu. Pigem palusin Petel hotelli helistada ja ütelda, et me soovime kindlasti Edwardian ja mitte Art Deco stiili tuba. 
Nüüd ma aga mõtlen, et tänavapoolse toa aknast oleks vist ikkagi palju ilusam vaade linnale olnud ja ma natuke kahetsen, et me algul hotelli ei helistanud ja seda ei öelnud, või siis kohale jõudes tuba ei palunud vahetada. Aga päeva lõpuks see ei mõjutanud eriti meie seal olekut ja kuna kogu teenindus ja atmosfäär oli suurejooneline, siis tõesti ei olnud eriti vahet mis vaade meie toa aknast avanes. Ning ega sel vaatel ju tegelikult midagi viga ei olnudki. 
Tuba ise oli väga hubane ja kodune ning ma praegu vaatan, et meil on meie magamistoas peaaegu sama tapeet ja sama stiili voodi mis seal hotelliski. Ainult selle vahega, et hotelli voodi oli nii kõrge, et Gretal oli näiteks paaril korral raskusi end meie voodi peale vinnamisega ja ma pidin ühel korral voodist välja astudes peaagu põlvili maha lendama, sest põrand oli oodatust palju kaugemal.
Rääkides siin Savoy hotelli madratsitest, siis need on käsitsi tehtud ja nagu ma hiljem hotelli veebilehelt avastasin, siis on inimestel võimalik ka neid madratseid endale koju osta. Vaadake ise...ja kindlasti ka madratsi hinda!!!! Hullumeelsus :)

Aa, üks imepisiki asi oli küll mida ei tahaks nii kalli ja kuulsale hotellile andeks anda. Nimelt vannitoas oli vetsupoti veetõmbamise kang paigutatud nii, et kui potikaane lahti tegid siis käis see napilt selle vastu. Mind häiris, sest mulle meeldib kui asjad on tasakaalus ja proportsioonis ja see vetsupoti värk seal kohe kindlalt seda ei olnud. Isegi vetsupaberi rull oli potist nii kaugele paigutatud, et pidin selle järgi küünitama, Gretast rääkimata.  



Greta asus kohe hotelli meeskonnale tänukirja kirjutama. Hotellid ongi vist tänapäeval ainukesed kohad kust veel kirjapaberit ja ümbrike võib kergesti leida. Poes peab kirjapaberit lausa tikutulega taga otsima.
Kui olime toa tiiruga ühele poole saanud siis läksime niisama hotelli peale uudistama ja hotelli teiste ruumidega tutvust tegema.

Liftis



Sellises elegantses saalis on võimalik pealelõunateed juua ka nendel inimestel kes hotellis ei ööbi. Ma eeldan, et laua peab eelnevalt broneerima, aga väga võimalik, et kui on vabu kohti siis saab ka lihtsalt koha peale minnes tassikese teed ja võileibu-kooke juua-süüa. Hind on muidugi üsna krõbe (52 naela ringis ehk kuskil 70 eurot) aga see muidugi oleneb kelle jaoks. 
Suveniiri ja maiustustepood kus kohapeal sokolaadi valmistati
Pilt võetud siit
Poes küsisime sokolaadi valmistava naise käest, et kas sokolaadi elevant ja pulgakoogid sisaldavad muna ja naine vastas, et tema ise tegi need, ning kuna ta teadis juba et Gretal on munaallergia siis kõik maiustused mis Gretale kingiti on munavabad :)


Hotellis oli ka väikene muuseum kus oli välja pandud natuke hotelli ajaloost ja kuulsate hotellikülastajate tänukirju.






Teisted kuulsad nimed olid Claude Monet, Charlie Chaplin, Bob Dylan, The Beatles, Jane Fonda Marlon Brando, Elton John, U2, Led Zeppeling, George Clooney, Whoopi Goldberg jne.
Mõned tuntud inimesed elasid hotellis lausa mitu aastat järjest.

Regulaarsete klientide puhul teadis hotelli meeskond juba ette ära kuidas teatud külalistega käituda ja mis neile meeldib või ei meeldi. Nad pidasid spetsiaalseid nimekirju kus kõik see info kirjas oli. Näiteks mõne külalise puhul nad juba teadsid, et külalisele meeldib voodis suitsetada ja tema puhul nad siis kasutasid spetsiaalset tulekindlat suletekki. Või näiteks tegid hotelli töötajad ajalugu sellega, et tegid pilti ühe oma tihedalt külaskäiva kliendi hügieenitarvete väljapanekust, et siis asjad alati samamoodi välja laduda nagu külaliselel meeldis.

Petel oli vaimustuses sellest hotelli muuseumisse välja pandud kirjast, mille aadressiks oli pandud Londoni kõige suurepärasema hotelli juhatajale ja postkontoris oli kirjutatud juurde märkus, et proovige Savoy hotelli. 
Hotelli fuajees ja hotelli ees õues olid väljas kass Kasperi kujud (see sama kass mille Greta kingiks sai). Kass Kasperit kutsutakse ka 'The 14th Guest', ehk siis neljateistkümnendaks külaliseks. 

Kass Kasperi legend ise on aga järgmine. 1898 aastal pidas Savoys Lõuna- Aafrikast pärit teemandi ärimees Woolf Joel 14-nele külalisele õhtusööki. Kahjuks ei saanud üks külalistest kohale tulla jättes sedasi külaliste arvu 13-nele, mis on teadaolevalt seotud ebaõnnega. Üks kohal olnud külalistest ennustas seepeale, et see inimene kes õhtusöögilt esimesena lahkub, seda inimest ootab ees peatne surm. Joel irvitas selle ennustuse üle ja lahkus peolt esimesena. Paar nädalat hiljem lasti ta Johannesburgis maha.

Olles sellest uudisest shokis hakkas hotell pakkuma alati ühte oma töötajat 13 liikmelisse laudkonda kui neljateistkümnentat liiget. See tava kestis kuni 1927-nda aastani kui üks skulptor valmistas umbes 60cm kõrguse  kassi kuju mida hakati kasutama neljateistkümnenda külalisena. Kui külalisi oli lauas kolmteist siis pandi kassikuju eraldi toolile laua taha istuma ja kujule seoti isegi salvrätik kaela.

Pilt ja osa juttu siit
Kassist on ka lasteraamat kirjutatud ja alles hiljuti nimetati hotelli restoran Kaspari nimeliseks just selle musta kassi järgi.

Selleks ajaks kui me olime hotellile tiiru peale teinud, oli aeg sööma minna. Me olime otsustanud, et läheme Londonisse ühte meile juba tuntud restorani sööma, sest me ei tahtnud suuri summasid hotelli restoranis söömise peale kulutada.

Teel restorani
Kui me restorani jõudsime siis tuli välja, et ooteaeg oli umbes 40 min. Kuna tegu oli laupäeva õhtuga ja Londoniga siis ega suurt lootust kuskil mujal kiiremini süüa saada eriti ei olnud. Oleks lihtsalt veelgi rohkem aega raisanud ühest restoranist teise kõndimsega. Tark oleks olnud eelnevalt laud ära broneerida, aga me muidugi selle peale ei tulnud. Me harjunud et saame laua kohe kui kohale ilmume, aga Londonis ja veel ka nädalalõpul on loomulikult lugu teine. 
Egas midagi Pete jäi restorani laua vabanemist ootama ja meie läksie Gretaga kommi ja raamatupoodi uudistama. 




Kui me nii umbes 20 min pärast tagasi restorani jõudsime öeldi meile, et läheb veel mingi 40 minutit enne kui mõni laud vabaks saab. Me ei tahtnud sellega kuidagi leppida, sest meil oli kindel plaan veel hotelli tagasi minnes hotelli spasse ujuma minna, aga kuna see spa oli vaid kella 8 õhtul lahti siis meil oli ajaga kitsas käes. 
Imekombel juhatati meid 5 minutit hiljem juba lauda, nii et me ei pidanudki pikalt ootama. 
Kõhud saime täis, aga toit oli küll üsna vilets võrreldes sellega mis me oleme sama restoraniketi teistest restoranides söönud, aga ega nii rahvaroheks restoranis ei olegi kokkal eriti aega kõike korralikult vist teha. Meil on varemgi Londonis söömas käies viletsaid kogemusi olnud, nii et ega ei olekski pidanud midagi enamat sellest korrast ootama. Hea et üldse lauagi saime ja nälg ei jäänud.

Peale sööki jooksime kiiresti tagasi hotelli.
Vahepeal oli meil toas käidud ja meile kõigile öösussid ja pudel vett poodud :) 
Samuti oli pandud voodile padjamenüü ja Greta nukk ilusti meie voodisse istuma sätitud ning tekid 'lahti' tehtud :)
Haarasime oma ujumisriided ja jooksime spasse. Kell oli 19.30 seega meil oli täpselt pool tundi aega ujuda ja saunamõnusid nautida. Tavaliselt hotellide basseinid ei panda nii vara kinni, aga samas paljudes kohtadesse jälle ei või lastega peale teatud kellaaega enam ujuma minna, nii et tore et meil ikka õnnestus natuke ujuda.
Bassein ja spa ise ei olnud üldse nii uhke kui näiteks Landmark või Langham hotellis ja see oli natuke pettumuseks. Bassein oli ümbritsetud klaasist seintega mille taga asus jõusaal. Puudus privaatsus ja ei näinud ilus välja. Samas ujumiseks igati OK. Lõõgastamiseruum puudus ka täielikult, aga kuna meil ei olnud nagunii enam aega seal ujumisele lisaks lõõgastuda, siis vahet ei olnud. Saun ja aururuum olid jälle igati tasemel ja kuumad. 
Ja enam vähem sellega me päev õhtusse jõudiski. Kahjuks ei ole meil Petega kunagi võimalik hotellis rahus voodis telekat vaadata, sest kuna Greta magab meiega samas toas, siis ei ole tal ju teleka saatel võimalik magama jääda. Seda enam, et sel korral oli telekas lausa Greta voodi kõrval. Õnneks olime me nii väsinud ja voodi nii mugav, et jäime kõik kuskil 10 ajal õhtul juba magama.

Järgmisel hommikul ärkasime  kaheksa ajal või nat varem (mis meie mõistes üsna hilja) ja sööma läksime kuskil üheksa paiku.


Olime ühed esimesed sööjad meie saalis. Enamuses olid ülevad lastega pered, kõik teised magasid veel. 
Söögisaal oli suurejooneline





Meil oli hotelli hinna sees hommikusöök milleks oli siis The Savoy breakfast, või siis mis tahes söök 32.00 naela ulatuses inimese peale. Lastesöök oli odavam, aga Pete ütles mulle hiljem, et kui ta hotellist lahkudes arvet läks maksma, siis millegipärast ei arvestatud Greta hommikusööki hinna sisse. Kuidagi juhtub meil alati nii, et Greta saab meil pea igakord suuri allahindlusi või üldse tasuta ööbimisi hotellides. Seekord siis sai tasuta hommikusöögi. 
Erinevalt teistest hotellides Savoys buffet taolist hommikusööki ei pakutud. Söök telliti otse lauda.
Nii mitmekesist hommikumenüüd ei ole ma veel varem näinud. Lisaks Savoy menüüle (mis sisaldas värskelt pressitud mahlasid, värskelt küpsetatud sarvesaiu ja teisi kondiitritooteid, kahte omal valikul küpsetatud muna, grillitud tomatit ja seeni, vorstikesi, peekonit ja röstitud kartuleid. Söögile lisaks siis lõpmatus koguses kohvi ja teed) pakuti ka kerget ja tervisliku hommikusööki, Hiina hommikusööki ja Jaapani hommikusööki või siis mitut asja eraldi tellides. Ühesõnaga igale rahvusele midagi meelepärast.


Kuna mina ei saanud saiakesi süüa siis tellisin ma endale marjasalati. Seda küll menüüs kirjas ei olnud, aga mina seda ei teadnud ja kuna tavaliselt hotellides pakutakse alati 'sissejuhatuseks' puuviljasalatit või marju siis olin mina oma vaimu juba varakult marjade jaoks valmis pannud ja marju ma siis ka küsisin. Ja ega siis Savoy hotellis sulle keegi 'ei' ütle :)
Minu ja Pete hommikusöök. Mina sain ka kolm viilu gluteenivaba röstileiba toidu kõrvale
Peale hommikusööki veetsime tunnikese hotellis ja siis hakkasimegi asju pakkima ja koju sõiduks valmistuma

Hotelli fuajees meie autot ootamas




Panen siia lõppu ka paar pilti hotelli kõige luksuslikumast korterist Royal Suite-ist mis võtab enda alla kogu hotelli 5nda korruse. Öö sellesises maksab üle 7000 naela, ehk siis kuskil 9000 eurot, mis ei olegi nii kallis kui arvesse võtta, et  öö Langham hotelli kallimas toas maksab 18000 eurot.
Me oleks hirmsasti tahtnud seda korterit näha, aga meie rootslasest hotelli poisi andmetel oli see hetkel hõivatud. Ma ei tea kas see ongi nende standard vastus sellistele palvetele, või oligi tuba päriselt hõivatud, aga ma olen kuulnud, et neid näidatakse küll mõnikord külalisetele soovi korral. 

Selline näeb välja Royal Suite põrandaplaan
 ja siit mõned pildid








KÕik pildid SIIT
Meie jäime igal juhul nii hotelli kui oma nädalalõpuga väga rahule. The Landmark hotelli oli ehk oma välimuse poolest põnevam ja ilusam kui Savoy, aga Savoy-s oli teenindus jälle palju personaalsem ning atmosfäär kodusem. 

Järgmisel aastal siis loodetavasti jälle uuesti. Saab näha kuhu me siis otsustame minna...

5 comments:

  1. Ma vist ei saanud aru, mis seos selle Pete Jöulupeoga on, kas see on nagu firma poolne kingitus töötajatele?

    ReplyDelete
  2. Nii huvitav lugemine. Hinge jäi mul see hea teeninduse koht. Kahjuks Eestis seda eriti tihti ei kohta. Mu välismaal elavad lapsed ütlevad Eestis tihti mõne teenindaja kohta, et mujal ilmas kaotaks too kohe töö. Aga minu viimane superteenindus jääb jõuluaja Dubaisse, kus restoranis, milles ka Dubai kuningas tihti õhtustab (meie nägime küll vaid üht ta poega musta mähitud kaaslasega) igal sammul viisakusi kuulda sai ja kus teenindaja meie neljakuise beebi enda hoida võttis ja temaga mõne meetri kaugusel lauast seisis, kus siis kelnerid beebit nunnutamas käisid. Lahkudes hüüdsid kõik teenindajad neist möödudes hüvastijätusõnu nii meile kui pisikesele Jamesile. Lihtsad asjad, aga nii meeldivad.

    ReplyDelete
  3. Ei ole jõulukingitus :)

    Tegu lihtsalt selles, et Petel on oma firma mille omanikud me mõlemad oleme. Tavaliselt on firmadel lubatud kasutada teatud summat jõulupidude või lõunate tarbeks mida loetakse pärast kulude alla. Kasutades seda luba näitab see seda et firma on toimiv ja 'elav' kuigi seda ei pea kasutama ja kui ei kasuta siis ega midagi ei juhtu. Raha ise on ikka Pete firma, ehk Pete enda oma ja seda keegi kingituseks ei anna. Kuna sel korral oli tegu väga kuulsa ja prestiizika hotelliga siis selle hotelli puhul ei piisanud sellest teatud lubatud kulutamise summas ja me maksime teise osa ise juurde, ehk siis seda juurde makstud summat me pärast kuludena deklareerida ei saa.
    Sellepärast siis jutt Pete firma jõulupeost :)

    ReplyDelete
  4. Hästi põnev lugemine! Aitäh!

    ReplyDelete